Faktuur (muusika): erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{ToimetaAeg|kuu=oktoober|aasta=2008}} |
|||
| ⚫ | |||
| ⚫ | |||
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks [[Partii (muusika)|partiide]] ehk häälte, [[tämber|tämbrite]], [[rütm (muusika)|rütmide]], [[artikulatsioon (muusika)|artikulatsioonide]], [[dünaamika (muusika)|dünaamika]] või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamise üldist printsiipi. |
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks [[Partii (muusika)|partiide]] ehk häälte, [[tämber|tämbrite]], [[rütm (muusika)|rütmide]], [[artikulatsioon (muusika)|artikulatsioonide]], [[dünaamika (muusika)|dünaamika]] või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamise üldist printsiipi. |
||
Redaktsioon: 11. oktoober 2008, kell 00:31
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
Faktuur (inglise keeleruumis ka tekstuur, saksa keeles pigem Satz või Tonsatz) on muusikas üldmõiste, mida kasutatakse muusikalise struktuuri vertikaalse mõõtme tähenduses.
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks partiide ehk häälte, tämbrite, rütmide, artikulatsioonide, dünaamika või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamise üldist printsiipi.
Eraldatakse ühe- ja mitmehäälset faktuuri. Mitmehäälset faktuuri on kahte liiki: homofooniline ja polüfooniline.
Homofoonilises faktuuris on võimalik eraldada juhtivat häält (sageli on selleks meloodia) saatehäältest ehk saatest. Juhtiva hääle kõrval moodustavad homofoonilise faktuuri funktsionaalne bass ja vähem iseseisvad saatehääled. Homofoonilise faktuuri erikujuks on harmooniline faktuur, milles kõik hääled liiguvad ühesuguses rütmis akordidena.
Üheks tavalisemaks faktuuri mitmekesistamise võtteks on figuratsioon: rütmiline figuratsioon, harmooniline figuratsioon ja meloodiline figuratsioon.
Klassikalis-romantilises muusikatraditsioonis võrreldakse eelkõige polüfoonilist ehk kontrapunktilist (häältel on iseseisev liikumissuund, rütmika, karakter) ning homofoonilist (hääled on allutatud ühtsele rütmile ja rõhutavad esmajoones harmoonia kulgu) faktuuritüüpi ja nende kahe sümbioosi – nö "vaba mitmehäälsust" (sks.k Freistimmigkeit). Faktuuritüüpideks on ka näiteks monoodia ehk ühehäälsus, heterofoonia (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nö "lintliikumisena", mille puhul sama meloodiat esitatakse paralleelsetes intervallides) ja mikropolüfoonia.
Faktuuri kui kompleksset muusikalist parameetrit iseloomustavaks suuruseks on näiteks ’tihedus-hõredus’.
Faktuuriga tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20.sajandi muusikas: tekkisid näiteks paljukihilised faktuurid (Charles Ivesi, György Ligeti, Bernd Alois Zimmermanni muusikas).
Sõnal faktuur on erinevates keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest testura ja tessitura, mis tähendavad eelkõige vokaalmuusikas üksiku hääle registriulatust. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet Satz (Tonsatz), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks Dezimensatz kui intervallide kontrapunktiring 10.sajandil) või mitmehääses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.-15. sajandi vokaalstiil Kantilenensatz, milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks kaanonit, fuugat, koraalivariatsiooni, klassikalist sonaat-allegrot, Lied'i jne.