Platon Zubov

Platon Zubov

Vürst Platon Aleksandrovitš Zubov (Платон Александрович Зубов; 26. (15.) november 1767 – 19. (7.) aprill 1822 Joniškis) oli Venemaa riigitegelane, Katariina II soosik. Ta nimetas end hiljem von Zuboff.

Ta oli Aleksandr Nikolajevitš Zubovi poeg, oma vanemate kolmas laps.

Platonil olid vennad Nikolai Zubov (1763–1805), Dmitri Zubov (1764–1836) ja Valerijan Zubov (1771–1804) ning õde Olga Žerebtsova.

Ta tõusis esile tänu oma kaugele sugulasele feldmarssal Nikolai Ivanovitš Saltõkovile, kelle kaudu ta tutvus keisrinnaga (hiljem püüdis ta Saltõkovi riigiteenistusest kõrvale tõrjuda, et saada kindralfeldmarssali kohta). Saltõkov esitles noort ja nägusat ohvitseri õukonnale kokkuleppel, et Zubov aitab tal üle saada vihavaenust vürst Grigori Potjomkiniga.

Alates 1789. aastast sai ta keisrinna Katariina II-le lähedaseks isikuks. Augustis 1789 kirjutas Katariina Potjomkinile, et ta on pärast pikka talveund tõusnud elule "nagu kärbes". Ta lisas: "Nüüd ma olen jälle terve ja rõõmus" ning nimetas oma uut sõpra "tumedaks, väikeseks". Järgmises kirjas kirjutas ta: "Meie lapsuke nutab, kui teda ei lasta minu tuppa." Potjomkin ei pööranud Katariina uuele suhtele suurt tähelepanu, sest Katariina südame soosikud vahetusid iga kuu. Katariina oli üle 60 aastane, Zubov 22-aastane. Potjomkin ei uskunud, et nende suhe kestab kaua. Zubovil õnnestus aga omandada Katariina südames kindel koht.

Zubov ülendati ratsakaardiväe porutšikust kiiresti kõrgematele auastmetele ning sai krahvitiitli ja suured mõisad, kus oli kümneid tuhandeid hingi.

Fjodor Rostoptšin kirjutas 20. augustil 1795 Semjon Vorontsovile: "Krahv Zubov on igal pool. Ei ole teist tahet peale tema oma. Tema võim on suurem kui Potjomkinil. Ta on sama halastamatu ja võimetu nagu enne, kuigi keisrinna aina kordab, et ta on suurim geenius, keda Venemaa ajalugu on tundnud."

Grigori Aleksandrovitš Potjomkini eluajal ei etendanud ta riigiasjades väljapaistvat osa, kuid pärast Potjomkini surma tema tähtsus kasvas iga päevaga. Talle usaldati paljud ametikohad, millel oli olnud Potjomkin. Ta määrati kindralfeldtseihmeistriks, Novorossiiski kuberneriks, Jekaterinoslavi, Voskressenski ja Tauria kindralkuberneriks, Musta mere laevastiku ülemaks ja Sõjakolleegiumi liikmeks. Kuni 1796. aastami oli ta Venemaa sise- ja välispoliitika faktiline juht.

Kõiki asju ajasid tema kolm sekretäri Altesti, Gribovski ja Ribas, kes mõtlesid eelkõige isiklikule rikastumisele, võttes palujatelt altkäemaksu. Kõik nad olid riigiasjades ebapädevad, kuid Hispaaniast pärit José de Ribast mäletatakse Odessa asutajana. Zubov ise sai vürsti tiitli ja suured mõisad vastliidendatud Poola aladel Kuramaal ja Leedus. Oma uute valduste residentsiks valis ta tagasi Bartolomeo Rastrelli projekteeritud Ruhentali lossi, mis varem oli olnud Kuramaa hertsogite Bironide residents. Aastal 1796 sai ta Saksa-Rooma keisrilt riigivürsti tiitli (ta sai selle tiitli Venemaal neljandana ja viimasena)

Võimul olles kogus Zubov tohutu varanduse. Peale keisrinna kingitud mõisate sai ta pillavaid kingitusi õukondlastelt. Katariina viimastel valitsemisaastatel otsustati isegi kõige lihtsamad asjad Zubovi nõuandel. Igal hommikul tunglesid tema magamistoas palujate hulgad, püüdes meeleheitlikult tõmmata tema tähelepanu ära tema ahvilt või temalt endalt. Vanad kindralid keetsid talle kohvi.

Zubovi iseloom oli kapriisne ja muutlik. Ta protežeeris Aleksandr Suvorovit ja Deniss Fonvizinit. Arvatakse, et tema algatas Aleksandr Radištševi ja Nikolai Novikovi jälitamise.

Troonipärijale Paulile ei avaldanud ta üldse austust. Katariina surm viis Zubovi hullumeelsuse äärele. Kümme päeva varjas ta end oma õe Olga juures. Üheteistkümnendal päeval külastas teda keiser Paul I, kes jõi tema terviseks ja soovis talle "nii palju õitsenguaastaid, kui selles peekris on tilku". Aastal 1797 aga jäeti ta ilma kõigist ametikohtadest, aastal 1800 tema mõisad konfiskeeriti ja tal soovitati tungivalt riigist lahkuda. Tänu Ivan Pavlovitš Kutaissovi eestkostele sai ta oma mõisad tagasi.

Pauli valitsemisajal reisis Zubov mööda Euroopat, kus teda näidati kui kurioosumit. Teplitzis armus ta krahvinna de la Roche-Aimontisse. Hiljem tegi ta abieluettepaneku Kuramaa vüstitarile, kuid see lükati tagasi. Pärast üht duelli, milles ta häbistavalt keeldus osalemast ja milles tema abi tappis Louis XVI nõo ševaljee de Saxe'i, tõmbus Zubov tagasi Ruhentali lossi.

Platon Zubovile on omistatud osalus Paul I tapmises koos vendade Valerijani ja Nikolaiga.

Aleksander I määras Zubovi Riiginõukokku ja tagastas tema valdused, kuid endist mõju Zubov enam ei saavutanud. Pärast 1812. aastat lahkus ta Riiginõukogust.

Aastatel 1805–1806 laiendas ta oma valdusi. 30. detsembril 1805 ostis ta Šiauliai maakohtus Ginkūnai mõisa, millel oli kuus talu, 24 mees- ja 18 naishinge, kõrts, tuuleveski ja luba kasutada Šiauliai järve. Alguses pööras ta oma uutele valdustele vähe tähelepanu, aga mõne aasta pärast toodi majapidamisse 12 hollandi veist ning suured karjad Valgevenest ja Ukrainast.

Elu viimased aastad veetis Zubov täielikus seltskondlikus eraldatuses Vilno kubermangus Joniškises, kus ta kohtles talupoegi halastamatult.

Tal ei olnud järeltulijaid. Tema noor lesk, kohaliku mõisniku tütar Thekla Walentinowicz abiellus krahv Šuvaloviga, nii et Zubovi suured mõisad läksid Šuvalovite suguvõsale.

Vaata ka

• Zubov

Selles artiklis on kasutatud vene ja leedu vikipeedia artiklit seisuga 1.10.2007.