Erinevus lehekülje "Platon Zubov" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
P
[[Pilt:Platon Zubov.JPG|thumb|Platon Zubov]]
 
[[Vürst]] '''Platon Aleksandrovitš Zubov''' (Платон Александрович Зубов; [[26. november|26. (15.) november]] [[1767]] – [[19. aprill|19. (7.) aprill]] [[1822]] [[Joniškis]]) oli [[Venemaa]] riigitegelane, [[Katariina II]] soosik. Ta nimetas end hiljem '''von Zuboff'''.
 
Ta oli [[Aleksandr Zubov|Aleksandr Nikolajevitš Zubov]]i poeg, oma vanemate kolmas laps.
 
Platonil olid vennad [[Nikolai Zubov]] (1763–1805), [[Dmitri Zubov]] (1764–1836) ja [[Valerijan Zubov]] (1771–1804) ning õde [[Olga Žerebtsova]].
 
Ta tõusis esile tänu oma kaugele sugulasele feldmarssal [[Nikolai Saltõkov|Nikolai Ivanovitš Saltõkov]]ile, kelle kaudu ta tutvus keisrinnaga (hiljem püüdis ta Saltõkovi riigiteenistusest kõrvale tõrjuda, et saada [[kindralfeldmarssal]]i kohta). Saltõkov esitles noort ja nägusat ohvitseri õukonnale kokkuleppel, et Zubov aitab tal üle saada vihavaenust vürst [[Grigori Potjomkin]]iga.
 
Alates [[1789]]. aastast sai ta keisrinna [[Katariina II]]-le lähedaseks isikuks. Augustis 1789 kirjutas Katariina Potjomkinile, et ta on pärast pikka talveund tõusnud elule "nagu kärbes". Ta lisas: "Nüüd ma olen jälle terve ja rõõmus" ning nimetas oma uut sõpra "tumedaks, väikeseks". Järgmises kirjas kirjutas ta: "Meie lapsuke nutab, kui teda ei lasta minu tuppa." Potjomkin ei pööranud Katariina uuele suhtele suurt tähelepanu, sest Katariina südame soosikud vahetusid iga kuu. Katariina oli üle 60 aastane, Zubov 22-aastane. Potjomkin ei uskunud, et nende suhe kestab kaua. Zubovil õnnestus aga omandada Katariina südames kindel koht.
 
Zubov ülendati ratsakaardiväe [[porutšik]]ust kiiresti kõrgematele auastmetele ning sai [[krahv]]itiitli ja suured mõisad, kus oli kümneid tuhandeid hingi.
[[Fjodor Rostoptšin]] kirjutas 20. augustil [[1795]] [[Semjon Vorontsov]]ile: "Krahv Zubov on igal pool. Ei ole teist tahet peale tema oma. Tema võim on suurem kui Potjomkinil. Ta on sama halastamatu ja võimetu nagu enne, kuigi keisrinna aina kordab, et ta on suurim geenius, keda Venemaa ajalugu on tundnud."
 
[[Grigori Potjomkin|Grigori Aleksandrovitš Potjomkin]]i eluajal ei etendanud ta riigiasjades väljapaistvat osa, kuid pärast Potjomkini surma tema tähtsus kasvas iga päevaga. Talle usaldati paljud ametikohad, millel oli olnud Potjomkin. Ta määrati [[kindralfeldtseihmeister|kindralfeldtseihmeistriks]], Novorossiiski kuberneriks, Jekaterinoslavi, Voskressenski ja Tauria kindralkuberneriks, Musta mere laevastiku ülemaks ja Sõjakolleegiumi liikmeks. Kuni 1796. aastami oli ta Venemaa sise- ja välispoliitika faktiline juht.
 
Kõiki asju ajasid tema kolm sekretäri Altesti, Gribovski ja Ribas, kes mõtlesid eelkõige isiklikule rikastumisele, võttes palujatelt altkäemaksu. Kõik nad olid riigiasjades ebapädevad, kuid Hispaaniast pärit [[José de Ribas]]t mäletatakse [[Odessa]] asutajana. Zubov ise sai [[vürst]]i tiitli ja suured mõisad vastliidendatud Poola aladel Kuramaal ja Leedus. Oma uute valduste residentsiks valis ta tagasi [[Bartolomeo Rastrelli]] projekteeritud [[Rundāle loss|Ruhentali loss]]i, mis varem oli olnud [[Kuramaa hertsog]]ite [[Biron]]ide residents. Aastal [[1796]] sai ta Saksa-Rooma keisrilt [[riigivürst]]i tiitli (ta sai selle tiitli Venemaal neljandana ja viimasena)
Troonipärijale [[Paul I|Paul]]ile ei avaldanud ta üldse austust. Katariina surm viis Zubovi hullumeelsuse äärele. Kümme päeva varjas ta end oma õe Olga juures. Üheteistkümnendal päeval külastas teda keiser Paul I, kes jõi tema terviseks ja soovis talle "nii palju õitsenguaastaid, kui selles peekris on tilku". Aastal [[1797]] aga jäeti ta ilma kõigist ametikohtadest, aastal [[1800]] tema mõisad konfiskeeriti ja tal soovitati tungivalt riigist lahkuda. Tänu [[Ivan Kutaissov|Ivan Pavlovitš Kutaissov]]i eestkostele sai ta oma mõisad tagasi.
 
Pauli valitsemisajal reisis Zubov mööda Euroopat, kus teda näidati kui kurioosumit. [[Teplice|Teplitz]]is armus ta krahvinna de la Roche-Aimontisse. Hiljem tegi ta abieluettepaneku Kuramaa vüstitarile, kuid see lükati tagasi. Pärast üht [[duell]]i, milles ta häbistavalt keeldus osalemast ja milles tema abi tappis [[Louis XVI]] nõo ševaljee de Saxe'i, tõmbus Zubov tagasi [[Rundāle loss|Ruhentali loss]]i.
 
Platon Zubovile on omistatud osalus Paul I tapmises koos vendade Valerijani ja Nikolaiga.
 
[[AleksandrAleksander I]] määras Zubovi Riiginõukokku ja tagastas tema valdused, kuid endist mõju Zubov enam ei saavutanud. Pärast [[1812]]. aastat lahkus ta Riiginõukogust.
 
Aastatel 1805–1806 laiendas ta oma valdusi. 30. detsembril 1805 ostis ta Šiauliai maakohtus [[Ginkūnai mõis]]a, millel oli kuus talu, 24 mees- ja 18 naishinge, kõrts, tuuleveski ja luba kasutada [[Šiauliai järv]]e. Alguses pööras ta oma uutele valdustele vähe tähelepanu, aga nõnemõne aasta pärast toodi majapidamisse 12 hollandi veist ning suured karjad Valgevenest ja Ukrainast.
 
Elu viimased aastad veetis Zubov täielikus seltskondlikus eraldatuses [[Vilno kubermang]]us [[Joniškis]]es, kus ta kohtles talupoegi halastamatult.
*[[Zubov]]
 
[[en:Platon Zubov]]
{{lisapildid}}
[[fr:Platon Alexandrovitch Zoubov]]
 
[[lt:Platonas Zubovas]]
[[pl:Płaton Zubow]]
[[ru:Зубов, Платон Александрович]]

Navigeerimismenüü