Porkuni lahing: erinevus redaktsioonide vahel
57. rida: | 57. rida: | ||
==Piiramisrõngasse jäänute saatus== |
==Piiramisrõngasse jäänute saatus== |
||
Kõigele vaatamata kestis lahing vahelduva eduga pool päeva ja lõpuks hakkas olukord punaste poolel üsna täbaraks muutuma. Siis hakkati seal eesti keeles karjuma: "Ärge laske , me oleme ka eestlased, mobiliseeritud." Selle peale lahing lõpetati ja punane pool hakkas vangiandmist nõudma, häbenemata ka valeinformatsiooni levitada. Paljud otsustasid end vangi anda, kuid enamus kadus ümberkaudsetesse metsadesse. Ebameeldivaks üllatuseks vangiandjatele oli Eesti korpuse meeste agarus vangide taskute tühjendamisel. Vangide rivistamine toimus juba õhtuhämaruses. Vange |
Kõigele vaatamata kestis lahing vahelduva eduga pool päeva ja lõpuks hakkas olukord punaste poolel üsna täbaraks muutuma. Siis hakkati seal eesti keeles karjuma: "Ärge laske , me oleme ka eestlased, mobiliseeritud." Selle peale lahing lõpetati ja punane pool hakkas vangiandmist nõudma, häbenemata ka valeinformatsiooni levitada. Paljud otsustasid end vangi anda, kuid enamus kadus ümberkaudsetesse metsadesse. Ebameeldivaks üllatuseks vangiandjatele oli Eesti korpuse meeste agarus vangide taskute tühjendamisel. Vangide rivistamine toimus juba õhtuhämaruses. Vange toodi siia kokku Roelast alates. Ühe kolonni rivi ees jooksid edasi-tagasi kaks vene mundris naist ja karjusid eesti keeles, et kõik vangid tuleb maha lasta. Ka Loksa vene komandant, [[leitnant]] [[Jaan Piik]], kes rääkis eesti keelt, lubas kõik põllurammuks teha. Rodu mehi ongi maha lasknud kili-kilid. Ühe talu keldris lasti maha neli Eesti poissi, Loksa Sauevälja teest umbes 100 meetrit Porkuni poole, kruusaaugu kohal põllul, lasti maha 9 meest (iga kümnes mees rivis). Samuti lasti eestlasi maha kruusaaugus, kuid pole teada arvu kuna, sest laibad maeti kiiresti maha. Kahel viimasel juhul olid mahalaskjateks Eesti korpuse mehed. <ref name="Hein">[[Reino Hein]] "Hando Ruus kunstnik ja ohvitser" [[Tartu]] [[Greif]] [[2000]]</ref> |
||
Õhtustele ja öistele mahalaskmistele annavad kinnitust ka kohalikud elanikud. Neile tundus imelik, et peale lahingu lõppemist saabunud vaikuse järgi hakati uuesti paugutama, mis vaheaegadega kestis kogu öö. Kahtlusi suurendas veel saksa vormis laipade nägemine kohtades, kus lahingut ei olnuud. Saksa vormis langenuid ei lubatud matta enne nädala möödumist. <ref name="Hein">[[Reino Hein]] "Hando Ruus kunstnik ja ohvitser" [[Tartu]] [[Greif]] [[2000]] |
Õhtustele ja öistele mahalaskmistele annavad kinnitust ka kohalikud elanikud. Neile tundus imelik, et peale lahingu lõppemist saabunud vaikuse järgi hakati uuesti paugutama, mis vaheaegadega kestis kogu öö. Kahtlusi suurendas veel saksa vormis laipade nägemine kohtades, kus lahingut ei olnuud. Saksa vormis langenuid ei lubatud matta enne nädala möödumist. <ref name="Hein">[[Reino Hein]] "Hando Ruus kunstnik ja ohvitser" [[Tartu]] [[Greif]] [[2000]] |
Redaktsioon: 28. september 2008, kell 09:41
Porkuni lahing | |||
---|---|---|---|
Osa Teisest maailmasõjast | |||
Fail:Porkunis langenud.jpg Langenute ühishauda vedamine. | |||
Toimumisaeg | 21. september 1944 | ||
Toimumiskoht | Virumaa, Eesti | ||
Tulemus | Eesti väeosad suutsid kaotustega piiramisrõngast välja murda. | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
Jõudude suurus | |||
| |||
Kaotused | |||
|
|}
Porkuni lahing oli lahing Punaarmee ja Saksa sõjaväkke kuulunud Eesti väeosade vahel vaba läbipääsu pärast Porkunist Tamsallu. See toimus 21. septembril 1944 Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama vahelisel alal, osana Teisest maailmasõjast.
Lahing oli Saksa vormis eestlaste ja 8. Eesti Laskurkorpuse vahelistest võitlustest veriseim.
Taust
18. septembril 1944 algasid Saksa väeosad taandumist Narva rindelt. Punaarmee oli 17. septembril alustanud suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti põhja suunas.
Kui Saksa osad Narva rindelt taandusid, asus Punaarmee neid jälitama. Nii jäid Saksa väeosad Narva rindel järk-järgult sulguvate tangide vahele.
300. Eriotstarbeline Diviis ja 45. Relva-SS Vabatahtlike Rügement "Estland" liikusid edasi Iisaku - Tudulinna - Avinurme - Rakke - Koeru suunal.
19. septembri õhtul lõikas Punaarmee Avinurmest kaks kilomeetrit läänes selle tee läbi. Nii jäid nonde väeosade põhiosad Avinurmest itta.
20. septembril 1944 toimunud Avinurme lahingus tegid Eesti osad kolm piiramisrõnga läbimurdmiskatset, mis kõik ebaõnnestusid. Nii jatkasid Eesti väeosad edasiliikumist pikemat teed mööda Tudulinna - Viru-Roela - Porkuni kaudu.
21. septembri hommikul käis Hando Ruus koos paari ohvitseriga Schwimmwageniga Rakveres luurel, kus avastasid, et Punaarmee oli linna juba vallutanud.
Veel 21. septembri hommikul läbis Porkuni osa 20. Üksik SS-jalaväepataljonist probleemideta. Eelmisel päeval oli Punaarmee luurelennuk tiirelnud kogu päeva kolonnide kohal ning määranud kolonnide liikumiskiirused ja suunad ning vastavalt nendele andmetele seati lõunaks üles varitsus.
21. septembri päikesetõusuks oli enamik piiramisrõngast väljapääsu otsivatest üksustest kogunenud Kullenga metsa, kus nende juurde jõudis Tallinnast saadetud auto kahe Eesti ohvitseriga. Ohvitserid avaldasid sõduritele, et Eesti üksused olid sakslased Tallinnast välja ajanud, Pikal Hermannil lehvis Eesti lipp ning võim oli Jüri Uluots'a ja Otto Tief'i käes.
Ohvitserid teatasid, et Eesti üksused olid nüüdsest peale Jaan Maide ülemjuhatuse all Eesti Kaitseväe osad, ning andsid väeosadele edasi admiral Johan Pitka käsu taanduda Kose-Ristini.
Selle järel andis 2. Eesti Piirikaitse Rügemendi Esimese pataljoni ülem Meinhard Niinepuu käsu: Eesti armee, kuula minu käsku! Eesti armee kõik Tallinna kaitsele, jalavägi ahelikkudes poole kilomeetri laiuselt kahele poole maanteed. Kahurvägi ette. Edasi marss!
Porkuni vallutamine
21. septembri hommikul avati mitmest hoonest Porkunit läbivate 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osade pihta tuli. Porkuni piiskopilinnuse tornist tulistas eestlasi kuulipildujast vene ohvitser, kelle kohalik 13 a.-ne poiss sealsamas maha lasi.
20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad taandusid seejärel Porkunist läände. Küla vallutas tagasi 2. Eesti Piirikaitse Rügement, kes hävitas suurtükkidega Porkuni jõujaama ja tungis seejärel jalaväega Porkunisse.
Lahing Loksa väljal
Lahingu käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse 249. Eesti Laskurdiviis polkovnik August Feldmani juhtimisel 925., 921 ja 917. polgu jõududega (umbes 9000 meest) 7 tanki toetusel Tannenbergi liinilt taganenud umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 2. SS-Piirikaitse Rügemendi, 4. SS-Piirikaitse Rügemendi, 45. Relva-SS Rügemendi II pataljoni, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni ja 292. Eesti Politseipataljoni osadest, nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega punaseristi tähistega voori. Tankid olid viljarõukude ja hakkide taga maskeeritult. Kuulipildujad olid paigaldatud Sauevälja küngastele. Kolonni ja voori jõudmisel parajale laskekaugusele alustasid tankid kolonni ja haavatute voori tulistamist, kus enamus haavatuid surma sai. Ehki raskemad relvad olid vooris ei tekkinud rünnatavates segadust ning käsirelvadega alustati vastupanu ning peagi põlesid 2 tanki tankirusika tabamusest. Hiljem lasti tankirusikaga puruks veel üks tank ja selleks ajaks oli positsioonile seatud ka vooris olnud tankitõrjekahur, mis hävitas veel ühe tanki teise lasuga. Viies tank oli selleks ajaks jõudnud haavatute voorini ning asus seda roomikutega lömastama, kuid leidis oma lõpu tankirusika läbi. Kaks terveksjäänud tanki taandusid lahinguväljalt. 8. Eesti Laskurkorpuse jalaväe rünnak suruti Loksa suunas põldudele. Kuna lahing kandus teest eemale, õnnestus nii mõnelgi vooril läbi Porkuni Tamsalu poole läbi pääseda.
Porkuni lahing, mis kestis vahelduva eduga pool päeva, kujutas endast üksikute gruppide võitlust, millel puudus Eesti poolel üldjuhtimine. Eesti poolel oli Porkuni lahingus kõige kõrgema auastmega ohvitser major Valter Pedak.
Väljamurdmine
Paljud suutsid siiski Nõmmküla kaudu piiramisrõngast välja murda. Nii jõudis Tapa-Tartu raudteest läände 20. Üksik Relva-SS Jalaväepataljon kapten Hando Ruusi juhtimisel. Mõned üksused, näiteks 4. Eesti Piirikaitse Rügemendi Kolmas Pataljon, ületasid raudtee alles 22. septembri hommikul.
Piiramisrõngasse jäänute saatus
Kõigele vaatamata kestis lahing vahelduva eduga pool päeva ja lõpuks hakkas olukord punaste poolel üsna täbaraks muutuma. Siis hakkati seal eesti keeles karjuma: "Ärge laske , me oleme ka eestlased, mobiliseeritud." Selle peale lahing lõpetati ja punane pool hakkas vangiandmist nõudma, häbenemata ka valeinformatsiooni levitada. Paljud otsustasid end vangi anda, kuid enamus kadus ümberkaudsetesse metsadesse. Ebameeldivaks üllatuseks vangiandjatele oli Eesti korpuse meeste agarus vangide taskute tühjendamisel. Vangide rivistamine toimus juba õhtuhämaruses. Vange toodi siia kokku Roelast alates. Ühe kolonni rivi ees jooksid edasi-tagasi kaks vene mundris naist ja karjusid eesti keeles, et kõik vangid tuleb maha lasta. Ka Loksa vene komandant, leitnant Jaan Piik, kes rääkis eesti keelt, lubas kõik põllurammuks teha. Rodu mehi ongi maha lasknud kili-kilid. Ühe talu keldris lasti maha neli Eesti poissi, Loksa Sauevälja teest umbes 100 meetrit Porkuni poole, kruusaaugu kohal põllul, lasti maha 9 meest (iga kümnes mees rivis). Samuti lasti eestlasi maha kruusaaugus, kuid pole teada arvu kuna, sest laibad maeti kiiresti maha. Kahel viimasel juhul olid mahalaskjateks Eesti korpuse mehed. [1]
Õhtustele ja öistele mahalaskmistele annavad kinnitust ka kohalikud elanikud. Neile tundus imelik, et peale lahingu lõppemist saabunud vaikuse järgi hakati uuesti paugutama, mis vaheaegadega kestis kogu öö. Kahtlusi suurendas veel saksa vormis laipade nägemine kohtades, kus lahingut ei olnuud. Saksa vormis langenuid ei lubatud matta enne nädala möödumist. [1]
Ümberpiiratud kaotasid lahingus 350 meest surnutena, koos mahalsatutega oli see arv suurem ja 600 langes (andis) vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõdurit, neist 195 Eesti laskurkorpusest, kes koguti Loksale ja maeti sinna. 57 olid Eesti nimed. Kohalikud on väitnud,et Vene surnuid olid kõik põllud täis, ning enamasti maeti nad sinna, kus olid langenud.
Vaata ka
- Avinurme lahing
- 300. Eriotstarbeline Diviis
- Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva"
Refereeringud
http://www.kool.ee/?6879
http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$6723
Kirjandus
- Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Üheksas köide. Stockholm 1960.
- Mart Laar. September 1944: Otto Tiefi valitsus. Tallinn 2007.
- Minu au on truudus: Pataljon Narva ajalugu I. Tartu 2002.
- Meinhard Leetmaa. Sõjas ja ikestatud Eestis. Stockholm 1979.
- Hamilkar Mengel. Suurim armastus IV: Kuues Piirikaitse Rügement ja Esimene Tagavara-ja Väljaõpperügement ning täiendavaid lehekülgi Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmandast Pataljonist. New York 1963.
- Sergei Soldatov. Sinimägede taustal. Tallinn 2003.
- Reino Hein. Hando Ruus: Kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser. Tartu Greif 2000.
- Kaljo Villako. Ajarännak: Esimene osa. Mälestused lapsepõlvest kuni 1944.a. sügiseni. Tartu 1999.
- Ernst Kirs. Kord olin ma röövlite päälik...: Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud. Tallinn 1996.
Välislingid
4. Eesti Piirikaitse Rügemendi Teise Pataljoni ülema Otto Uini matused Porkunis Youtube'is.