Aatomorbitaal: erinevus redaktsioonide vahel
P robot lisas: mk:Атомска орбитала |
P robot lisas: sq:Nivelet energjetike |
||
| 37. rida: | 37. rida: | ||
[[pt:Orbital]] |
[[pt:Orbital]] |
||
[[ru:Атомная орбиталь]] |
[[ru:Атомная орбиталь]] |
||
[[sq:Nivelet energjetike]] |
|||
[[simple:Atomic orbital]] |
[[simple:Atomic orbital]] |
||
[[sk:Orbitál]] |
[[sk:Orbitál]] |
||
Redaktsioon: 27. september 2008, kell 19:51
Aatomorbitaal on matemaatiline lainefunktsioon, mis iseloomustab elektroni lainelaadset käitumist aatomis. Selle funktsiooni lahendamisel saab teada tõenäosuse, millega elektron võib asuda mingis konkreetses punktis aatomi ümber (see väide ei ole 100% korrektne, kuna mõningatel aatomorbitaalidel olevad elektronid võivad teatud (väikese!) tõenäosusega paikneda ka tuuma sees). Täpsemalt öeldes on aatomorbitaalid üksikute elektronide võimalikud kvantolekud aatomi elektronkattes, mis on määratud elektroni lainefunktsiooniga.
Idee, et elektronid liiguvad orbiidilaadsetel trajektooridel aatomi sees, pakuti esmakordselt välja aastal 1904. Aastatel 1913 kuni 1926 arvati, et elektronid aatomis liiguvad ümber tuuma nagu planeedid ümber päikese. Püüd selgitada elektronide käitumist nende "orbiidil" suunas teadlasi kvantmehaanika seaduspärasuste avastamisele.
Kvantmehaanika reeglite kohaselt kirjeldab aatomorbitaali elektroni lainefunktsioon ruumis ning see on määratud elektroni kvantarvudega (n), (l) ja (m). Kõige olulisemad elektroni kvantarvud on elektroni peakvantarv (n) ja asimuudi kvantarv (l), mis määravad ära orbitaali kauguse aatomituumast (elektronkihi) ja orbitaali kuju (alamelektronkihi). Seega räägitakse mõnikord aatomorbitaalidest ainult nende kahe kvantarvu mõistes (Selleks, et teada elektroni täpset aatomorbitaali (kvantolekut), tuleb lisaks arvesse võtta ka magnetiline kvantarv (m) ja elektroni spinn). Kuna elektroni ei saa võrrelda tahke kehaga (nagu planeet), kuna tal on lisaks osakese omadustele ka lainelised omadused, siis asendati elektroni jaoks sõna orbiit sõnaga orbitaal.
Orbitaalide (alamkihtide) nimed (s, p, d, f, g, h,...) on saadud nende spektrijoontest: sharp (terav), principal (põhiline), diffuse (hajunud), ja fundamental (fundamentaalne) ning ülejäänud on juba nimetatud tähestiku järjekorras. Mõnikord on kasutatud ka mnemoonikuid sfääriline ja perifeerne.