Hajumine: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Bix (arutelu | kaastöö)
Uus lehekülg: '''Hajumine''' on protsess, mille käigus kiirgus (valgus, heli, osakeste voog) kaldub kõrvale oma sirgjoonelisest liikumistrajektoorist tänu kokkupõrkele oma l...
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 12. september 2008, kell 13:33

Hajumine on protsess, mille käigus kiirgus (valgus, heli, osakeste voog) kaldub kõrvale oma sirgjoonelisest liikumistrajektoorist tänu kokkupõrkele oma liikumisteel oleva objektiga. Kiirguse tagasipeegeldumisel kasutatakse mõistet hajuv peegeldumine (ehk difusioon) siis, kui samas suunas liikuvad (sama nurga all langevad) kiirgusosakesed peegelduvad objekti erinevatest punktidest tagasi erineva nurga all. Kui sama nurga all objektile langev kiirgus peegeldub tagasi ühesuguse nurga all, on tegemist mittehajuva peegelduse, ehk peegliga.

Osakese hajumine toimub kokkupõrkel teise osakese (või aatomituumaga), mille tulemusena kokkupõrganud osakesed jäävad samaks, kuid muutub nende liikumise suund ja/või kiirus.

Kui märklauaga põrganud osakese energia kokkupõrke tulemusena ei muutu võrreldes algse energiaga oluliselt, siis on tegemist elastse kokkupõrke, ehk elastse hajumisega. Kui toimub energia ülekanne osakese ja märklaua vahel, siis on tegemist mitteelastse kokkupõrke, ehk mitteelastse hajumisega.

Üksik- ja mitmikhajumine

Üksikhajumine toimub ühe osakese kokkupõrkel märklauaga. Tavaliselt on siiski tegemist kiirguse hajumisega, mille puhul palju osakesi põrkub paljude erinevate märklaua punktidega. Sellisel juhul on tegemist mitmikhajumisega. Üksihajumise puhul on tegemist juhusliku sündmusega. Tulenevalt kvantmehaanika määramatuse printsiibist ei ole üksiku osakese hajumisele järgnev olukord üheselt määratud. Me saame rääkida ainult erinevatest tõenäosustest, millises suunas ja millise kiirusega osake märklauast eemale põrkas (hajus). Mitmikhajumise puhul korreleeruvad erinevate põrgete erisusest ning tuginedes tõenäosusele saame üsna täpselt ennustada hajunud osakeste jagunemise erinevate põrkesuundade vahel.

Elektromagnetiline hajumine

Elektromagnetkiirguse hajumine on kõige levinum ja uuritum hajumise liik. Nähtava valguse hajumine erinevatelt objektidelt annab meile võimaluse neid näha. Samamoodi "näeb" radar lennukeid tänu raadiolainete hajumisele lennuki metallkorpuselt. Kui kogu valgus hajub ilma neeldumata vaadeldava objekti pinnalt, siis näib see pind meile valgena. Kui valgus ei haju, vaid peegeldub, siis näib objekti pind kiiskavalt särav. Hajumise puudumine (kogu valgus neeldub) annab musta värvi. Absoluutselt must keha on selline objekt, millelt kiirgus ei haju ega peegeldu. Absoluutselt must keha neelab kogu talle langeva kiirguse.

Sõltuvalt märklaua suurusest ja muudest omadustest võib eristada erinevaid elektromagnetilise hajumise liike. Rayleigh hajumine ja Mie hajumine on elastsed hajumised. Mitteelastsed hajumised on Brillouini hajumine, Ramani hajumine, mitteelastne X-kiirte hajumine ja Comptoni hajumine.

Rayleigh hajumine

 Pikemalt artiklis Rayleigh hajumine

Rayleigh hajumine toimub pisikestelt osakestelt (tolmukübemed, õhu aatomid), mille suurus on palju väiksem valguse lainepikkusest (ca 10 korda väiksem). Kuna Rayleigh hajumise intensiivsus on tugevalt seotud hajuva valguse lainepikkusega (pöördvõrdeline lainepikkuse neljanda astmega), siis hajub sama suure läbimõõduga osakestel erineva lainepikkusega valguskiirgus erinevalt. Just valguse Rayleigh hajumine õhumolekulidelt teeb päikesepaistelisel päeval taeva siniseks ja hajumine atmosfääri alumistes kihtides olevatelt tolmukübemetelt õhtutaeva punaseks.

Mie hajumine

 Pikemalt artiklis Mie teooria

Mie hajumine toimub kerakujulistelt kehadelt, mille suurus on võrreldav valguse lainepikkusega. Kui Rayleigh hajumise puhul polnud hajutava keha suurus oluline (võrreldes lainepikkusega võis iga kujuga keha vaadelda kui kerakujulist), siis Mie teoorias teostatud hajumist iseloomustavad võrrandid toimivad ainult kerakujuliste objektide puhul. Mie teooria ei ole tegelikkuses mitte iseseisev füüsikateooria, vaid Maxwelli võrrandi lahendus elektromagnetkiirguse hajumisel kerakujulistelt osakestelt sõltumata osakese suurusest.

Mie teooriat kasutatakse siiski kõige rohkem osakeste puhul, mille suurus on võrreldav hajuva valguse lainepikkusega. Oluliselt väiksemate mõõtmete puhul saab kasutada palju lihtsamat Rayleigh hajumist kirjeldavat valemit ning oluliselt suuremte mõõtmete puhul (10 korda suurem lainepikkuest) piisab hajumise kirjeldamiseks juba geomeetrilise optika valemitest.

Vaata ka