The Who: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: bs:The Who
TXiKiBoT (arutelu | kaastöö)
P robot lisas: tr:The Who
121. rida: 121. rida:
[[th:เดอะ ฮู]]
[[th:เดอะ ฮู]]
[[vi:The Who]]
[[vi:The Who]]
[[tr:The Who]]
[[uk:The Who]]
[[uk:The Who]]
[[zh:谁人]]
[[zh:谁人]]

Redaktsioon: 9. august 2008, kell 09:19

The Who on Inglise rockbänd, mis alustas tegevust 1964. aastal ja on saanud üheks kuulsaimaks ning mõjukaimaks koosseisuks rockmuusika ajaloos. Läbi kogu karjääri olid bändi live-esinemised väga energilised ja algusaastail pälvisid nad tähelepanu sellega, et lõhkusid laval oma pille. The Who alustas oma karjääri võrdlemisi lihtsate pop/R&B stiilis singlitega, kuid juba peale esimest albumit liikus nende muusika keerukamate heliteoste poole. Algupärasesse koosseisu kuulusid laulja Roger Daltrey, kitarrist ja põhiline laulukirjutaja Pete Townshend, basskitarrist John Entwistle ja trummar Keith Moon. 1978. aastal suri Keith Moon ennasthävitava elustiili tõttu. Bänd jätkas uue trummari Kenney Jones'iga, kuid 1983. aastal mindi ametlikult laiali. Nad tulid hiljem kokku mitmeteks üksikuteks esinemisteks, mille seas olid näiteks heategevusüritus Live Aid ja bändi 25. aastapäev. 2002. aastal suri John Entwistle, kuid Daltrey ja Townshend jätkavad The Who'na esinemist.


Ajalugu

Algusaastad

Enne The Who'd mängis Roger Daltrey bändis The Detours, kus mängis soolokitarri. Kui 1961. aasta suvel vajati basskitarristi, kohtas Daltrey tänaval endist koolikaaslast John Entwistle'it, kes parajasti kandis enda isetehtud basskitarri. Daltrey kutsus ta bändi ja Entwistle nõustus. Kuna peagi vajati ka teist kitarri, soovitas Entwistle oma tuttavat, kellega oli varem bändides koos mänginud, Pete Townshendi.

The Detoursi muusika oli tugevalt mõjutatud rythm and blues'ist, mis oli tol ajal väga populaarne. Kui solist varsti lahkus, võttis Daltrey laulmise enda peale ja Townshend jäi ainsaks kitarristiks. Teise kitarri puudumine oli tolleaegsetes rockbändides väga haruldane, kuid tähendas ka seda, et muusikale otsustati natuke uue nurga alt läheneda. Entwistle hakkas bassil mängima käikusid, mis täitsid pigem soolokitarri osa, kuna basskitarri oli seni kasutatud vaid ühtlase rütmi loomiseks. Townshend mängis oma kitarri jõulisemalt ja äkilisemalt, tekitades käredamaid helisid, ning kasutas ka heliefekte, nagu feedback, mida seni oli peetud pigem häirivaks kõrvalefektiks.

Nimi The Who võeti 1964. aastal, kui üks teine The Detours oli esinenud rahvuslikus televisioonis. Vähese edu tõttu vahetati välja trummar Doug Sandom ja võeti Keith Moon, kes ainult täiendas bändi ebatavalist kõla. Sarnaselt basskitarriga eeldati ka trummide puhul, et need täidaksid vaid rütmipilli osa, kuid Moon läks nendest raamidest kaugele välja, tagudes seninägematuid ja kaootilisi soolokäike.

Ühel esinemisel Londoni Marquee klubis purustas Townshend oma kitarri, kuna ei olnud helisüsteemiga rahul. Sellest sai edaspidi osa bändi lavashow'st ning mitmete esinemiste lõpul peksis Townshend oma kitarri puruks ja Moon lõi trummid ümber. Sageli kaasati sinna tuleefektid ja plahvatused.

The Who mänedžer Peter Meaden soovitas võtta bändi nimeks The High Numbers. Ta kirjutas ka nende esimese salvestatud singli "Zoot Suit"/"I'm The Face" ja muutis nende kuvandit, et paremini peale minna Inglismaal populaarsele mod-subkultuurile, kuhu Meaden ka ise kuulus. Uus sihtgrupp võttis bändi hästi omaks, aga laiema publiku seas jäi edu kesiseks, mistõttu otsustati Meaden vallandada ja võeti taas nimeks The Who.

Esimesed singlid ja album

The Who andis 1965. aasta jaanuaris välja oma nime all esimese singli "I Can't Explain", mis pääses Briti müügiedetabelites 8. kohale. Sellest ja järgmisest singlist "Anyway, Anyhow, Anywhere" õhkus bändiliikmete ja kaudselt ka kogu selleaegse noorte põlvkonna ängi ja raevu, mille fännid hästi omaks võtsid. Raevukad olid ka suhted bändiliikmete vahel. Daltrey'l oli kalduvus bändi liidrina käituda ja otsuseid ainuisikuliselt vastu võtta. Teised ei olnud sageli sellega rahul, mistõttu tuli ette tülisid, mida Daltrey üldjuhul rusikatega lahendas. Väidetavalt püüdis ta ka hoida bändikaaslasi eemal uimastitest, seda eriti Keith Mooni puhul. Üha sagenevate sisetülide tõttu Daltrey vallandati, kuid paar päeva pärast seda otsustas oma suhtumist muuta ning võeti bändi ridadesse tagasi.

Sama aasta lõpus andis The Who välja ka oma esimese albumi My Generation, mis kinnitas bändi liikumist eemale oma R&B juurtest. Nende muusikat võis kirjelada kui raevukat popmuusikat, mida peetakse ka hiljem tekkinud punkmuusika oluliseks mõjutajaks. Albumi nimilugu väljendab ühe põlvkonna protesti vanema põlvkonna ja nende väärtuste vastu.


Rock-ooperid

Pete Townshend, kes kirjutas valdava osa The Who muusikast, soovis midagi enamat kui lihtsalt edukaid lugusid. Ta lasi sõpradele omatehtud paroodiasalvestust, mille üks juuresolijaist nimetas rock-ooperiks. Mänedžerile Kit Lambertile tundus see mõte huvitav ja ta soovitas seda arendama hakata. Rock-ooper pidi albumist tegema enama kui lihtsalt üksikute laulude kogumiku. 1966. aastal ilmunud teisel albumil A Quick One seda ka osalt teostati - albumit lõpetav üheksa minuti pikkune "A Quick One While He's Away", mis koosnes mitmest lühikesest sama lugu jutustavast laulust.

Umbes 1968. aasta paiku hakkas Townshend huvituma India vaimse õpetaja Meher Baba õpetusest. See innustas teda ka kirjutama täispikkuses rock-ooperit, mis jutustaks ühe poisi eluteest ja jõudmisest kõrgemale vaimsele tasemele. Kontsertide ja ka albumisse mittekuuluvate lugude kirjutamine venitasid kogumiku valmimist, kuid 1969. aasta mais oli rock-ooper Tommy valmis.

Tommy'st sai tõeline müügihitt ja leidis tunnustust ka kriitikute poolt. Seda peetakse üheks parimaks albumiks rockmuusika ajaloos. Lisaks osutusid albumi laulud ka kontserdihittideks, mida tõestas The Who ülesastumine Woodstock'il samal aastal. Publik võttis neid väga hästi vastu, tutvustades neid lähemalt USA publikule ja andes hoogu nende ülemaailmsele populaarsusele. Kaasa aitas ka Tommy põhjal tehtud film, kus astusid üles ka bändiliikmed.

Bändi teine täispikk rock-ooper on Quadrophenia (1973). Seda võib ka vaadata kui autobigraafilist lugu 1960. aastate alguse Londoni noorte elust. Lugu räägib noorukist nimega Jimmy ja tema võitlusest eneseväärikuse saavutamiseks, tema konfliktidest om pere ja sõpradega, ning tema vaimsest haigusest.


Lifehouse ja Who's Next

Peale Tommy väljalaset ei teadnud Townshend, kuhu edasi minna. Seetõttu anti 1970. aastal lihsalt välja kontsertalbum Live at Leeds, mida tunnustati kui üht parimat kontsertalbumit. Umbes samal ajal tutvus Townshend esmakordselt süntesaatoriga, mille peal hakkas oma kodustuudios salvestama. Sealt arenes edasi mõte teha uus rock-ooper - ulmeline lugu, mille tegevus toimub tulevikus. Sisu seisnes selles, et kogu maailm oli väga saastatud ja kokku varisemas, kui ilmus välja guru, kes juhatas inimesed ühele imelisele rock-kontserdile, mis pidi inimesed päästma ja kõrgemal vaimsel tasemel ühendama. Albumi nimeks pidi saama Lifehouse ja Townshend kavatses sinna lisada märkimisväärsel hulgal süntesaatorihelisid ja muid muusikalisi uuendusi.

Paraku ei jäi lugu teistele bändiliikmetele segaseks ning ka mänedžer Kit Lambert üritas seda projekti Townshendi selja taga maha laita. Kui Townshend sellest teada sai, sai ta närvivapustuse ja Lifehouse jäigi lõpetamata. Allesjäänud materjali kasutati uue albumi kokkupanemiseks. 1971. aastal ilmuski Who's Next, mis sobis rohkem tavapärase rock-albumi formaati ja samas sisaldas neid tehnilisi uuendusi, mida Townshend oli Lifehouse'i jaoks plaaninud. Who's Next pani algue The Who uuele, raskemale kõlapildile ning leidis fännide ja kriitikute seas laialdast tunnustust.

Who Are You & Keith Mooni surm

1978 aastal tuli välja album Who Are You, millega liiguti kaugemale rock-ooperitest, rohkem raadiosõbraliku formaadi poole. Albumi väljastamist varjutas Keith Mooni surm, une pealt pärast ravimite üledoosi tõttu, kõigest paar nädalat pärast albumi poodidesse jõudmist. Albumiga on seotud kaks iroonilist fakti: kaanepilt kus Moon istub toolil kirjaga "not to be taken away" ("mitte ära võtta"), ning lugu "Music Must Change" , mis kõlab ilma trummideta.

Albumid

Stuudioalbumid


Kogumikplaadid

Välislingid