Külm sõda

Külm sõda (inglise Cold War, vene Холодная война) Laiemas tähenduses peetakse külmaks sõjaks mistahes poliitilist sõda. Kitsamas tähenduses mõistetakse Külma sõja all konkreetset ajaloolist sündmust, milleks oli Ida—Lääne poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik konflikt Teise maailmasõja järgsel rahuperioodil.

Mõiste ajalooline ja tähenduslik taust

Külmas sõjas järgitakse reeglina Vana-Hiina strateegias formuleeritud põhimõtet: parimaks mooduseks on vallutada oma vastane ilma võitluseta. Rahvusvaheliste mõõtmeteni on külm sõda tavaliselt paisunud niisugustes piirkondades, kus põrkub mitu tsivilisatsiooni ja rivaalitseb mitu vastandlikku, ülemvõimu taotlevat religiooni ja/või kultuuri, sõjajõudu omavaheliste vastuolude lahendamiseks aga ühelgi poolel ei piisa. Kõige tuntumad näited on olnud Ibeeria poolsaar hiliskeskajal Hispaania impeeriumi tekke eel ja Palestiina XX sajandil, enne Iisraeli riigi loomist.

Külm sõda läks terminina laiemalt käibele Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is 1946. aastal ja neid koondava raamatu "Cold War" ilmumisega järgmisel aastal.

Ametlikuks poliitikaks muutus see sama nime all USA-s aastast 1947 president Harry Trumani valitsemisajal ja kestis vahelduvate tõusude ja pingelõdvendustega president Ronald Reagani teise valitsemisajani.

Ida poolkeral rakendati külma sõda sisuliselt, kuid mõistet ennast kasutamata, kõigepealt Lenini (Vladimir Uljanovi) ehk nn Kominterni doktriini kujul, mis tähendas klassivõitluse kandmist üle töörahvariigi välissuhteisse. Kommunistlikud valitsejad maskeerisid oma Külma sõja poliitikat rahuvõitluse sildiga.

Ida—Lääne Külma sõja algus

Kuhjuvad pinged Moskva ja tema äsjaste lääneliitlaste vahel kujunesid N Liidu otseseks vastuseisuks Ameerika Ühendriikidega veebruaris 1946, kui Stalin (Jossif Džugašvili) teatas aja nõudest valmistuda uueks sõjaks Lääne imperialismiga, vaatamata rahu hiljutisele saabumisele ja II maailmasõjas lääneliitlastega väljakujunenud sõjalisele liidule.

Kuna lääneliitlased olid maailmasõja kestel saanud võimaluse sovetliku totalitarismi tundmaõppimiseks, siis aitas see kogemus luua Kremli poliitilisele pealetungile sobivaid vastumeetmeid, rakendada majanduslik-sotsiaalseid kaitsemeetmeid kõigis läänedemokraatlikes ühiskondades ning kindlustada oma sillapäid üle kogu vaba maailma.

Oluliseks tõukejõuks oli seejuures sõjaline oht. Aastail 1945-1947 kahanes USA sõjaväe koosseis 12 miljonilt 1,4 miljonile mehele. Midagi taolist ei toimunud Nõukogude Liidus. Ameerika Ühendriigid lootsid kommunismi pealetungi-ähvardustele vastu seista tuumarelvastuse eelisarendamisega, kuid pärast USA tuumamonopoli kadumist 1949, sundis see Külma sõja mõlemaid pooli kurnavale võidurelvastumisele.

Võidurelvastumine Külma sõja aastail

1950.-1980.aastatel oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiskes valuküsimuseks võidurelvastumine. Nii N Liidus kui ka USA-s kardeti vastase võimalikku sõjalist rünnakut. Samas üritati hoida vastaspoolt pidevas hirmus.Külma sõja aastail täiustati võidu kõiki massihävitusrelvade liike. 1950.aastail hakati N Liidus tootma esimesi kontinendivahelisi rakette,mis võisid tuumalõhkelaengu igasse maailma nurka.Veidi hiljem asuti ka USA-s selliseid rakette valmistama. Üha võimsamaks muutus tavarelvastus: tankid, suurtükid, lennukid jms. Võisteldi ka õhu-ja raketitõrjerelvade väljatöötamises. 1980 aastail alustas USA nn tähesõdade kava väljatöötamist. See oli katse luua kosmosesse kaitsekilp tuumarakettide vastu. Hirmkallis plaan jäi siiski teostamata. Võidurelvastumine viis selleni, et tuumalõhkepeade arv ületas mõistlikkuse piiri: olemasolevate pommide ja rakettidega oleks saanud hävitada mitu korda kogu elu Maakeral.

Vastasseis Euroopas

1948.aasta Berliini blokaad oli esimene, kuid kaugeltki mitte viimane kriis Ida—-Lääne suhetes Euroopa pinnal. Nii USA kui ka N Liidu sõjaväelised juhid arvasid, et jagatud Saksamaa pinnal võib puhkeda uus suur sõda Euroopas. 1960. aastate algul puhkes Euroopas tõsine kriis, mis oli taas kord seotud Lääne-Berliiniga. Paljud idasakslased polnud rahul kommunistide valitsemisega Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Ida-Saksa linnades toimunud rahva väljaastumised surusid Nõukogude väed maha, eriti julmalt tehti seda Berliini ülestõusu ajal 1953. 1961. aastal ehitati müür, mis eraldas Lääne-Berliini Ida-Berliinist. Saksa DV piirivalvurid said käsu tulistada kõiki, kes üritavad riigist põgeneda.

Berliini müüri ehitus

Berliini müür aga muutus pea kolmekümneks aastaks jagatud Euroopa sümboliks. Kriisid toimusid ka teistes idablokki kuulunud Euroopa maades. 1956. aastal surus N Liidu sõjavägi maha ungarlaste kommunismivastase ülestõusu. 1968. aastal tungisid Nõukogude tankid Tšehhoslovakkiasse ning lämmatasid tšehhide ja slovakkide vabaduspüüded.

Vaenupoolte erinevad tõlgendused

Kommunistlike kommentaatorite väitel oli Külm sõda see aeg, mil lääneriigid võtsid omaks teooria, mis nõudis tugevatele positsioonidele asumist ning kommunismi kukutamist.

Samal ajal püüdsid Külma sõja metoodika ja ideoloogia kujundajad Läänes kaitsta end Moskva eest lihtsalt, rakendades kõiki neidsamu võtteid, mida viimane ise mõlemal pool raudset eesriiet juba ammu rakendas: propagandat, sõjalist heidutust ning poliitilist ja majanduslikku toetust oma liitlastele.

Moskva raadio paljudes keeltes Läände suunatud välissaadetele anti veebruaris 1947 vastus Ameerika Hääle venekeelsete saadete alustamisega. Komparteide kihutustööle ja rahvamajanduse mahajäämusele sõjast kurnatud Euroopas vastas USA juunis 1947 Euroopa Taastamise Programmiga (Marshalli plaan).

Külma sõja komponendid

Moodsas (täiemõõdulises) külmas sõjas peetakse vältimatuks järgmisi komponente:

- valmistumine (kuumaks) sõjaks (ka nn rahuvõitluse loosungi all);

- psühholoogiline sõda;

- majanduslik sõda.

Kirjandus

• Walter Lippmann, "The Cold War: A Study in U.S. Foreign Policy" (New York 1947)
• John Lewis Gaddis, "Külm sõda". Inglise keelest tõlkinud Marek Laane, Tänapäev, Tallinn 2007, 360 lk (bibliograafia lk 325–347)
• Kristjan Luts, "Eesti ja külm sõda". Sari Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi toimetised, kirjastus Eesti Päevaleht, 2007, 302 lk

Välislingid

• Näitus "Külm sõda" Laidoneri Muuseumi koduleheküljel