Georgi Malenkov: erinevus redaktsioonide vahel
P robot lisas: sk:Georgij Maximilianovič Malenkov |
P robot lisas: ga:Georgy Malenkov |
||
| 19. rida: | 19. rida: | ||
[[eo:Gregorij Malenkov]] |
[[eo:Gregorij Malenkov]] |
||
[[fr:Gueorgui Malenkov]] |
[[fr:Gueorgui Malenkov]] |
||
[[ga:Georgy Malenkov]] |
|||
[[ko:게오르기 말렌코프]] |
[[ko:게오르기 말렌코프]] |
||
[[hr:Georgij Maljenkov]] |
[[hr:Georgij Maljenkov]] |
||
Redaktsioon: 24. mai 2008, kell 18:25
Georgi Malenkov (8. jaanuar 1902 (vana kalendri järgi 26. detsember 1901) – 14. jaanuar 1988) oli Nõukogude Liidu poliitik.
Malenkov tõusis Nõukogude võimuhierarhia tippu 1930. aastate lõpul, mil stalinistlik terror hakkas leevenema. Siiski jõudis ta koos oma põlvkonnakaaslaste Lavrenti Beria ja Nikolai Bulganiniga veel täita Stalini käske kümnete tuhandete inimeste "likvideerimiseks".
Pärast Teist maailmasõda hakati Malenkovi pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. 1946 sai temast Poliitbüroo liige ning peagi ka üks NLKP sekretäre. 1953, kui Stalin suri, sai Malenkovist Ministrite Nõukogu esimees ning seega justkui ka Nõukogude Liidu faktiline juht. Reaalselt see siiski nii ei olnud, sest Berial olid väga tugevad trumbid taasühendatud siseministeeriumi näol ning Nikita Hruštšov oskas parteisekretärina samuti võimu enda kätte mängida. Mais 1953 otsustasidki kolm meest võimu omavahel ajutiselt ära jagada, nii et Beriale jäid julgeolek ja siseküsimused, Malenkovile valitsuse juhtimine ja Hruštšovile parteiaparaat. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks. Malenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas. Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria üha radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juuniks juba väga ohtlikud ning nad otsustasid ta kõrvaldada. Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid osav Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. 1955. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning 1957. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid (Vjatšeslav Molotov, Lazar Kaganovitš ja teised). Malenkov kadus lõplikult NLKP eliidi hulgast ning talt võeti isegi liikmestaatus. Ta elas kuni elu lõpuni tagasitõmbunult ning hakkas isegi kristlaseks, pettudes seega täielikult kommunistlikus ideoloogias.