Faktuur (muusika): erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 9. rida: | 9. rida: | ||
Faktuuri olemasolu panid tähele ning sellega tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20.sajandi muusikas: tekkisid paljukihilised faktuurid (näiteks [[Charles Ives]]i, [[György Ligeti]], [[Bernd Alois Zimmermann]]i muusikas). |
Faktuuri olemasolu panid tähele ning sellega tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20.sajandi muusikas: tekkisid paljukihilised faktuurid (näiteks [[Charles Ives]]i, [[György Ligeti]], [[Bernd Alois Zimmermann]]i muusikas). |
||
Sõnal faktuur on erinevates keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest ‘testura’ ja ‘tessitura’, mis tähendavad eelkõige [[vokaalmuusika]]s üksiku hääle [[register|registriulatust]]. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet ''Satz'', mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks ''Dezimensatz'' kui intervallide kontrapunktiring 10.sajandil) või mitmehääses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.-15. sajandi vokaalstiil ''Kantilenensatz'', milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis). |
Sõnal faktuur on erinevates keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest ‘testura’ ja ‘tessitura’, mis tähendavad eelkõige [[vokaalmuusika]]s üksiku hääle [[register|registriulatust]]. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet ''Satz'' (''Tonsatz''), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks ''Dezimensatz'' kui intervallide kontrapunktiring 10.sajandil) või mitmehääses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.-15. sajandi vokaalstiil ''Kantilenensatz'', milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks [[kaanon]]it, [[fuuga]]t, [[koraalivariatsioon]]i, klassikalist [[sonaat-allegro]]t, vokaalsaatega [[Lied|''Lied'''i]] jne. |
||
===Vaata ka=== |
===Vaata ka=== |
||
Redaktsioon: 3. mai 2008, kell 18:50
Faktuur (inglise keeleruumis ka tekstuur, saksa keeles pigem Satz või Tonsatz) on muusikas üldmõiste, mida kasutatakse muusikalise struktuuri vertikaalse mõõtme tähenduses.
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks partiide ehk häälte, tämbrite, rütmide, artikulatsioonide, dünaamika või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamise üldist printsiipi.
Klassikalis-romantilises muusikatraditsioonis võrreldakse eelkõige polüfoonilist ehk kontrapunktilist (häältel on iseseisev liikumissuund, rütmika, karakter) ning homofoonilist (hääled on allutatud ühtsele rütmile ja rõhutavad esmajoones harmoonia kulgu) faktuuritüüpi ning nende kahe sümbioosi – nö "vaba mitmehäälsust" (sks.k Freistimmigkeit). Faktuuritüüpideks on ka näiteks monoodia ehk ühehäälsus, heterofoonia (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nö "lintliikumisena", mille puhul sama meloodiat esitatakse paralleelsetes intervallides) ja mikropolüfoonia.
Faktuuri kui kompleksset muusikalist parameetrit iseloomustavaks suuruseks on näiteks ’tihedus-hõredus’.
Faktuuri olemasolu panid tähele ning sellega tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20.sajandi muusikas: tekkisid paljukihilised faktuurid (näiteks Charles Ivesi, György Ligeti, Bernd Alois Zimmermanni muusikas).
Sõnal faktuur on erinevates keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest ‘testura’ ja ‘tessitura’, mis tähendavad eelkõige vokaalmuusikas üksiku hääle registriulatust. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet Satz (Tonsatz), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks Dezimensatz kui intervallide kontrapunktiring 10.sajandil) või mitmehääses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.-15. sajandi vokaalstiil Kantilenensatz, milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks kaanonit, fuugat, koraalivariatsiooni, klassikalist sonaat-allegrot, vokaalsaatega Lied'i jne.