Enzo Ferrari

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Enzo Anselmo Giuseppe Maria Ferrari
Enzo Ferrari - Wheel of a racing car.jpg
Enzo Ferrari
Sündinud 18. veebruar 1898
Modena, Itaalia
Surnud 14. august 1988
Maranello, Itaalia
Rahvus itaallane
Tegevusala võidusõitja
Abikaasa Laura Dominica Garello Ferrari
Lapsed Alfredo Ferrari, Piero Ferrari

Enzo Anselmo Giuseppe Maria Ferrari (tuntud ka kui Drake, l'Ingegnere, il Grande Vecchio) (18. veebruar 1898 – 14. august 1988) oli Itaalia võidusõitja ja ettevõtja, kes asutas Ferrari autotööstuse ja Scuderia Ferrari võidusõiduvõistkonna, mis kannab tänaseni tema nime.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Enzo Ferrari sündis pere teise lapsena, tal oli vanem vend Alfredo Junior Ferrari. Tema isa juhtis kohalikku metallitööstust, mis valmistas rongidele telgi.[1]

1923. aastal abiellus Enzo Ferrari Laura Dominica Garelloga (1900–1978) ning sai 19. jaanuaril 1932 poeg Alfredo isaks. Enzo oli toona Alfa Romeo tiimi võidusõitja, kuid oli lubanud poja sünni puhul võidusõiduga lõpparve teha. Ta pidas oma sõna, 1932. aastast alates ta enam ise võidusõitudel ei osalenud, keskendudes tiimijuhtimisele.

Alfredo õppis Bolognas majandust ja Šveitsis mehaanikat. Teda peetigi isa mantlipärijaks. Ferraris töötades aga tekkisid Alfredol terviseprobleemid: ta liigutused muutusid jäigaks ja ta kaotas tihti tasakaalu. Lõpuks diagnoositi tal Duchenne'i lihasdüstroofia ja ta suri 30. juunil 1956 24-aastaselt. Tema surm mõjus vanemate abielule laastavalt, ema ei saanud ta surmast kunagi üle ja ta käitumine muutus ettearvamatuks ja ebastabiilseks,

Abielu kõrvalt oli Ferraril ka armuke Lina Lardi (1911–2006). Nad olid tutvunud 1930. aastate lõpus, kui Lardi töötas Modenas Carrozzeria Orlandi kerefirmas. Nende suhe kestis kuni Ferrari surmani 1988. aastal, sellest sündis 22. mail 1945 Ferrari teine poeg Piero. Kuna aga Itaalias oli abielulahutus kuni 1975. aastani keelatud, sai Pierot avalikult Ferrari pereliikmena tunnistada alles pärast Ferrari abikaasa Laura surma 1978. aastal.[2]

Ferrari elas tagasitõmbunult ja andis harva intervjuusid. Ta lahkus harva Modenast ja Maranellost ja pärast 1950. aastaid ei käinud ühelgi väljaspool Itaaliat toimunud võistlusel. Ta ei lennanud kunagi lennukiga ega sõitnud liftiga.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda käis Enzo koos isa ja vend Bologna ringrajal võidusõitu vaatamas, kui oli 10-aastane. Lapseeas unistas ta saada ooperilauljaks või spordiajakirjanikuks, kuid soovis samal ajal tegeleda ka võidusõiduga. Neist viimane saigi kõige domineerivamaks osaks tema elust.[3]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Enzo Ferraril oli võidusõitjana raske, kuid edukas karjäär. 1919. aastal töötas ta mootoritestjana CMN-is ning samal aastal tegi oma debüütvõistluse, lõpetades 4. kohaga. 1920. aastal lahkus Enzo CMN-ist ning liitus Alfa Romeo võistkonnaga.[2]

Pärast 1923. aasta Circuito del Savio võitmist kohtus Ferrari tolleaegse tipplenduri Francesco Baracca vanematega, kes kinkisid talle oma lapse lennuki peale kleebitud olnud hobuse-embleemi. Tulevikus sai see embleem Ferrari autode sümboliks.[2]

1929. aastal moodustas Enzo Ferrari oma võidusõiduvõistkonna Scuderia Ferrari, mis oli ametlik Alfa Romeo tehasetiim.[2]

1937. aastal pidi Enzo oma tiimi tegevuse ajutiselt lõpetama, sest Alfa Romeo soovis täielikku kontrolli oma tehasetiimi üle.[4] Pärast Alfa Romeost lahkumist avas ta Auto Avio Costruzioni autotehase Modenas, et hakata ise võidusõiduautosid ehitama, kuid II maailmasõja alguses jäi ta valitseva võimu tõttu tehasest ilma.[2]

Pärast II maailmasõja lõppu 1947. aasta märtsis valmis esimene Ferrari autotehase auto 125 S. Enzo Ferrari võistkonna Scuderia Ferrari uus debüüt sooritati 1948. aastal Torinos ja esimene võit saadi aasta hiljem Lago di Gardas. Tähtsamaid võite saadi 1949. aastal Le Mansi 24 tunni võidusõidul autoga Ferrari 166M. 1950. aastal hakati osalema ka Vormel 1 võidusõidusarjas[4] ning seal tuldi esimest korda maailmameistriks 1952. aastal.[5]

1960. aastate lõpus tekkisid Ferrari firmal finantsraskused. 1969. aastal oli ta sunnitud müüma 50% firma osalusest Fiatile ning peagi astus tagasi firma juhataja kohalt.[4]

Viimane Scuderia Ferrari võidetud võistlus, mida Enzo Ferrari enne oma surma pealt nägi, toimus 1987. aastal.[1]

Enzo Ferrari juhtimisstiil oli autokraatlik, ta õhutas tihti ka oma sõitjaid üksteise vastu võistlema, lootes nende tulemusi nii parandada. Tal olid lähedased sõbrasuhted näiteks oma sõitja Alberto Ascariga. Pärast Ascari surma 1955. aastal otsustas ta aga sõitjatega mitte enam vennastuda, et vältida emotsionaalseid piinu. Samas hiljem sai ta aga lähedaseks Clay Regazzoni ja Gilles Villeneuvega.

Enzo Ferrari muuseum[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal avati Enzo Ferrari sünnikodus Modenas tema saavutuste auks muuseum. Muuseumikompleks koosneb kahest osast: sünnikodu ja Enzo Ferrari isa töökoda. Kaetud pindala kokku on ligi 2500 m². Muuseumis on ka tähtsamad eksemplarid Ferrari autodest ja interaktiivne projektsioon Enzo Ferrari 90 aasta pikkusest elust.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Enzo Ferrari". Vaadatud 27.03.2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Enzo Ferrari". Biography. Vaadatud 27.03.2019.
  3. John Starkey (2004). The First Ferrari. Lk 2. 
  4. 4,0 4,1 4,2 "The Man - Enzo Ferrari". Italia Autosport, 18.08.2016. Vaadatud 27.03.2018.
  5. Jonathan Noble, Mark Hughes Formula One Racing For Dummies. Lk 81. 
  6. "The Enzo Ferrari Museum in Modena". Motor Web Museum. Vaadatud 26.03.2019.