Emma Reyes

Emma Reyes (9. juuli 1919 Bogotá – 12. juuli 2003 Bordeaux) oli Colombia kunstnik, maalikunstnik, illustraator ja kirjanik.

Teekond

Varases lapsepõlves orvuks jäänud Emma anti koos oma õe Helena ja ühe poisiga, kes oli tõenäoliselt nende hooldaja poeg, María nimelise naise hoole alla. Nagu ta kirjutas oma epistolaarteoses "Memoria por correspondencia", ei hoolitsenud María laste eest ja hoidis neid alatihti lukustatud toas, kuhu ei paistnud päevavalgustki. Emma lapsepõlv möödus seega ebainimlikes tingimustes ja kannatades väärkohtlemise all. Hiljem paigutati tüdrukud kloostrisse, kus nad pidid taluma mitmesuguseid raskusi. Reyes õppis lugema ja kirjutama alles hilises eas ega käinud ei koolis ega ülikoolis.

Umbes 1940. aastal, pärast hülgamise ja vaesusega täidetud lapsepõlve, reisis Emma Reyes Buenos Airesesse, kus ta puutus esimest korda kokku maalikunstiga. Tema esimesed teosed kajastasid väljakuid ja turge, mida ta oli oma Ladina-Ameerika reisil kohanud. 1947. aastal võitis ta Roncoroni fondi stipendiumi, et õppida André Lothe'i akadeemias Pariisis. 1949. aastal korraldas ta oma esimese näituse selle linna Kléberi galeriis. 50. aastate lõpus viibis ta Mehhikos Diego Rivera ateljees, olles sinna saabunud UNESCO esimese Pan-Ameerika kongressi delegaadina. Mehhikos viibimise ajal töötas ta mitu kuud koos Riveraga Ciudad Universitaria olümpiastaadioni seinamaali kallal ning puutus kokku Mehhiko linna kunstilise ja intellektuaalse ringkonnaga. Seejärel hakkas ta töötama assistendina kaasaegse kunsti galeriis koos Lola Álvarez Bravo’ga, kus ta korraldas oma esimese isikunäituse Pariisis ja Mehhikos loodud teostega. Oma viimaste kuude jooksul Mehhikos osales ta Frida Kahlo kuulsate teoste näituse ülespanekus Álvarez Bravo galeriis.

1954. aastal reisis ta Rooma, et jätkata õpinguid futuristliku kunstniku Enrico Prampolini käe all. Sel perioodil otsustas ta eemalduda oma joonistusi ja maale iseloomustanud indigenistlikust ja Ladina-Ameerikast inspireeritud stiilist ning astus eksperimenteerimise ja ülemineku faasi, kus ta uuris figuratsiooni ja abstraktsiooni ehk geomeetrilise kompositsiooni vahelist suhet.

„On tõsi, et mu maalid on karjed ilma õhuvooluta. Mu koletised tulevad mu käest välja ja on mehed ja jumalad või loomad või pool kõigest. Luis Caballero ütleb, et ma ei maali oma pilte, vaid kirjutan need.“ -Emma Reyes-

1960. aastal saabus Reyes tagasi Prantsusmaale. Seal abiellus ta prantsuse arsti Jean Perromat’ga, kellega oli tutvunud oma esimesel laevareisil Euroopasse, ning jäigi elama Prantsusmaale, kuni ta 2003. aastal Bordeaux’s kõrges vanuses suri.

Seos Eestiga

Reyese teos „Memoria por correspondencia” ilmus eesti keeles 2025. aastal Toledo kirjastuse vahendusel, tõlkijaks Maria Kall (ISBN 978-9916-9328-6-5).