Emilia Plater

Allikas: Vikipeedia

Emilia Plater (leedu keeles Emilija Pliaterytė, läti keeles Emīlija Plātere) (13. november 1806 Vilnius – 23. detsember 1831 Justianowo mõis) oli baltisaksa päritolu poola krahvinna[1] ja revolutsionäär Broel-Platerite suguvõsast, kes tegutses väljaspool Kongressi-Poola alasid.[2] Ta kasvas üles Poola patriootide vaimus ja osales Novembriülestõusus, mille ajal ta kogus kokku väikese väesalga, osales lahingutes ja sai poola ülestõusnute vägedes kapteni aukraadi. Ülestõusu mahasurumise eel ta haigestus ja suri.

Kuigi ta ei osalenud üheski suuremas lahingus, sai tema lugu siiski laialdaselt tuntuks ning inspireeris mitmete kunsti- ja kirjandusteoste loomist. Ta on nii Poola, Valgevene kui ka Leedu rahvuskangelanna (kõik need riigid kuulusid varem Rzeczpospolita koosseisu).[3] Nii Poola kunstnikud kui ka rahvas austavad teda kui naist, kes asus võitlusse rahvusliku ürituse eest.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Elu enne Novembriülestõusu[muuda | muuda lähteteksti]

Noor Emilia Plater
Platerite suguvõsa vapp

Emilia Plater sündis 13. novembril 1806 Vilnos (Vilniuses). Ta kuulus Poola ja Leedu alade Platerite aadlisuguvõsasse.[4] Tema perekonna juured asuvad Vestfaalis, ent ajaks, mil Emilia sündis, oli see suguvõsa poolastunud.[5] XV sajandil asus suur osa selle suguvõsa liimetest elama Liivimaale, hiljem ka Leedusse ja Vilniuse ümbruskonda. Platerid kuulusid Vilno, Kovno ja Vitebski kubermangu eliiti ja neile kuulusid maavaldused Dünaburgi, Režitsa, Disna, Sventsjanõ, Rossienõ ja Telši maakonnas. Emilia Platerit on peetud nii poolakaks, leedulaseks kui ka poola-leedu segakultuuri esindajaks. Emilia oli oma vanemate esimene laps.

Tema vanemad Franciszek Ksawery Plater ja Anna von der Mohl lahutasid aastal 1815, mil Emilia oli üheksa aastat vana. Emilia ema, kes oli tolle aja kohta haritud naine, lahkus koos oma tütrega. Tüdruku kasvatasid üles tema kauged sugulased Michał Plater-Zyberk ja Izabela Helena Syberg zu Wischling. Emilia kasvas üles Līksna mõisas Daugavpilsi lähistel Liivimaa hertsogkonnas või Dünaburgi maakonnas, tänapäeva Latgales.[6] Tüdruk sai hea hariduse, teda õpetati ka hindama Tadeusz Kościuszko ja Józef Poniatowski ettevõtmisi.[7] Noore Emilia lemmikõppeained olid matemaatika ja ajalugu. Teda mõjutasid varajases lapsepõlves märkimisväärselt kohaliku gümnaasiumi õpetaja Wolff ja Saksimaalt tulnud Daugavpilsi kindluse sõjaväeinsener parun Wilhelm von Dalwig. Teda kütkestasid Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schilleri teosed, mida ta suutis lugeda saksa keeles (Emilia valdas võõrkeeltest vabalt saksa ja prantsuse keelt).[8] Teda ümbritsevad inimesed austasid Poola ajalugu ja tema kirjanduslike eeskujude seas olid printsess Wanda ning Adam Mickiewiczi Grażyna. Ta imetles ka Bouboulinat, naist, kelle teod olid muutunud üheks Kreeka iseseisvussõja sümboliks, ja poola sõdalast Anna Dorota Chrzanowskat.[6] Ka oli tema eeskujuks Jeanne d'Arc.[7] Selle kõigega kaasnes ka huvi ratsutamise ja laskmise vastu, mis olid XIX sajandi alguses aadlidaamide seas tavatud harrastused. Ta tundis ka sügavat huvi idaslaavi rahvakultuuri vastu. Emilia Plateril oli sidemeid ja sõpru filarettide seas.[6]

Mõisas ei seatud mõisnike ja talupoegade laste omavahelisele suhtlemisele mingeid piiranguid. Nõnda veetis noor Emilia aega talulaste seltsis ja õpetas neile prantsuse ning poola keelt, vähemal määral ka leedu keelt. ta tundis ka huvi piirkonnas elavate valgevenelaste folkloori ja rahvalaulude vastu, esitas neid klaveri saatel ja tantsis ka kohalikke rahvatantse.[6] Kaks tema tähtsaimat seltsilist olid aga tema nõod ja mõisa omanike lapsed, Emiliast vanemad noormehed.[9] Tema ellusuhtumisest annab märku seik mõisa külastanud Daugavpilsi kindluse komandandi Mihhail Kablukoviga, kes palus tüdruku kätt. Emilia vastas, et see abielu ei ole võimalik, kuna härra on selle riigi kodanik, mis on võtnud Leedult vabaduse.[10] On oletatud ka, et Emilia oli sel ajal armunud von Dalwingisse, ent andmeid selle armuloo kohta ei ole.[11][12]

Emilia Plateri kirjake 25. märtsist

Jaanuariülestõusus osalenud Maksimilijan Marks kirjutas tema kohta nii: Ta oli ilmselt pühendanud oma esmase kire, mis on omane tundlikule ja õilsale südamele, valgevene rahva hingele, ilmutades sellele poolehoidu ja tundes sellele selle hädades kaasa, ent ka aidates võimaluse korral seda rahvast ja leevendades tema hädasid. Ta kogus valgevene rahvalaule ja esitas neid, makstes heldelt neile, kes neid talle laulda võisid. Neid laule kuulates püüdis ta ise tajuda seda, millest neis lauludes lauldi. Klaverit mängides suutis ta nende laulude olemuse täpselt edasi anda ja tabada nende kurbust, samuti ka õigesti tabada sopranite ja flöötide ning basside ja torupillide tämbrit.[13]

Aastal 1823 värvati üks tema nõbudest väevõimuga vene sõjaväkke, kuna noormees tähistas 3. mai konstitutsiooni vastuvõtmise aastapäeva. See sündmus oli Emilia Platerile äärmiselt oluline ja pani aluse tema sügavale poolameelsusele ning venevastasusele.[5] Aastal 1929 alustas ta rännakut endise Rzeczpospolita aladega tutvumiseks, sealhulgas külastas ta ka Varssavit, Krakówit ja Raszyni lahingu toimumispaika. Aasta hiljem suri ta ema, hiljem abiellus isa Marianne Michalowskiga ja keeldus isegi oma tütrega kohtumast. Umbkaudu sel ajal asus tüdruk õppima sõjandust ja pidama sidet Līksna ümbruskonna rahvaga, kes olid temaga sama meelt. Aastal 1930 veetis ta suve Liepajas, parandades tervist ja lootes, et suhted isaga paranevad.[14] Ta üritas võtta ühendust Vilniuses asuva ülestõusu ette valmistava grupeeringuga, ent komitee vastas temale, et tüdruku valged käed pole loodud hoidma mõõka.[15] Pärast Novembriülestõusu puhkemist, mis oli suunatud Venemaa vastu, sai temast endise Leedu aladel toimuvate tsaarivastaste meeleavalduste häälekas toetaja. Novembriülestõusuga liitus tosinkond naist, kelle seas tema oli tuntuim.[6]

Ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

"Emilia Plater juhtimas Poola vikatimeeste väesalka aastal 1831", Jan Roseni maal

Emilia Plater sai ülestõusu puhkemisest teada Kelmė mõisa omanikult Julius Gruževskiselt. Seejärel suundus ta endale kuuluvasse Antazavė mõisa ja võttis ka ühendust oma sugulase, Dusetose mõisa omaniku Cezary Plateriga.[16]

On säilinud Emilia Plateri 1831. aasta 25. märtsist pärinev kirjake, milles seisab, et ülestõusuga liitumine on ainuüksi tema enda idee, ja et ta on taolise võimaluse saabumist oodanud terve oma elu. Ta lõikas maha oma juuksed, valmistas omale koos sõbranna Maria Prószyńskiga meeste lõike järgi mundri ja kogus kokku vabatahtlike salga, millele ta muretses ka varustuse. 29. märtsil peetud missa järel pidas ta rahvale kirgliku kõne, mille järel osa rahvast tema ettevõtmisega liitus. 4. aprillil kirjutas ta alla deklaratsioonile, millega kuulutas oma liitumist kohalike ülestõusnutega.[6] Tema sõjasalka kuulus umbkaudu 280 jalaväelast, 60 ratsaväelast ja mitusada talumeest, kes olid relvastatud sõjavikatitega.[17] Kohalikele talumeestele, kes mäletasid veel ordu valitsemisaega, avaldas neiu muljet, ja nad kutsusid teda isekeskis neitsist rüütliks.[18]

Tema väesalk liikus Daugavpilsi ümbruskonnast Leedu aladele, kus ta väidetavalt olevat vallutanud Zarazai linna (Jeziorosy), kuigi pole kindel, kas selline sündmus ka tõepoolest aset leidis. Tal oli kavas vallutada Daugavpils, ent luureretked näitasid, et linnas oli (erinevalt enamikust leedu alade linnadest) tugev garnison ja et see oli rünnakute vastu kindlustatud, ning et linna ründamine taolise väikese väesalgaga, nagu Emilia Plateri käsutuses oli, oleks kasutu. Samuti oli tema salgal esimestes lahingutes lõppenud püssirohi.[14] Seega jättis ta need kavatsused kõrvale ja liikus edasi Žemaitija aladele, suundudes Panevėžysi (Poniewież) peale. Praktikas oleks Daugavpilsi ründamine olnud siiski võimalik, kuna sealne garnison anti sel ajal Hans Karl von Diebitschi käsutusse ja viidi selt minema. 30. aprillil Smilgiaisse jõudes liitus Emilia Plater Karol Załuski juhitud väesalgaga. Talle tehti ettepanek koju tagasi pöörduda, kud Emilia keeldus.[14] Seejärel peatus tema sõjasalk mõnda aega Ukmergės, kus tema adjutandiks sai Ukmergė neidude pansionaadi õpetaja Marija Rašanavičiūtė. 4. mail osales ta lahingus Prastavoniai (Prestowiany) all, veidi hiljem aga pidas ta koos Konstanty Parczewskiga maha lahingu Maišiagala (Mejszagoła) all. 5. mail saabus piirkonda kindral Dezydery Chłapowski, kes võttis üle kõigi piirkonnas tegutsevate ülestõusnute väesalkade juhtimise.[6] Põhjuseks olid Załuski vägivallateod, nii kahtlustati, et ta võib olla ülestõusnute ridades tegutsev tsaarivõimude provokaator.[14]

Chłapowski soovitas Plateril ülestõusust kõrvale jääda ja koju tagasi minna. Tüdruk olevat vastanud, et tal pole kavatsust munder enne seljast võtta, kui tema kodumaa on taas vabaks saanud.[19] Kindral aktsepteeris tema otsust ja andis Emilia Plateri käsutusse Poola-Leedu 25. jalaväerügemendi esimese kompanii.[6] Emilia sai ka kapteni aukraadi, olles seega kõrgeima sõjaväelise auastmega, mida naised tol ajal võisid saada.[5] Seejärel viibis ta mõnda aega Kaunases (Kowno), kus kiitis heaks uue ülemjuhataja otsuse piirkonnas kaitsele asuda. ta leidis, et leedu ülestõusnud on suurte võitude saavutamiseks liialt halvasti relvastatud ja liialt väikesearvulised, ent nad seovad esiteks vene vägesid, mis saaks muidu Kongressi-Poolasse suunduda, teiseks takistavad nad vene vägede Poolas tegutsevate salkade varustamist, ja kolmandaks ei oleks ülestõusnutel neist vähestest sõduritest mingit kasu. Ta ütles nii: "Surm võib meid tabada nii seal kui siin. Kuigi seal poleks see vähem kuulsusrikas, oleks see siin meie eesmärgile kasulikum. Ma hukkun, kui vaja, kuid suren auga ja ei jäta maad, mis onn meid usaldanud end kaitsma ja mida me oleme tõotanud rõhumise eest kaitsta."[14]

Juuni lõpus sooritasid osad ülestõusnud Karol Załuskilt saadud teabe põhjal ja kindral Antoni Giełgudi juhtimisel edutu katse Vilniust vallutada (Antoni Giełgud soovis Dezydery Chłapowski asemel ise ülestõusnute ülemjuhatajaks olla ja lootis, et edu lahinguväljal talle selle koha ka annab). Paraku tingis kindralite vastasseis ja Giełgudi soovimatus kiirustamist soovitavate Chłapowski toetajate hulka kuuluvate nõuandjate soovitusi kuulata pealetungi viibimise ja uute vene vägede saabumise sellesse piirkonda.[14] Nii olid ülestõusnud Ponary lahingu järel sunnitud neilt aladelt taanduma.[6] Leedulaste ülestõus oli selleks ajaks endaga sidunud venelaste Pjotr Aleksejevitš Tolstoi juhitud 30 000-mehelise väesalga, luues niiviisi Kongressi-Poola aladel ajutise strateegilise tasakaalu.[20] Kaunasest taganemisel minestas Emilia liiga kitsaste riietuse tõttu ja kukkus hobuse seljast, kuid tema kaaslased päästsid ta.

"Emilia Plater tapluses Szawle all", Wojciech Kossaki õlimaal

Ülestõusnud taganesid Raseiniaisse ja sealt Šiauliaisse (Szawle). Seal ründasid neid kasakad ja kolm ulaanide eskadroni kahe suurtüki toetusel. Lahingust eemale jäänud Emilia juhatas ülestõusnute vägede taandumist. Pärast seda, kui Poola väed Šiauliai all lüüa said, otsustas kindral Chłapowski taganeda üle piiri Preisimaale ja saada seal interneeritud. Plater kritiseeris seda otsust ja keeldus seda korraldust täitmast, otsustades selle asemel Varssavi juurde välja murda ja seal ülejäänud ülestõusnutega liituda. Talle järgnesid vaid kaks sõdurit, E. Stanevičius ja Julius Gruževskis, ning tema nõbu (teistel andmetel tema onu) Cezary Plater, samuti ka Emilia adjutant Marija Rašanavičiūtė. Neil õnnestus ületada Nemunase jõgi ja jõuda Suwalkija aladele. Peagi pärast ülejäänud vägedest eraldumist jäi aga Emilia Plater raskesti haigeks. Põgenikud leidsid varju Abłamowiczite suguvõsale kuuluvas Justianowo mõisas, kust Marija ja Cezary pärast puhkust edasi Varssaviisse suundusid, jättes Emilia Korawiński nime all mõisa paranema. Emilia tervis mõnevõrra paraneski, ent teated ülestõusu lüüasaamisest tõid kaasa haiguse ägenemise, uuest haigushoost ta enam ei paranenudki ja 23. detsembril 1831 ta Justianowo mõisas ka suri.[6] Ta maeti Kapčiamiestisesse (Kopciowo). Pärast ülestõusu mahasurumist konfiskeerisid vene võimud tema valdused.[21]

Kriitiline lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Stefan Kieniewicz, kes on tema elulugu teoses Polski Słownik Biograficzny tavapärasest kriitilisemalt käsitlenud, märgib, et paljud tema ettevõtmised on puudulikult kajastatud, ning et seetõttu on tema eluloos fakte legendidest raske eristada. Ta toob ära asjaolu, et teada pole mitte ühtegi kindlat juhtumit, kus ta oleks väesalka lahingus juhatanud, ja et tema roll 25. jalaväerügemendi komandörina oli pigem formaalne kui reaalne. Ta toob ka ära asjaolud, et teadaolevalt olevat ta lahingus minestanud, häirides nii oma kaasvõitlejaid, ja et vähemalt ühel korral (lahingus Šiauliai all) olevat tema kaaslased teda sihilikult lahinguväljast eemal hoidnud, tagamaks tema julgeolekut.[21] Talle on eeskujuks olnud professor Józef Bachórz, kes on Emilia Plateri elulugu kriitiliselt käsitlenud.[22]

Kirill Metelitsa on tema kohta kirjutanud nii: "Tema väeteenistuse tõeline eesmärk ei tohiks kedagi eksitada. Vaatamata mõningate ajaloolaste soovile kujutada teda tõelise väepealikuna, olid tema kohustused sõjaväes siiski rangelt formaalsed. Seetõttu ta teeniski polgus, mille ülesandeks oli moonavooride kaitsmine."

"Otse loomulikult ihkas Plater ise lahingusse minna, ent Chłapowski, kes tajus poola naisohvitseri ülisuurt propagandaväärtust, üritas teda hoida enese juures ja vältida olukordi, kus neiu satuks tegelikku hädaohtu."[23] Taoline suhtumine oli ka põhjendatud, kuna Emilia Plateri käitumisest inspireerituna liitus ülestõusnutega Ukmergė all rühm kohalikke jäägreid.[14]

Emilia Plateri mälestus[muuda | muuda lähteteksti]

Emilia Plateri ausammas tema matusepaigas Kapčiamiestises
Leedu liti mälestusmünt, millel on kujutatud Emilia Plater
Emilia Plater Poola 20-zlotisel rahatähel

Tema surma järel ilmus tema lugu Poola ajakirjanduses, mis pani aluse tema kuulsuse kasvule.[21] Nii kujunes Plater üheks ülestõusu sümboliks. Kujund võitlevast tüdrukust levis nii Leedus, Poolas kui ka teistes maades. Surematuks muutis ta aga Adam Mickiewicz oma luuletusega "Śmierć pułkownika" ("Polkovniku surm"), kuigi tema surma kujutamine luuletuses on puhtalt ilukirjanduslik ja ka Emilia Plateri elu käsitleb see luuletus suure kirjandusliku vabadusega.[7] Mickiewitz idealiseeris ka tema andekust ja iseloomu, kujutades teda sõdurite poolt austatud ideaalse väejuhina.[21] Sellele vaatamata on luuletus Poola taasiseseisvumisest saati olnud sealsetes koolides kohustuslikuks kirjanduseks.[7]

Väljaspool Poolat ilmusid ka teised tema elu käsitlevad teosed, seda nii Poola emigrantide kui ka välismaalaste käsitluses. Temast kirjutasid nii Georg Büchner, Konstanty Gaszyński, Wacław Gąsiorowski, Tadeusz Korczyński, Antoni Edward Odyniec kui ka Władysław Buchner. Prantsusmaal ilmus Józef Straszewiczi käsitluses tema eluloost kolm järjestikust versiooni. Aastal 1842 andis J. K. Salomoński New Yorgis välja Emilia Plateri lühikese eluloo "Emily Plater, The Polish Heroine; Life of the Countess Emily Plater" (Emily Plater, Poola kangelanna. Krahvinna Emily Plateri elulugu).[21] Raamatu väljaandmise patrooniks oli Zachary Taylor.[24] Suurima populaarsuse saavutas ta Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, Itaalias ja Ungaris.[25]

Teda kujutasid ka mitmed selle aja kunstnikud, nende seas Hyppolyte Bellange, Achille Deveria, Philipp Veit, Francois de Villain ja Wojciech Kossak. Neist tuntuimaks kujunes de Villaini litograafia, mis põhinese Deveria teosel ja kus teda kujutati õrna ning õilsa naissõdalasena.[21] Neil piltidel on vähe ühist tegeliku Emilia Plateriga, keda Ignacy Domejko on oma mälestustes kirjeldanud nii: "Mitte kuigi ilus, kahvatu, ebakorrapärane, ent ümar, kõitev ja meeldiv nägu, volüümikas, ent mitte kuigi tugev keha; ta oli tähtsa ja range olemisega, ei nõudnud kogu tähelepanu endale ja liikus vähe, ent ometi tõmbas ta nii endale meie pilgud ja tähelepanu."[26]

Kuigi Emilia Plater ei osalenud üheski Novembriülestõusu olulisemas lahingus, on ta siiski olnud äärmiselt populaarne tegelaskuju. Tema populaarsuse põhjustena nähakse seda, et ta kajastab kahekordset protesti, mis on suunatud nii väikerahvaste rõhumise vastu kui ka naiste traditsiooniliste soorollide vastu.[27]

Emilia Platerit oli kujutatud II Rzeczpospolita 20-zlotisel rahatähel. Teise maailmasõja ajal kandis tema nime 1. Poola jalaväediviisi naiste tugiväeosa 1 Samodzielny Battalion Kobiecy im. Emilii Plater (Emilia Plateri nimeline esimene iseseisev pataljon).[21] Sõja järel asutasid selle liikmed Sileesias Platerówka küla.[28][29] Tema nime kannavad ka Poolas mitmed tänavad, sealhulgas ka Varssavis, Lublinis ja Olsztynis. Aastal 1959 sai tema järgi nime Poola kaubalaevastiku puistlastilaev MS Emilia Plater.[30] Ka kannavad tema nime arvukad koolid Poolas.[31][32] Leedus kannab tema nime Kapčiamiestise kool,[33] USA-s aga poola kool Chicagos.[34]

Emilia Platerile on püstitatud mälestusmärk Līksna mõisa juurde.[35]. Ka asub Kapčiamiestises talle aastal 2004 püstitatud mälestusmärk.[36] Alevis on säilinud ka algne mälestuskivi kirjaga «Mów Wieczny Pokoy» ('Puhka igaveses rahus')

Tema elu on käsitletud feministlikes uuringutes, mille autorid kasutavad tema näidet eeskujuna, kirjeldades teda kui naist, kes astub sõjalise konflikti ajal vastu stereotüübile, et võitluses võivad osaleda vaid mehed.[37]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ PLATER BROEL hr. austr. 1774 r., hr. prus. 1862 r., pw. tyt. hr. w Rosji 1829, 1838, 1843, 1852, 1855, 1859 i 1860 r. h. PLATER, 1460; Rodzina westfalska, właściwa jej nazwa von dem Broele genannt Plater, około 1300 r. w Inflantach. in: Janusz Starykoń-Kasprzycki, Michał Dmowski. Polska encyklopedia szlachecka. 1937. cz. 9 s.361
  2. ↑ Robin Morgan (1 November 1996). Sisterhood is Global: The International Women's Movement Anthology. Feminist Press. lk 559. ISBN 978-1-55861-160-3.
  3. ↑ https://radzima.org/pl/object/5445.html
  4. ↑ Jerzy Jan Lerski (1996). Historical dictionary of Poland, 966-1945. Greenwood Publishing Group. lk 444.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Heart of Europe. Oxford University Press. lk 248–249. ISBN 978-0-19-164713-0.
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 Stefan Kieniewicz, Emilia Plater, Polski Słownik Biograficzny, Tom XXVII, Zakład Narodowy Imenia Ossolińskich I Wydawnictwo Polskieh Akademii Nauk, 1983,lk.652
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Ellen Berry (1 July 1995). Genders 22: Postcommunism and the Body Politic. NYU Press.lk. 71. ISBN 978-0-8147-1248-1.
  8. ↑ 1831 Metų Sukilimo Didvyrė Grafaitė Emilija Pliaterytė. lk 7–9. ISBN 978-609-412-013-8.
  9. ↑ Emilia Plater - Urodzona Amazonka.
  10. ↑ 1831 Metų Sukilimo Didvyrė Grafaitė Emilija Pliaterytė. lk 11. ISBN 978-609-412-013-8.
  11. ↑ Emilia Plater (1806-1831) - dziewczyna-bohater, uprawiała fechtunek, pisała poezję, śpiewała
  12. ↑ Krótkie życie pani pułkownik
  13. ↑ Мікіта Літвінаў "БАЁЎ ЗАВАДАТАР... ЛІЦЬВІНКА ЭМІЛІЯ ПЛЯТЭР!". Народная Перамога.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 14,6 Marcel Bouteron La Jeanne d’Arc de Pologne, Émilie Plater (1806-1831)
  15. ↑ 1831 Metų Sukilimo Didvyrė Grafaitė Emilija Pliaterytė. lk 15. ISBN 978-609-412-013-8.
  16. ↑ EMILIA PLATER SYMBOL POLSKIEGO PATRIOTYZMU NA ŻMUDZI. lk 9.
  17. ↑ Dioniza Wawrzykowska-Wierciochowa (1982). Sercem i orężem Ojczyźnie służyły: Emilia Plater i inne uczestniczki powstania listopadowego, 1830-1831. MON. lk 180. ISBN 978-83-11-06734-9
  18. ↑ Амелькович, Дарья. Эмилия Плятер - «белорусская Жанна д’Арк», Свободное время, Аргументы и факты в Беларуси (23 июня 2011).
  19. ↑ EMILIA PLATER SYMBOL POLSKIEGO PATRIOTYZMU NA ŻMUDZI. lk 12-13.
  20. ↑ Aleksander Zaborowski, Wojna na Litwie w roku 1831
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 21,5 21,6 Stefan Kieniewicz, Emilia Plater, Polski Słownik Biograficzny, Tom XXVII, Zakład Narodowy Imenia Ossolińskich I Wydawnictwo Polskieh Akademii Nauk, 1983, lk653
  22. ↑ Gdańsk 2003, Zapach Litwy Mickiewicza, Rozmowa z prof. Józefem Bachórzem z Instytutu Filologii Polskiej Uniwersytetu Gdańskiego
  23. ↑ Метелица, Кирилл. Миф о «белорусской Жанне д’Арк», Лечебник истории, IMHO club BY
  24. ↑ V. Daugirdaitė-Sruogienė. Lietuvos istorija. Vilnius, "Vyturys", 1990. 239 lk
  25. ↑ Emilia Plater chciała być drugą Joanną d'Arc
  26. ↑ Ignacy Domeyko (1962). Moje podróże: pamiętniki wygnańca (My Travels: Memoirs of an Exile).
  27. ↑ Халина Филипович. Дочери Эмилии Плятер // С. "Женщины на краю Европы". Ред. Е. Гапова. Минск: ЕГУ, 2003, lk 334-350.
  28. ↑ Bernard A. Cook (1 May 2006). Women and War: A Historical Encyclopedia from Antiquity to the Present. ABC-CLIO. lk 476. ISBN 978-1-85109-770-8.
  29. ↑ Platerówki w Platerówce Katarzyna Wilk
  30. ↑ Morski rocznik statystyczny. Wydawn. Morskie. 1960. lk 173.
  31. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 25. märtsil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  32. ↑ http://www.sp8.piotrkow.pl/
  33. ↑ http://www.kapciamiestis.lt/
  34. ↑ http://www.emiliaplater.org/
  35. ↑ http://www.latgale.lv/lv/files/download?id=2117
  36. ↑ http://www.delfi.lt/news/daily/crime/suniokotas-e-pliaterytes-paminklas-sukele-aistras-vandalizmas-ar-nesantaikos-kurstymas.d?id=71973670
  37. ↑ Pamela Chester; Sibelan Elizabeth S. Forrester; Halina Filipowicz (1996). "The Daughters of Emilia Plater'". Engendering Slavic Literatures. Indiana University Press. lk 34. ISBN 978-0-253-33016-1.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Emilia_Plater&oldid=6296085"