Emile Berliner

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Emile Berliner
Emile Berliner.jpg
Sündinud 20. mai 1858
Surnud 3. august 1929 (vanus 71)
Autasud National Inventors Hall of Fame

Emile Berliner, sünninimi Emil Berliner (20. mai 1851 Hannover3. august 1929 Washington) oli saksa-ameerika leiutaja. Teda tuntakse eeskätt heliplaadi ja grammofoni leiutajana ning telefonitehnoloogia olulise arendajana.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Berliner sündis 20. mail 1851 Hannoveri linnas juudi perekonnas. Ta asus õppima Samson-Schulesse Wolfenbüttelis. Pärast koolist lahkumist 1865. aastal hakkas Berliner oma perekonna toetamiseks töötama trükikojas.[2]

Emigreerumine Saksamaalt[muuda | muuda lähteteksti]

1866. aastal vallutas Preisi kuningriik Hannoveri kuningriigi, mis tõi sealsetele juutidele kaasa karmimad repressioonid. Seetõttu otsustas Berliner 1870. aastal kolida USA-sse ja asuda tööle oma isa sõbra Nathan Gotthelfi poes. Seal hakkas ta end Emili asemel kutsuma inglisepäraselt Emile'iks.[3] USA kodakondsuse sai ta 1881. aastal.[2]

Tegevus USA-s[muuda | muuda lähteteksti]

Berliner töötas Gotthelfi poes kolm aastat. Sel ajal alustas ta klaveri- ja viiulimängu õppimist. 1873. aasta majanduskriisi ajal teenis ta elatist mitmel viisil: ta müüs liimi, maalis ferrotüüpportreede taustu ja õpetas saksa keelt. 1870. aastate keskel läks Emile Washingtonis Cooper Union Institute'i füüsikat õppima.[3] Hiljem astus seltsi Berliner New York Oratorio Societyga, kus laulis mitmes ooperis. Oma armastusest Ameerika Ühendriikide vastu kirjutas ta patriootliku hümni "The Colombian Anthem", mis sai kiiresti populaarseks.[4]

Telefon[muuda | muuda lähteteksti]

1876. aastal nägi Berliner Washingtonis Alexander Graham Belli esitlust, kus too demonstreeris oma uut leiutist - telefoni. Emile oli sellest vaimustuses ja hakkas leiutist iseseisvalt uurima. Ta sai peagi aru, et Belli telefoni üheks nõrgaks kohaks on selle mikrofon. Seetõttu alustas Berliner parema mikrofoni väljatöötamist ja 1877. aasta aprillis sai ta oma uuele disainile patendi. 1878. aasta septembris müüs ta selle 50 000 USA dollari eest Bell Telephone Companyle ja asus ise firma heaks tööle.[4][5]

Grammofon[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastate algul hakkas Berliner huvi tundma heli salvestamise ja taasesitamise vastu. Sellel hetkel käis võistlus Thomas Alva Edisoni ja Charles Sumner Tainteri vahel, mille eesmärgiks oli täiendada Edisoni 1877. aastal leiutatud fonograafi ja leida sellele praktilist kasutust. Mõlemal osapoolel oli selleks ajaks juba oma prototüüp valmis. Berliner alustas nii Edisoni kui ka Tainteri leiutise uurimist, samamoodi nagu ta oli varem Belli telefoniga teinud. Ta mõistis, et üheks veaks oli mõlemal heli salvestamine vahasilindrile, mis oli liiga pehme ja habras, et sellele salvestatud heli ka pikemalt säiliks. Lisaks sellele poleks olnud võimalik vahasilindreid suurte partiidena toota. Sellest said ka Edison ja Tainter aru, kuid ei suutnud seda probleemi lahendada.

Berliner otsustas võtta kasutusele kettakujulise heliplaadi. Algul proovis ta kopeerida klaasist plaadil olevaid heliradu tugevamale materjalile fotograveerimisega. Ta sai aga varsti aru, et sellise meetodiga on palju probleeme ja seetõttu otsustas ta rakendada hoopiski ofortimistehnikat. Pärast mitmeid ebaõnnestunud katsetusi töötas ta välja protsessi, milles ta kattis tsingist plaadi vaha ja bensiini seguga. Seejärel lõikas ta plaadile helirajad membraani küljes oleva nõelaga, mis vibreeris horisontaalselt vastavalt membraanile jõudvatele helilainetele. Järgmiseks pani ta plaadi happevanni, kus hape söövitas helirajad selliseks, et neid oli võimalik terasnõelaga taasesitada. Niiviisi oli tal olemas heliplaat, mida sai elektrokeemilist katmist rakendades massiliselt toota. Algselt pressiti need eboniidist, kuid 1895. aastal hakkas Berliner selleks kasutama šellakit, mis oli eboniidist igas mõttes parem.[6]

Ettevõtlus[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastate alguses alustas Berliner väikestes kogustes grammofonide tootmist ja nende müümist Saksamaale ja Suurbritanniasse. 1896. aastal andis Berliner oma leiutise müügiloa ärimeestele, kes asutasid firma Berliner Gramophone Company ja hakkasid grammofone müüma kogu maailmas. Firma tegutses kuni 1900. aastani, mil Berliner otsustas selle kaotatud kohtuvaidluste ja teiste firmade konkurentsi tõttu sulgeda. Ta andis grammofoni patendiõigused tema heaks töötavale Eldridge R. Johnsonile, kes moodustas seejärel täiesti uue ettevõtte, Victor Talking Machine Company.[6]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Emile Berliner abiellus 1881. aastal Cora Adleriga. Neil oli seitse last, kellest täiskasvanueani elas kuus.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Emil Berliner". Britannica. Vaadatud 09.01.2021. Inglise keeles.
  2. 2,0 2,1 2,2 Frank Caso. "Emile Berliner". German Historical Institute. Vaadatud 09.01.2021. Inglise keeles.
  3. 3,0 3,1 Samuel Kurinsky. "Emile Berliner - An Unheralded Genius Part 1". Hebrew History Federation. Vaadatud 09.01.2021. Inglise keeles.
  4. 4,0 4,1 Samuel Kurinsky. "Emile Berliner - An Unheralded Genius Part 2". Hebrew History Federation. Vaadatud 11.01.2021. Inglise keeles.
  5. "Emile Berliner Biography". Library of Congress. Vaadatud 11.01.2021. Inglise keeles.
  6. 6,0 6,1 "The Gramophone". Library of Congress. Vaadatud 16.01.2021. Inglise keeles.