Emile Berliner

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Emile Berliner
Emile Berliner.jpg
Sünniaeg 20. mai 1851
Surmaaeg 3. august 1929 (78-aastaselt)

Emile Berliner, sünninimi Emil Berliner (20. mai 1851 Hannover3. august 1929 Washington) oli saksa-ameerika leiutaja. Teda tuntakse eeskätt heliplaadi ja grammofoni leiutajana ning telefonitehnoloogia olulise arendajana.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Berliner sündis 20. mail 1851 Hannoveri linnas juudi perekonnas. Ta õppis Samson-Schules Wolfenbüttelis. Pärast koolist lahkumist 1865. aastal hakkas Berliner perekonna toetamiseks töötama trükikojas.[2]

Emigreerumine Saksamaalt[muuda | muuda lähteteksti]

1866. aastal vallutas Preisi kuningriik Hannoveri kuningriigi, mis tõi sealsetele juutidele kaasa karmid repressioonid. Seetõttu otsustas Berliner 1870. aastal kolida USA-sse ja asuda tööle oma isa sõbra Nathan Gotthelfi poes. Seal laskis ta end Emili asemel kutsuda inglispäraselt Emile'iks.[3] USA kodakondsuse sai ta 1881. aastal.[2]

Tegevus USA-s[muuda | muuda lähteteksti]

Berliner töötas Gotthelfi poes kolm aastat. Sel ajal alustas ta klaveri- ja viiulimängu õppimist. 1873. aasta majanduskriisi ajal teenis ta elatist mitmel viisil: ta müüs liimi, maalis ferrotüüpportreede taustu ja õpetas saksa keelt. 1870. aastate keskel läks Emile Washingtonis Cooper Union Institute'i füüsikat õppima.[3] Hiljem astus seltsi Berliner New York Oratorio Society, kus laulis mitmes ooperis. Oma armastusest Ameerika Ühendriikide vastu kirjutas ta patriootliku hümni "The Colombian Anthem", mis sai kiiresti populaarseks.[4]

Telefon[muuda | muuda lähteteksti]

1876. aastal nägi Berliner Washingtonis Alexander Graham Belli esitlust, kus too demonstreeris oma uut leiutist - telefoni. Emile oli sellest vaimustuses ja hakkas leiutist iseseisvalt uurima. Ta sai peagi aru, et Belli telefoni üheks nõrgaks kohaks on selle mikrofon. Seetõttu alustas Berliner parema mikrofoni väljatöötamist ja 1877. aasta aprillis sai ta oma tehnilisele lahendusele patendi. 1878. aasta septembris müüs ta selle 50 000 USA dollari eest Bell Telephone Companyle ja asus ise samasse firmasse tööle.[4][5]

Grammofon[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastate algul hakkas Berliner huvi tundma heli salvestamise ja taasesitamise vastu. Sel ajal käis võistlus Thomas Alva Edisoni ja Charles Sumner Tainteri vahel, mille eesmärgiks oli täiendada Edisoni 1877. aastal leiutatud fonograafi ja leida sellele praktilist kasutust. Mõlemal osapoolel oli selleks ajaks juba oma prototüüp valmis. Berliner uuris nii Edisoni kui ka Tainteri leiutist, nagu ta oli varem Belli telefoniga teinud. Ta mõistis, et üheks veaks oli mõlemal heli salvestamine vahasilindrile, mis oli liiga pehme ja habras, et sellele salvestatud heli ka pikemalt säiliks. Lisaks poleks olnud võimalik vahasilindreid suurte partiidena toota. Sellest said ka Edison ja Tainter aru, kuid ei suutnud seda probleemi lahendada.

Berliner otsustas võtta kasutusele kettakujulise heliplaadi. Algul proovis ta kopeerida klaasist plaadil olevaid heliradu tugevamale materjalile fotograveerimisega. Ta sai aga varsti aru, et sellise meetodiga on palju probleeme ja seetõttu otsustas ta rakendada hoopiski ofortimistehnikat. Pärast mitmeid ebaõnnestunud katsetusi töötas ta välja protsessi, milles ta kattis tsingist plaadi vaha ja bensiini seguga. Seejärel lõikas ta plaadile helirajad membraani küljes oleva nõelaga, mis vibreeris horisontaalselt vastavalt membraanile jõudvatele helilainetele. Järgmiseks pani ta plaadi happevanni, kus hape söövitas helirajad selliseks, et neid oli võimalik terasnõelaga taasesitada. Niiviisi oli tal olemas heliplaat, mida sai elektrokeemilist katmist rakendades massiliselt toota. Algselt pressiti need eboniidist, kuid 1895. aastal hakkas Berliner selleks kasutama šellakit, mis oli eboniidist igas mõttes parem.[6]

Ettevõtlus[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastate alguses hakkas Berliner väikeste partiidena grammofone tootma ja müüma Saksamaale ja Suurbritanniasse. 1896. aastal andis Berliner oma leiutise müügiloa ärimeestele, kes asutasid firma Berliner Gramophone Company ja hakkasid grammofone müüma kogu maailmas. Firma tegutses kuni 1900. aastani, mil Berliner otsustas selle kaotatud kohtuvaidluste ja teiste firmade konkurentsi tõttu sulgeda. Ta andis grammofoni patendiõigused enda juures töötanud Eldridge R. Johnsonile, kes asutas seejärel täiesti uue ettevõtte, Victor Talking Machine Company.[6]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Emile Berliner abiellus 1881. aastal Cora Adleriga. Neil oli seitse last, kellest täiskasvanueani elas kuus.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Emil Berliner" (Inglise keeles). Britannica. Vaadatud 09.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. 2,0 2,1 2,2 Frank Caso. "Emile Berliner" (Inglise keeles). German Historical Institute. Vaadatud 09.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. 3,0 3,1 Samuel Kurinsky. "Emile Berliner - An Unheralded Genius Part 1" (Inglise keeles). Hebrew History Federation. Vaadatud 09.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. 4,0 4,1 Samuel Kurinsky. "Emile Berliner - An Unheralded Genius Part 2" (Inglise keeles). Hebrew History Federation. Vaadatud 11.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. "Emile Berliner Biography" (Inglise keeles). Library of Congress. Vaadatud 11.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. 6,0 6,1 "The Gramophone" (Inglise keeles). Library of Congress. Vaadatud 16.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)