Emadushooldus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Emadushooldus (ingl k maternity care) hõlmab raseduse, sünnituse ja varajase sünnijärgse perioodiga seotud tegevusi, mille eesmärk on tagada naise ja sündiva lapse tervis, heaolu ja positiivne kogemus.[1]

Emadushooldusega pakutakse rasedale, sünnitajale ja vastsündinule seisundist lähtuvat vajaduspõhist ja holistilist hooldust, kus kesksel kohal on normaalsete füsioloogiliste protsesside toetamine. Kõrgema tasemega meditsiiniline sekkumine (medical intervention) on vajalik vaid riskiraseduse ja patoloogiliste protsesside korral, et saavutada tervistumine.[2]

Kvaliteetne emadushooldus vastab naise ja tema perekonna vajadustele ja ootustele, erialaselt kokkulepitud juhenditele ja standarditele, õigusnormidele ja eetilistele põhimõtetele. Eestis on vastavateks erialadokumentideks ämmaemanda kutsestandard,[3] ämmaemanduse arengukava[4], Eesti Naistearstide Seltsi raseduse jälgimise juhend[5] ja juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks.[6] Emadushooldust korraldatakse põhimõttel, et saavutada parimad tulemused, sh teenuse kasutajate heaolu ning sotsiaalne ja emotsionaalne rahulolu, võimalikult madalate teenuse pakkumise kuludega.[7]

Emadushoolduse teenuse pakkujaks on peamiselt ämmaemand, kes juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab naisi raseduse ja sünnituse ajal, sünnitusjärgsel perioodil ning günekoloogiliste probleemide lahendamisel. Ämmaemandusabi on tervishoiuteenus, mida osutab ämmaemand kas iseseisvalt või koos pere- või eriarstiga.[8]. Ämmaemanda töö osadeks on ka tervisekasvatus ja pereplaneerimise alane nõustamine.[3] Emadushoolduse osutamisel lähtutakse Eestis tervishoiuteenuste korraldamise inimkesksuse põhimõttest, mille kohaselt naine kui teenuse kasutaja on indiviid, kellega teenuse osutaja teeb koostööd sobivate lahenduste väljatöötamisel ja valikul nii tervise säilitamisel, edendamisel, parandamisel kui ka haiguste ja tüsistustega toimetulekul.[9] Teenuste korraldamisel ja arendamisel tuleb tagada teenuse osutajate (kiir-, üldarsti-, eriarsti-, õendus- ja ämmaemandusabi) omavaheline koostöö.[10]

Emadushooldus raseduse ajal (pre- and antenatal care)[muuda | muuda lähteteksti]

Rasedusaegne emadushooldus hõlmab raseduse tuvastamist, raseduse kulu ja seda mõjutavate tegurite jälgimist, rasedusaegset nõustamist, meditsiinilist sekkumist nõudvate seisundite äratundmist ja nende esmast käsitlust, lapsevanemaks saamise õpetamist ja sünnituseks ettevalmistust. Rasedusaegset emadushooldusteenust osutab ämmaemand, naistearst või perearst.

Eestis on normaalse raseduse korral keskmine visiitide arv ämmaemanda või arsti juurde 10 korda. Vähemalt kaks korda raseduse jooksul tuleb külastada naistearsti, seejuures esimene visiit peab toimuma I trimestril.[5]

Emadushooldus sünnitusabis (obstetric care, delivery, labour)[muuda | muuda lähteteksti]

Normaalselt, ilma tüsistusteta kulgevas sünnitusprotsessis on ämmaemand juhtiv spetsialist sünnitusaegse emadushoolduse kavandamisel, korraldamisel ja osutamisel alates esimesest kohtumisest naisega kuni varajase sünnitusjärgse perioodini.[11] Sellist lähenemist nimetatakse ämmaemandakeskseks sünnitusabiks, mis omakorda jaguneb ämmaemanda poolt juhitud iseseisvaks ämmaemanduseks, kõrvalseisvaks ämmaemanduseks, juhtumikeskseks ämmaemanduseks ja kodusünnituse ämmaemanduseks.[12][13][14]

Iseseisev ämmaemandusosakond (freestanding midwifery unit), on eraldiseisev üksus, mis osutab madala riskigrupiga naistele sünnitusabiteenust, sageli hõredalt asustatud maapiirkondades, et tagada piirkonnas elavatele naistele kvaliteetse emadushooldusteenuse kättesaadavus.[15] Kõrvalseisev ämmaemandusosakond (alongside midwifery unit) asub haiglas või selle läheduses. Mõlemas osakonnas välditakse meditsiinilist sekkumist normaalselt kulgevasse sünnitusprotsessi ning puudub võimalus epiduraalanesteesiaks.[12] Erakorralistel juhtumitel viiakse patsient üle sünnitusosakonda (obstetric unit).[15] Iseseisvas ämmaemandusosakonnas on suurem tõenäosus sünnitada spontaanselt ja vaginaalselt võrreldes kõrvalseisva- ja sünnitusosakonnaga.[16] Iseseisvad ja kõrvalseisvad ämmaemandusosakonnad on kasutusel näiteks Iirimaal, Belgias, Rootsis, Islandil, Austraalias, Uus-Meremaal ning Suurbritannias.[17][18][19][14][11][20]

Juhtumikeskses ämmaemanduses (caseload midwifery) hoolitseb üks kindel ämmaemand naise eest kogu raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi vältel. Komplikatsioonide esinemisel teeb ämmaemand koostööd sünnitusabiarstide ja teiste tervishoiutöötajatega. Juhtumikeskne ämmaemandus on valdavalt kasutusel Austraalias.[13]

Kodusünnituse (home birth) korral abistab ämmaemand madala riskiga rasedaid sünnituse kavandamisel ja korraldamisel.[14][21] Eestis on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt ämmaemandal lubatud iseseisvalt osutada ambulatoorset ämmaemandusabi ja kodusünnitusabi.[10]

Arstikeskses sünnitusabis lähtutakse arsti korraldusest ning ämmaemandad ei ole oma tegevustes iseseisvad,[11] kuid samas aitavad nad leida tasakaalu vajalike meditsiiniliste sekkumiste ja sünnituse füsioloogilise protsessi toetamise vahel. Osades riikides nimetatakse sellist lähenemist ka koostöömudeliks.[22]

Emadushooldus sünnitusjärgsel perioodil (postpartum or postnatal period, puerperium)[muuda | muuda lähteteksti]

Sünnitusjärgne emadushooldus hõlmab naise taastumist sünnitusest, nõustamist ja tuge uue olukorraga kohanemiseks, füüsiliste ja psühholoogiliste muutuste ning vastsündinu hooldusega seotud küsimustes, samuti vaimse tervise probleemide ennetamist.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. World Health Organization. Maternal Health
  2. Pittrof, R., Campbell, O.M.R., Filippi, V.G.A. (2002). What is quality in maternity care? An international perspective. Acta Obstetricia et Gynecologica Scandinavica, 81(4):277–283
  3. 3,0 3,1 Arusaar, V., Bartels, I., Klein, K., Mahla, M., Rannu, H., Teesalu, P. (2018) Ämmaemand, tase 6 esmane kutse. Sihtasutus Kutsekoda
  4. 4,0 4,1 Eesti Ämmaemandate Ühing (2019). Ämmaemanduse arengukava 2019–2024
  5. 5,0 5,1 Vaas, P., Rull, K., Põllumaa, S., Kirss, A., Meigas, D. (2018). Raseduse jälgimise juhend
  6. Karro, H., Zupping, E.-K., Frolova, K., Klementsov, J., Tammemäe, L., Szirko, F., et al. (2014). Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks
  7. Eesti Haigekassa. Tervishoiuteenuste kvaliteet
  8. Sotsiaalministri 2. juuli 2014 määrus „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“. RT I, 09.07.2014, 23
  9. Sotsiaalministeerium (2020) Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030
  10. 10,0 10,1 Tervishoiuteenuste korraldamise seadus. RT I, 17.05.2020, 13
  11. 11,0 11,1 11,2 Wernham, E., Gurney, J., Stanley, J., Ellison-Loschmann, L., Sarfati, D. (2016). A Comparison of Midwife-Led and Medical-Led Models of Care and Their Relationship to Adverse Fetal and Neonatal Outcomes: A Retrospective Cohort Study in New Zealand. PLOS Medicine, 13(9):1–17
  12. 12,0 12,1 Coxon, K., Sandall, J., Fulop, N.J. (2014). To what extent are women free to choose where to give birth? How discourses of risk, blame and responsibility influence birth place decisions. Health, Risk & Society, 16(1):51–67
  13. 13,0 13,1 Forster, D.A., McLachlan, H.L., Davey, M.A., Biro, M.A., Farrell, T., Gold, L., et al. (2016). Continuity of care by a primary midwife (caseload midwifery) increases women’s satisfaction with antenatal, intrapartum and postpartum care: Results from the COSMOS randomised controlled trial. BMC Pregnancy and Childbirth, 16(28):1–13
  14. 14,0 14,1 14,2 McIntyre, M.J. (2012). Safety of non-medically led primary maternity care models: A critical review of the international literature. Australian Health Review, 36(2):140–147
  15. 15,0 15,1 Overgaard, C., Møller, A.M., Fenger-Grøn, M., Knudsen, L.B., Sandall, J. (2011). Freestanding midwifery unit versus obstetric unit: A matched cohort study of outcomes in low-risk women. BMJ Open, 1(2)
  16. Rayment, J., Rance, S., McCourt, C., Sandall, Cbe Rm, J. (2019). Barriers to women’s access to alongside midwifery units in England. Midwifery. 77:78–85
  17. Hunter, A., Devane, D., Houghton, C., Grealish, A., Tully, A., Smith, V. (2017). Woman-centred care during pregnancy and birth in Ireland: Thematic analysis of women’s and clinicians’ experiences. BMC Pregnancy and Childbirth, 17(1):322
  18. Welffens, K., Derisbourg, S., Costa, E., Englert, Y., Pintiaux, A., Warnimont, M., et al. (2020). The “Cocoon,” first alongside midwifery-led unit within a Belgian hospital: Comparison of the maternal and neonatal outcomes with the standard obstetric unit over 2 years. Birth, 47(1):115–122
  19. Berg, M., Ólafsdóttir, Ó.A., Lundgren, I. (2012). A midwifery model of woman-centred childbirth care – In Swedish and Icelandic settings. Sexual & Reproductive Healthcare, 3(2):79–87
  20. Fletcher, B.R., Rowe, R., Hollowell, J., Scanlon, M., Hinton, L., Rivero-Arias, O. (2019). Exploring women’s preferences for birth settings in England: A discrete choice experiment. PLoS One, 14(4):1–17
  21. Põllumaa, S, Kaoküla, I. (2014). Planeeritud kodusünnitusabi Eestis
  22. Vogels-Broeke, M., de Vries, P.R., Nieuwenhuijze, M. (2021). Validating a framework of women’s experience of the perinatal period; a scoping review. Midwifery, 92:102866