Eluvastased süüteod
Eluvastased süüteod (ingl fatal offences) on surmajuhtumid, mis saabuvad teise isiku tegevuse või tegevusetuse tõttu.[1]
Eluvastased süüteod[muuda | muuda lähteteksti]
Eluvastaseid süütegusid reguleerib karistusseadustiku (edaspidi KarS) 9. peatüki 1. jagu, kus kaitstav õigushüve on inimese elu, mis algab sünniga ja lõpeb surmaga.[2] Õigust elule peetakse olulisimaks õigushüveks, kuna see on kõigi teiste õiguste ja vabaduste kaitse eeldus. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvist 16 tuleneb inimelu reservatsiooni kaitse, mis tähendab, et kõigi inimeste elu on karistusõiguslikult võrdselt kaitstud, olenemata tervislikust seisundist.[3]
Elu algab sünnitustegevuse algusega ehk esimeste tuhudega loomuliku sünnituse korral ja tuimestuse tegemisega kirurgilise protsessi korral.[3] Elu lõpeb surmaga, mis tähendab peaaju kõigi funktsioonide või vereringe täielikku ja pöördumatut lakkamist.[4]
Eluvastaste süütegude liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Tapmine[muuda | muuda lähteteksti]
Tapmine on tegu, millega põhjustatakse teise isiku surm.[5] KarS-i § 113 mõttes on tapmisega tegemist siis, kui teos puuduvad kvalifikatsiooni ehk raskendava ja privilegeeringu ehk kergendava asjaolu tunnused. Kvalifikatsiooni tunnus on mõrv ning privilegeeringu tunnus on provotseeritud tapmine ja lapse tapmine. Kohtus tuleb tuvastada naturalistlik põhjuslik seos (ld causa) teo ja tagajärje ehk inimese surma vahel.[6] Tagajärje ehk materiaalsete deliktide korral tuleb kindlaks teha, kas tagajärg on saabunud just toimepanija teo tulemusel. Tagajärje eest saab toimepanija vastutada vaid siis, kui see on talle omistatav. Tapmine on suvalise teokirjeldusega koosseis.[7]
KarS-i §-d 113–116 eeldavad tahtluse vormi. Tahtluse vormid on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Tahtlus peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste − teo, tagajärje ja põhjusliku seose − suhtes.[7]
Kavatsetuse korra seab toimepanija teise inimese surma endale otseselt eesmärgiks. Praktikas viitab kavatsusele selge tapmismotiiv, aga ka tapmisvahendi sihipärane kasutamine (nt sihtimine pähe).[7]
Otsese tahtluse korral pole oluline, kas toimepanija soovib teise inimese surma, määrav on see, kas toimepainja saab teo toimepanemise hetkel saab aru, et surm on teo vältimatu tagajärg. Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui toimepanija peab võimalikuks, et tema teo tagajärg on teise inimese surm, ja möönab seda. Kui toimepanija ei mööna tagajärge või loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega.[7]
Mõrv[muuda | muuda lähteteksti]
Mõrv on raskeim isikuvastane süütegu. Mõrv on tapmise enamohtlik koosseis ning on seetõttu määratletud ammendavalt raskendavate asjaolude loeteluna KarS §-s 114.[8]
Mõrvatunnused saab jaotada kaheks:
a)lähtudes teoobjektist, mille korral on tegu sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega. Siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b)lähtudes konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist. Siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid:
- julm või piinav viis (p 1). Julm viis iseloomustab inimese surmaeelseid läbielamisi ja piinav tapmisteo välist pilti, põhjendamatut brutuaalsust teise inimese suhtes;
- üldohtlik viis (p 2), mis tähendab seda, et toimepanija loob ohu ka kolmandate isikute või nende vara suhtes;
- seotus röövimisega või omakasu (p 5);
- teise süüteo varjamine või selle toimepanemise hõlbustamine (p 6);
- lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamine (p 7);
- kättemaks ametialase tegevuse eest (p 8).[9]
Provotseeritud tapmine[muuda | muuda lähteteksti]
Provotseeritud tapmine prevaleerib põhikoosseisu ja mõrva ees. KarS-i § 115 eeldab põhjuslikku seost kannatanu provokatsiooni ja ründajal vahetult tekkinud hingelise erutusseisnudi ehk afekti vahel. See tähendab, et kannatanu on omapoolse solvamise või füüsilise vägivallaga ründaja tapmiseni viinud. Solvamine ja vägivald võivad olla suunatud ka ründaja lähendaste, sh perekonna ja partneri vastu. Erutusseisund ei tähenda, et inimene on süüdimatu, seega ei saa psühhiaatriaekspert tuvastada erutusseisundit kui süüteo objektiivsesse külge kuuluvat asjaolu. Erutusseisundile antakse hinnang teole eelnenud ja vahetult järgnenud faktiliste asjaolude pinnalt.[10]
Lapse tapmine[muuda | muuda lähteteksti]
Lapse tapmine on KarS § 116 järgi privilegeeritud ehk vähem ohtlik koosseis. Seadusandja saab lähtuda kahest privilegeerimisalusest: bioloogilisest ja sotsiaalsesest. Bioloogilised tunnused on seotud ema psühholoogilist seisundit sünnituse ajal. Sotsiaalsed tunnused hõlmavad näiteks naise häbi lapse sünnitamise pärast.[11]
Surma põhjustamine ettevaatamatusest[muuda | muuda lähteteksti]
Surma põhjustamine ettevaatamatusest on iseseisev eluvastane süütegu, mille esinemisel puudub ründajal tahtlus kannatanu surma suhtes. Seetõttu langeb ära surma tahtliku põhjustamise skeem ja hakatakse kontrollima § 117 kohast koosseisu. Objektiivselt tuleb tagajärje omistamiseks näidata põhjuslikku seost hoolsusvastase käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Subjektiivselt tuleb otsustada, millise ettevaatamatuse liigiga (kergemeelsuse või hooletusega) on tegu.[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ J. Sootak. Isikuvastased süüteod. Tallinn: Juura 2014, lk 12.
- ↑ J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, lk 359.
- ↑ 3,0 3,1 J. Sootak, P. Pikamäe (2015), lk 360.
- ↑ Surma põhjuse tuvastamise seadus. – RT I 2005, 24, 179.
- ↑ Karistusseadustik. – RT I 2001, 61, 364.
- ↑ J. Sootak (2014), lk 27–32.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 J. Sootak, P. Pikamäe (2015), lk 361.
- ↑ J. Sootak (2014), lk 33.
- ↑ RKKKo 1-15-10119.
- ↑ J. Sootak, P. Pikamäe (2015), 368–371.
- ↑ J. Sootak (2014), lk 36.
- ↑ J. Sootak (2014), lk 44.