Elsa Gretškina

Allikas: Vikipeedia

Elsa Gretškina (neiuna Elsa Krensman, esimeses abielus Elsa Lebakova[1]; vene keeles Эльза Робертовна Гречкина; 15. aprill 1932 Novo-Siverskaja küla, Gattšina rajoon, Leningradi oblast[2]20. oktoober 2014 Eesti Vabariik[3]) oli okupatsiooniaegne Eesti NSV riigi- ja parteitegelane, Eesti NSV haridusminister (22. juuli 19801. august 1988[4]). Ta oli tuntud kui venestamispoliitika elluviija Eestis[5].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Elsa Krensman lõpetas Leningradi Toiduainete Instituudi likööri- ja viinaosakonna ja ta suunati 1951. aastal tööle Tallinna,[6][2] kus ta töötas viinavabriku likööritsehhi juhataja asetäitjana, hiljem likööritsehhi juhataja ja komsorgina.[2] Aastatel 1953–1967 oli ta komsomoli- ja parteitööl, alates 1954 NLKP liige. 1970. aastast ajalooteaduste kandidaat.

Elsa Gretškina õppis aastatel 1970–1972 NLKP Keskkomitee juures asuva ühiskonnateaduste akadeemias[7] ja töötas seejärel EKP Tallinna Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajana, aastatel 1972–1974 EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja ning 1974–1980 EKP KK teaduse ja õppeasutuste osakonna juhataja.

1976. aastast oli Elsa Gretškina EKP KK liige ja ENSV Ülemnõukogu IX–XI koosseisu saadik.[8]

Aastail 1980–1988 Eesti NSV haridusminister.[2]

Töötas Akadeemia Nordi välissuhete büroos ja Vene Eragümnaasiumi Polüloog juhina ja Autotranspordiinstituudi Raiment õppeprorektorina.

Ta oli 17. märtsist 1998 Keskerakonna liige. 1996. aastal oli Mustamäe linnaosa volikogu kandidaat.[9]

Elsa Gretškina suri 20. oktoobril 2014 ja ta maeti 23. oktoobril 2014 Metsakalmistule.[10]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tütar Irina Antonjuk on Haabersti Vene Gümnaasiumi direktor.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Parteiorganisatsioonide propagandategevus", Eesti Raamat, 1975.
  • "Средние слои на пути к социализму", Tallinn, Eesti Raamat, 1976. 
  • "Рабочий класс - решающая сила десятой пятилетки" (koos Jevdokia Madisega), Tallinn, Eesti Raamat, 1978
  • "Elanikkonna poliitilise teadlikkuse kujundamisest: abiks lektorile", Tallinn, Eesti NSV Ühing "Teadus", 1984.
  • Koos kaasautoritega. Vene Eragümnaasium "Polüloog". – Haridus, 1998, nr 4, lk 45–47.
  • "Projekt "Avatud õppekava" Eesti uuenevas haridusruumis: innovatsiooni aspekt", Tallinn, Haridusministeerium, 2001
  • "Küsimuse püstitamine: iseenda osalemise teadvustamine (adapteeritud metoodika)", Tallinn, Haridusministeerium, 2001
  • "Kooli arengukava ja õppekava analüüsi juhend-metoodika: kultuurilis-integratsiooniline aspekt", (koos Lilian-Astrid Kiviga; eessõna Toivo Sikk), Tallinn, Ilo, 2003
  • Miks ma tehnikumis likööri- ja viinatootmist õppisin. – Õpetajate Leht, 14. august 2009.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aare Laanemäe. Kümme aastat valges majas: ausalt ja avameelselt. Tallinn, Kirjastus Argo, 2013. Lk. 43
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kolm punast elusügist, Naiste Maailm, 29. aprill 2002
  3. Mirjam Mäekivi. "Suri kunagine ENSV haridusminister Elsa Gretškina". Postimees, 2014-10-23. Kasutatud 2014-10-23.
  4. Eesti haridusministrid, Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht
  5. Kärt Karpa. Endine venestaja väitleb seminaril. Eesti Päevaleht, 5. juuni 1999, lk 5
  6. Miks ma tehnikumis likööri- ja viinatootmist õppisin. Õpetajate Leht, 14. august 2009
  7. ENSV viimane haridusminister pürib koolidirektoriks. Postimees, 20. mai 1998
  8. ENE 3 1988 sub Gretškina, Elsa
  9. Valimisnimekirjad: Kohalike volikogude valimised/20. oktoober. Eesti Päevaleht, 14. september 1996
  10. http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Elsa&filter_maetud_perenimi=Gret%C5%A1kina&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]