Skulptuuriõpinguid alustas Liiv aastatel 1983–1991 Kalju Reiteli skulptuuristuudios. Pärast mitut edukat õpilaskonkurssi ning sisemist veendumust, et temast saab skulptor, läks Liiv 14-aastaselt ARS Monumentaali pronksivalu õppima. See oli koht, kus valmisid kogu Baltikumi suurimad monumendid. Esimeseks katsetuseks pronksivalus oli elusuurune käpuli taeva pole vaatav sabaga vanamees "Ecce homo!", mis jõudis 1985. aastal Vabariiklikule Noorte kunstnike näitusele Tartus. Liiv oli selle noorim osavõtja.
Pärast Pelgulinna Gümnaasiumi lõpetamist õppis Elo Liiv Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri (1990–1995). Vahetusüliõpilasena täiendas ta end sel perioodil ka Rootsis, Hispaanias ja Soomes. Tema õpetajad olid Tõnu Maarandi, Ekke Väli ja Matti Varik. Varikust sai Liivile eeskuju: tema õpetamismaneer oli rahulik, lakooniline, aga samas väga sügav. Mentaalne side õpetajaga säilis kuni Variku surmani, sest Liivi esimene ateljee Saaremaal Leisis Tarbijate Ühistu kaupluse II korrusel juhtus juhuslikult olema ka Variku sünnikodu. Liivi kasutada on jäänud paljud Variku tööriistad, õpetaja antud puust stekat kasutab ta modelleerides igapäevaselt siiani.
Elo Liivi monumentaalne terasskulptuur "Kalev" 2006. aastal Tallinna Linnahalli katusel
Õpingute lõpuaastatel süvenes Liivi huvi eri rahvaste, eelkõige soomeugrilaste rahvakultuuri tundmaõppimisele. Huvi oma rahva pärimuse, ravimtaimede ja erinevate rituaalide järgi viis ta 1994. aastal Aleksander Heintalu (Vigala Sassi) õuele. Algselt õpilase ja õpetaja suhe kasvas sügavamaks kiindumuseks ja nii pandi leivad 1996. aastal ühte kappi. Samal aastal astus Liiv Eesti Kunstiakadeemia magistriõppesse. Heintalust sai tema magistritöö "Religiooni ja kunsti piirimail: loodususundite riitusvahendid" juhendaja. Koos pandi alus Maavalla Koja alamorganisatsiooni – Maausuliste Saarepealse Kojale.
2003. aastal kaitses Liiv isikunäitusega "Kõiksuse kodu" Pärnu Uue Kunsti Muuseumis magistrikraadi, olles eelnevalt aidanud Heintalul käsikirjadest toimetada raamatu "Estide (tšuudide) hingestatud Ilm".
Üheskoos Õie Sarvega uuriti Setumaa kirjasid (mustreid), korjati käsitöö alast pärimust ja korraldati pärimuskultuuri laagreid Obinitsas. Kohaliku rahvakultuuri seltsiga Leisi VäRKS korraldati laagreid arhailiste muusikariistade valmistamiseks ning pärimusõhtuid pillilugude ja tantsude õppimiseks ja õpetamiseks. Liivi ja Heintalu ühises kodus käis igal aastal ekskursioonidega tuhandeid inimesi, kes soovisid rohkem teavet pärimuskultuurist ja ravimtaimedega ravimisest, toimusid arutelud lõkkeõhtutena ja laagrid. Paljud Liivi kunstiteosed on saanud inspiratsiooni või seotud pärimuskultuuriga.
Aastatel 2005–2010 töötas Liiv Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna dotsendina, kus lisaks vormiõpetusega seotud ainetele pani aluse valguskunsti kursustele ja on seda vedanud pea 20 aastat. Kursustel valminud installatsioonid on rikastanud Tallinna Vanalinna erinevaid piirkondi. Alates 2011. aastast töötas Liiv Kuressaare Ametikoolis joonistamise, vormiõpetuse ja rahvusliku puutöö õpetajana. Õppejõuna on Elo Liiv eksperimenteeriv ning tudengeid otsingutes toetav ja julgustav. Tihti võtab ta ka ise ühistest näitustest osa, et luua sügavam side ja seeläbi ka õppimisvõimalus tudengitele. Ta soovitab õpilastel eelkõige üles leida oma loomupärane andekus ja visuaalne käekiri ning rääkida asjadest, mis olulised hingele; vältida iga hinna eest originaalitsemist ja pimesi kunstis olevate moesuundade järgi jooksmist. Lisaks kaasaegse kunstikeele tundmisele on Liiv tarbekunsti ja oskuskäsitöö riikliku õppekava (puukäsitöö eriala) ekspert ja aidanud välja töötada puukäsitöölise 3. ja 4. taseme kutsestandardit.
Aastatel 2012–2015 töötas Liiv Nukufilmi Lastestuudio juhatajana, töötas stuudio arengukavaga ning viis ellu uuendusi õpivõimaluste laiendamiseks, keskendus animatsiooni võimaluste kasutamisele loovteraapias (perevägivald, probleemsed noored), pani aluse Kuressaare Animapäevade traditsioonile.
Aastatel 2017–2020 töötas Tallinna Kommunaalameti inseneriosakonna valgustusspetsialistina, tööülesanneteks linnaruumis EV100 ja EU Digital Summiti visuaalne terviklik tähistamine valgusinstallatsioonide abil ning talvise kujundvalgustuse uuendamine, strateegia loomine.
Tegevus vabakutselise kunstniku ja valgusfestivalide korraldajana[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 2020. aastast töötab Liiv vabakutselise kunstnikuna.
Skulptor Elo Liivi installatsioon "Miraaž ehk kolme müstiku transformatsioon" Kadrioru tiigil, 2016
Valgushariduse ja -kunsti edendamiseks on Liiv seotud olnud valgusfestivalide korraldamisega Eestis – ta on olnud 2013. aasta Tallinna Valgusbiennaali ja 2015. ja 2016. aasta Tallinna Talvefestivali üks peakorraldajatest ja Tartu Valguse ehk TAVA peakorraldaja. Festivalide peamiseks eesmärgiks on valgushariduse vajalikkuse teadvustamine, õpivõimaluste pakkumine, arhitektuurse valgustuse ja valguskunsti edendamine, aga samuti avaliku ruumi rikastamine pimedal aastaajal. Ta on 2016. aastal loodud Eesti Valgustusdisainerite Assotsiatsiooni EVDA asutajaliige.
Koos Aleksander Heintaluga on ta loonud Eesti Rahvuskultuuri Fondi "Aleksander Heintalu ja Elo Liivi nimelise allfondi" eesmärgiga edendada põlisusundiga seotud rahvakultuuri (nt põlisusundile tuginevate ettevõtmiste korraldamine ja uurimistöö tegemine).
Elo Liiv on skulptorina tegutsenud ligi 35 aastat. Liivi loomingut iseloomustab mitmekülgsus, installatiivsus ja eksperimentaalsus. Kunstnik valdab klassikalist skulptuuri, kuid on kaasa läinud ka valdkonnas toimunud muudatustega, talle meeldib eksperimenteerida video, mapping'u, valguse ja kineetikaga – kasutades nii oskuslikult ära ka tehnoloogilisi võimalusi, mida kaasaeg skulptorile pakub. Liiv armastab toimetada avalikus ruumis, luua nihet, komponeerida visuaalsusega, valgusega. Tema teostes kajastuvad maailmavaatelised ja sotsiaalsed teemad, aga ka sügavam psühhoanalüüs ja mentaalsed seisundid, heatahtlikkus.
Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärk. Skulptor Elo Liiv, 2011
2010–2011 valmis Saaremaal kodutalu juurde ehitatud ateljees Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärgi skulptuur noorest mehest, kes sõjast naasnuna istub hetkeks enne koju jõudmist küla serval ja mõtleb, kuidas kõik uuesti üles ehitada. Ta on kui Toonela jõe kaldal – selja taga sõjas surma saanud sõbrad ja lähedased ning ees kõik see, mis sõltub tema oskustest ja teadmistest. See monument pole ei ühe ega teise vaenupoole poolt, vaid kõikide langenute mälestuseks, sest sõjakeerisesse haaratud meestel ei olnud palju valikuid. Omad võitlesid tihti omade vastu. Sõdurpoisi modell valiti konkursiga ja selleks sai ohvitseriks õppiv kohalik noormees Marek Vainumäe. Modellile õmmeldi ajastutruud riided ning Soomepoiste austuseks leidis monumendis koha ka Soome kiiver. Monument paikneb Kärdlas ja avati 2012. aastal, olles esimene taastatud Eesti Vabariigi ajal loodud mälestusmärk sõjas langenutele.
Jaan Poska monument Kadriorus, skulptor Elo Liiv. Foto: Urmas Mand, 2016
2015. aastal valiti Liiv teostama Jaan Poska mälestusmärgi skulpturaalset osa. Jaan Poska oli Tallinna linnapea, Eesti Vabariigi välisminister ja Nõukogude Venemaaga rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht. Skulptuur kujutab Kadriorus töölt koju jalutavat Poskat, portfell kaenla all. Kandev idee on kujutada Poska elu teekonnana ja tema kuju elutruult, lihtsa ja loomulikuna. Pilk suunatud tulevikku, selge visiooni ja aadetega, enesekindel ja sirge seljaga – sedasi teda ka mäletatakse tulevikus. Monument avati Kadriorus 2016. aastal, Jaan Poska 150. sünniaastapäeval.[1]
2018. aastal avati Ülemiste Citys Elo Liivi teostatud pronksist elutruu mälestusmärk Ülo Pärnitsale. Öpiku maja esinduslike bürootornide ees aadressil Valukoja 8 asuv skulptuur kujutab pingil istuvat Ülo Pärnitsat, Ülemiste City linnaku asutajat, pikaaegset Mainori juhtfiguuri, uue ajastu hariduse teerajajat ja suurt visionääri. Pärnitsa natuuri on hästi tabatud, tema huumor ja entusiasm ning lakkamatu energia ja töökus on ainult justkui hetkeks peatatud, et visioonide teostusele silm peale visata – aga ka siis ei suuda ta seda päris rahulikult teha. Pärnits oli inimene, kes ei pannud rõhku välisele, küll aga hindas ambitsiooni ja kirge ning eelkõige inimese teadmistejanu. Tema elukogemust ja teadmisi, õpetussõnu tulevastele põlvedele tasub ikka ja uuesti üle lugeda.[2]
2020. aastal valmis Liivi käe all Kalju Lepiku mälestusmärk Koerus. Skulptor kujutab Kalju Lepikut kivil istuva raamatut lugeva poisikesena, just nii nagu kohalikud Kaljut kooliajast mäletavad. Teose pealkiri on "Maakera keskpunkt", millega autor annab edasi Lepiku sügavat kodumaa kiindumust ja igatsust kui luuletaja loomingu läbivat motiivi. Noorukieas Koerus elanud kirjamehe jaoks oli Koeru maailma keskpunkt. Mälestusmärgi kivi leiti ja paigaldati kohalike abiga, kivi taha istutati pihlakas. Kivil on pronksist tahvel Kalju Lepiku luuleridadega: "Luba, et ma tulen su sülle sooja, / siin on maakera keskpunkt / ja värvide põlemine. / Isegi vaikus jääb seisma." Monument avati Koerus 2020. aastal, Kalju lepiku 100. sünniaastapäeval.[3]
"Turu tänava istutaja", skulptor Elo Liiv. Tartu, 2022
2022. aasta kevadel valmis SmartEnCity projekti raames Tartu Turu tänavale 3,4 m kõrgune monumentaalteos. Teos on pühendatud Tartu elurikkuse liikumise ja kõikidele looduskaitsega seotud aktivistidele. Kutsub mõtlema inimese olemuse üle - mida me siin maailmas korraldame ja kuidas elame, millise jälje endast jätame. Inimene on kui üürike läbipaistev ja keskkonna elurikkusest sõltuv konstruktsioon elu edasi andmiseks. Mitte ainult järgmisele inimpõlvele, aga ka suuremas plaanis loodusele. Kuigi peame end oluliseks, sõltume me mustmiljon teise olevuse heast käekäigust. "Meie, inimestena, kaome ja ka meie jäljed ühel hetkel, aga kui meie elu on kui loodusega kooskõlas looming, siis see toetab elu jätkumist ning jälgedesse saavad tekkida uued jäljed," sõnab autor.
Heino Kurveti mälestusmärk Pärnu Sõudebaasi ees. Skulptor Elo Liiv
31. oktoobril 2022 avati Pärnu Sõudebaasi eest Elo Liivi teostatud Eesti aerutamise suurmehe – Heino Kurveti mälestusmärk. Kunstnik valis kujutamiseks hetke, mis kajastab Kurveti sügavat ühendust tema armastatud jõega, seda, mis toimub sportlase silmis ja olemuses, kus ta näeb oma töö perspektiivi, tulemusi nii enda kui oma õpilaste saavutuses. Töökuse ja vaimustuse ning naudingu segu, mis on tuttav kõigile, kes midagi oma elus kirega teevad.
2016 – kohaspetsiifiline videomapping ja audiolahendus "Interferents" Patkuli trepil // Kesklinna talvefestival2015 – Kujurite ühenduse aastanäitus // Uue Kunsti Muuseum, Pärnu
2015 – "Taevas langeb / The Sky is Falling" // Katlamaja, Pärnu
2013 – Monumentaalne liivaskulptuur "Kultuuri jonnipunn" // Võru
2013 – Jääskulptuuride näitus Kadrioru pargis, Tallinn
2013 – Tuleskulptuur "Sisemine lend" (co. K. Saks) // Tuleskulptuuride festival, Tallinn
2012 – Tuleskulptuur "Sisemine tuli" (co. K. Saks) // Tuleskuptuuride festival, Tallinn
2012 – Jääskulptuur "Kotkas" // Jääskulptuuride näitus, Tammsaare park, Tallinn
2012 – Gerilja Light, Valgusfestival, Tallinn
2012 – Lightpainting, Valgusfestival, Tallinn
2011 – Tuleskulptuur "DNA-koda" (co. E.Maripuu, K.Saks) // Tuleskulptuuride MM, Tallinn
2011 – Jääskulptuur "Siga" // Jääskulptuuride näitus, Vabaduse Plats, Tallinn
2011 – Jääskulptuur "Euro-Jänes" // Tartu Raekoja Plats
2011 – Valgusinstallatsioon (co. P.Tiimus ja E.Tallo) // Pop-Up disainigalerii "ÖÖ: Was it a dream", Helios, Tallinn
2011 – Valgus-performance "Lumen Interius" (co. K. Saks)// Eesti Kunsti näitus "Liberte/Vabadus", Pariis
2011 – Valgus-performance "Vabaduse võimalikkusest süsteemis" (co K.Saks) // Disaini maja hoov, Tallinn
2010 – jääskulptuur "Memm" // Jääskulptuuride näitus, Kadrioru park
2010 – Lume Häppening (co. K. Saks) // Kultuurikilomeeter, Tallinn
1998 – Jääskulptuuride festival // Jelgava, Läti 2012 – Video installatsioon "Train Beat" rahvusvahelises kunstirongis "Cosmic Underground" sõidul Tallinnast Guimaraesi, c.o. Eva Tall
2021 – LUCI aastakonverents „Linnaruumi valgustuse parandamine töötubade ja hariduse abil“
2017 – „Valgus kui kunst avalikus ruumis – ruumirünnakud tudengitega“, KUHI aastakonverents, TLÜ
2016 – "Valgus kui kunst avalikus ruumis – Tallinna ja Tartu näidetel“, MTÜ Eesti Kommunaalmajanduse Ühingu praktiline seminar
2011 – „Hingestatud esemete tähtsus kaasaja eestlaste igapäevaelus”, Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents “Vormelid ja tehnikad religioonis”
2011 – Stendiettekanne Home of an item / CECT, Kultuuriteooria tippkeskuse IV Sügiskonverents "Things in culture, culture in things"
2008 – Rahvusvaheline Skulptuuri sümpoosion "Approaches to sculpture in the Landscape" Leeds, Inglismaa
2007 – Stendi ettekanne Looduslike pühakohtade uurija versus kasutaja? / Eesti Kirjanduse muuseumi konverents "Holy Groves around the Baltic Sea". EKM, Tartu, Estonia
2006 – Ettekanne Ese-me kodu, Võro Instituudi konverents "Läänemeresoome kodu". Võro Instituut, Võru, Estonia
2004 – Stendi ettekanne Seto kirä´, Võro Instituudi konverents "Piirikultuurid ja -keeled". Võro Instituut, Võru, Estonia
2003 – X Fenno-Ugria folkloorifestival. Tver, Karjala
2003 – XI ülevenemaaline folkloorifestival. Tšeboksarõ, Tšuvaššia
Tema isa oli elektriinsener Kalju Liiv (1937–2002) ning ema kunsti, kunstiajaloo ja käsitöö õpetaja Salme Liiv (sünd. 1937, neiuna Risthein). Tema vend Ivo Liiv (sünd. 1963) on ehitusettevõtja. Tema elukaaslane oli Aleksander Heintalu (1941–2015), nende ühised lapsed on tütar Kõue (sünd. 1997), poeg Uko-Aija (sünd. 1998), poeg Essu (sünd. 2000) ja tütar Õnne (sünd. 2003).
