Skulptuuriõpinguid alustas Liiv aastatel 1983–1991 Kalju Reiteli skulptuuristuudios. Pärast mitut edukat õpilaskonkurssi läks Liiv 14-aastaselt Ars Monumentaali pronksivalu õppima. See oli koht, kus valmisid kogu Baltikumi suurimad monumendid. Esimeseks katsetuseks pronksivalus oli elusuurune käpuli taeva pole vaatav sabaga vanamees "Ecce homo!", mis jõudis 1985. aastal Vabariiklikule Noorte kunstnike näitusele Tartus. Liiv oli selle noorim osavõtja.
Pärast Pelgulinna Gümnaasiumi lõpetamist õppis Elo Liiv Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri (1990–1995). Vahetusüliõpilasena täiendas ta end sel perioodil ka Rootsis, Hispaanias ja Soomes. Tema õpetajad olid Tõnu Maarandi, Ekke Väli ja Matti Varik. Varikust sai Liivile eeskuju: tema õpetamismaneer oli rahulik, lakooniline, aga samas väga sügav. Mentaalne side õpetajaga säilis kuni Variku surmani, sest Liivi esimene ateljee Saaremaal Leisis Tarbijate Ühistu kaupluse II korrusel juhtus juhuslikult olema ka Variku sünnikodu. Liivi kasutada on jäänud paljud Variku tööriistad, õpetaja antud puust stekat kasutab ta modelleerides siiani.[viide?]
Elo Liivi varastatud monumentaalne terasskulptuur "Kalev" 2006. aastal Tallinna Linnahalli katusel
Õpingute lõpuaastatel süvenes Liivi huvi eri rahvaste, eelkõige soomeugrilaste rahvakultuuri tundmaõppimisele. Huvi oma rahva pärimuse, ravimtaimede ja erinevate rituaalide järgi viis ta 1994. aastal kokku Aleksander Heintaluga (Vigala Sass). Algselt õpilase ja õpetaja suhtest kasvas 1996. aastal välja kooselu. Samal aastal astus Liiv Eesti Kunstiakadeemia magistriõppesse. Heintalust sai tema magistritöö "Religiooni ja kunsti piirimail: loodususundite riitusvahendid" juhendaja. Koos pandi alus Maavalla Koja alamorganisatsiooni – Maausuliste Saarepealse Kojale.
2003. aastal kaitses Liiv isikunäitusega "Kõiksuse kodu" Pärnu Uue Kunsti Muuseumis magistrikraadi, olles eelnevalt aidanud Heintalul käsikirjadest toimetada raamatu "Estide (tšuudide) hingestatud Ilm". Koos Aleksander Heintaluga on ta loonud Eesti Rahvuskultuuri Fondi "Aleksander Heintalu ja Elo Liivi nimelise allfondi" eesmärgiga edendada põlisusundiga seotud rahvakultuuri (nt põlisusundile tuginevate ettevõtmiste korraldamine ja uurimistöö tegemine).
Üheskoos Õie Sarvega uuriti Setomaa kirjasid (mustreid), korjati käsitöö alast pärimust ja korraldati pärimuskultuuri laagreid Obinitsas. Kohaliku rahvakultuuri seltsiga Leisi VäRKS korraldati laagreid arhailiste muusikariistade valmistamiseks ning pärimusõhtuid pillilugude ja tantsude õppimiseks ja õpetamiseks. Liivi ja Heintalu ühises kodus käis igal aastal ekskursioonidega tuhandeid inimesi, kes soovisid rohkem teavet pärimuskultuurist ja ravimtaimedega ravimisest, toimusid arutelud lõkkeõhtutena ja laagrid. Paljud Liivi kunstiteosed on saanud inspiratsiooni või seotud pärimuskultuuriga.
Heli ja valgusinstallatsioon "Uni(stus)" , Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus. Autor Elo Liiv. Foto: Annika Haas
Aastatel 2005–2010 töötas Liiv Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna dotsendina, kus lisaks vormiõpetusega seotud ainetele pani aluse valguskunsti kursustele ja on seda vedanud pea 20 aastat. Kursustel valminud installatsioonid on rikastanud Tallinna Vanalinna erinevaid piirkondi ning valgusfestivale. Alates 2011. aastast on Liiv töötanud EKA, Kunstikool Pallas ja Tartu Kunstikooli skulptuuri- ja valguskunstialaste ainete õppejõuna, Kuressaare Ametikoolis joonistamise, vormiõpetuse ja rahvusliku puutöö õpetajana.
Õpetamisel on Elo Liiv eksperimenteeriv ning üliõpilasi otsingutes toetav ja julgustav. Tihti võtab ta ka ise ühistest näitustest osa, et luua sügavam side ja seeläbi ka õppimisvõimalus üliõpilastele. Ta soovitab tudengitel ja õpilastel eelkõige üles leida oma loomupärane andekus ja visuaalne käekiri ning rääkida asjadest, mis olulised hingele; vältida iga hinna eest originaalitsemist ja pimesi kunstis olevate moesuundade järgi jooksmist. Lisaks kaasaegse kunstikeele tundmisele on Liiv tarbekunsti ja oskuskäsitöö riikliku õppekava (puukäsitöö eriala) ekspert ja aidanud välja töötada puukäsitöölise 3. ja 4. taseme kutsestandardit.
Skulptor Elo Liivi kineetiline installatsioon "Miraaž ehk kolme müstiku transformatsioon" Kadrioru tiigil, 2016
Aastatel 2012–2015 töötas Liiv Nukufilmi Lastestuudio juhatajana, koostas stuudio arengukava ning viis ellu uuendusi õpivõimaluste laiendamiseks, keskendus animatsiooni võimaluste kasutamisele loovteraapias (lähisuhtevägivald, probleemsed noored), pani aluse Kuressaare Animapäevade[1] traditsioonile.
Aastatel 2017–2020 töötas Tallinna Kommunaalameti inseneriosakonna valgustusspetsialistina, tööülesanneteks linnaruumis EV100 ja EU Digital Summiti visuaalne terviklik tähistamine valgusinstallatsioonide abil ning linna talvise kujundvalgustuse uuendamine, strateegia loomine.
Tegevus vabakutselise kunstniku ja valgusfestivalide korraldajana
Alates 2020. aastast töötab Liiv vabakutselise kunstnikuna.
Valgusinstallatsioon "288 mustrit" Narva Kreenholmis, Elo Liiv. Foto: Elo Liiv, 2024
Valgushariduse ja -kunsti edendamiseks on Liiv seotud olnud valgusfestivalide korraldamisega Eestis – ta on olnud 2013. aasta Tallinna Valgusbiennaali[2] ja 2015. ja 2016. aasta Tallinna Talvefestivali[3] üks peakorraldajatest ja Tartu Valguse ehk TAVA[4] peakorraldaja. Festivalide peamiseks eesmärgiks on valgushariduse vajalikkuse teadvustamine, õpivõimaluste pakkumine, arhitektuurse valgustuse ja valguskunsti edendamine, aga samuti avaliku ruumi rikastamine pimedal aastaajal. Ta on 2016. aastal loodud Eesti Valgustusdisainerite Assotsiatsiooni EVDA[5] asutajaliige.
"Nukk" isikunäituselt "Useful (ab)use", installatsiooni autor: Elo Liiv. Foto: Annika Haas, 2020Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärk. Skulptor Elo Liiv, 2011
Liivi loomingut iseloomustab mitmekülgsus, installatiivsus ja eksperimentaalsus. Kunstnik valdab klassikalist skulptuuri, kuid on kaasa läinud ka valdkonnas toimunud muudatustega, talle meeldib eksperimenteerida video, mapping'u, valguse ja kineetikaga – kasutades nii oskuslikult ära ka tehnoloogilisi võimalusi, mida kaasaeg skulptorile pakub. Liiv armastab toimetada avalikus ruumis, luua nihet, komponeerida visuaalsusega, valgusega. Tema teostes kajastuvad maailmavaatelised ja sotsiaalsed teemad, aga ka sügavam psühhoanalüüs ja mentaalsed seisundid.[11]
Elo Liiv oli 14-aastane, kui 1985. aastal valiti tema teos "Ecce Homo!" Vabariiklikule Noorte Kunstnike näitusele Tartus. Tegemist oli noore kunstniku esimese suuremõõtmelise pronkstaiesega, mis kõneles inimeste taandarenemisest ja inimsuse minetamisest. Liivi näituse tööd on olnud pea alati sotsiaalsetel teemadel, analüüsides inimestevahelisi suhteid[12], aga ka looduse ja inimeste vahelist dünaamikat ja võrdsuse printsiipi[13] või lähisuhtevägivalda[14] sh ka riikidevahelist vägivalda[15] ning iseenese leidmise[16] ja maailma päästmise rasket teed[17][18].
Liiv on ka ise kureerinud mitmeid näitusi nt "Fantoom"[19], "Päritud Valgus"[20].
Jaan Poska monument Kadriorus, skulptor Elo Liiv. Foto: Urmas Mand, 2016Kalju Lepiku mälestusmärgi savimudel, skulptor Elo Liiv. Foto: Elo Liiv, 2020
2012. aastal avati Kärdlas mälestusmärk kõigile Hiiumaalt pärit sõduritele, kes hukkusid II Maailmasõjas ning seda sõltumata, mis poolel keegi võitles. Mälestusmärk kujutab sõjast naasnud noormeest istumas ja vaatamas koduküla poole. Temast vasemal on mälestustahvlid, millele graveeritud 685 lahinguväljadele jäänud sõjakaaslaste nimed. Temast paremale jääb aga tulevik, see maa, mida tema hakkab taas üleslooma. Ta istub minevikku ja tulevikku ühendades Toonela jõel, veel hetk enne, kui kodu poole sammuma hakkab.[21] Sõdurpoisi modell valiti konkursiga ja selleks sai ohvitseriks õppiv kohalik noormees Marek Vainumäe. Modellile õmmeldi ajastutruud riided ning Soomepoiste austuseks leidis monumendis koha ka Soome kiiver. Teadaolevalt on tegemist esimese monumendiga Eestis, millega mälestatakse kõiki II maailmasõja rinnetel langenuid, neid poliitiliselt eristamata [22].
2016. aastal avati mälestusmärk eesti juristile ja märgilisele poliitikule Jaan Poskale (1866–1920) tema 150. sünniaastapäeval. Jaan Poska oli Tallinna linnapea, Eesti Vabariigi välisminister ja Nõukogude Venemaaga rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht. Poliitiku elusuuruses naturalistlik pronksskulptuur on paigutatud Kadrioru parkiLuigetiigi kõrvale jalgteele, Poska kunagise elukoha lähedusse. Mälestusmärgi autorid on skulptor Elo Liiv ning arhitektid Pille Noole, Üllar Ambos ja Jiannis Lykouras (LÜNK arhitektid). Skulptuur seisab metallplaatidest moodustuval mõttelisel rajal, millele graveeritud riigimehe nimi, eludaatumid ning tema elu ja Eesti riigi tekkimisel olulist rolli mänginud „sammud“. Autorite soov oli kujutada üht võimalikku hetke koju tõttava Jaan Poska elus, tuua ta sel viisil rahva sekka ja teha ta üheks paljudest Luigetiigi ääres jalutajatest.[23]
"Turu tänava istutaja", skulptor Elo Liiv. Tartu, 2022
2018. aastal avati Ülemiste Citys Elo Liivi teostatud pronksist mälestusmärk Ülo Pärnitsale. Öpiku maja bürootornide ees aadressil Valukoja 8 asuv skulptuur kujutab pingil istuvat Ülo Pärnitsat, Ülemiste City linnaku asutajat ja kauaaegset Mainori juhtfiguuri, ettevõtlushariduse teerajajat ja visionääri.[24]
2020. aastal valmis Elo Liivi käe all Kalju Lepiku mälestusmärk Koerus. Skulptor kujutab Kalju Lepikut kivil istuva, raamatut lugeva poisikesena – just sellisena, nagu kohalikud Kaljut tema kooliajast mäletavad. Teose pealkiri on „Maakera keskpunkt“, millega autor vahendab Lepiku sügavat kodumaa-armastust ja igatsust, mis on läbivaks motiiviks luuletaja loomingus. Noorukieas Koerus elanud kirjamehe jaoks oli Koeru maailma keskpunkt. Mälestusmärgi kivi leiti ja paigaldati kohalike abiga ning kivi taha istutati pihlakas. Kivil asub pronksist tahvel Kalju Lepiku luuleridadega: Luba, et ma tulen su sülle sooja, / siin on maakera keskpunkt / ja värvide põlemine. / Isegi vaikus jääb seisma.“ Monument avati Kalju Lepiku 100. sünniaastapäeva tähistamiseks.[25]
Heino Kurveti mälestusmärk Pärnu Sõudebaasi ees. Skulptor Elo Liiv
2022. aasta kevadel valmis SmartEnCity projekti raames Tartusse Turu tänavale 3,4 m kõrgune monumentaalteos. Teos on pühendatud Tartu elurikkuse liikumise ja kõikidele looduskaitsega seotud aktivistidele. Teos kutsub mõtlema inimese olemuse üle - mida me siin maailmas korraldame ja kuidas elame, millise jälje endast jätame. "Inimene on kui üürike läbipaistev ja keskkonna elurikkusest sõltuv konstruktsioon elu edasi andmiseks. Mitte ainult järgmisele inimpõlvele, aga ka suuremas plaanis loodusele. Kuigi peame end oluliseks, sõltume me mustmiljon teise olevuse heast käekäigust. Meie, inimestena, kaome ja ka meie jäljed ühel hetkel, aga kui meie elu on kui loodusega kooskõlas looming, siis see toetab elu jätkumist ning jälgedesse saavad tekkida uued jäljed", sõnab autor.[26]
1944. a Suurpõgenemise mälestusmärk "Puudutus - minna ei taha, kuid jääda ei saa" Pärnu jõe kaldal, skulptor Elo Liiv. Foto: Elo Liiv
31. oktoobril 2022 avati Pärnu Sõudebaasi eest Elo Liivi teostatud Eesti aerutamise suurmehe – Heino Kurveti mälestusmärk. Kunstnik valis kujutamiseks hetke, mis kajastab Kurveti sügavat ühendust tema armastatud jõega, seda, mis toimub sportlase silmis ja olemuses, kus ta näeb oma töö perspektiivi, tulemusi nii enda kui oma õpilaste saavutuses. Töökuse ja vaimustuse ning naudingu segu, mis on tuttav kõigile, kes midagi oma elus kirega teevad.[27]
Suurpõgenemise mälestusmärk "Minna ei taha, kuid jääda ei saa"
Mälestusmärk NSVL repressioonide eest põgenenud eestimaalastele sai valmis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Suurpõgenemise toimkonna ja Pärnu Linnavalitsuse koostöös ning ülemaailmsete annetuste toel ja avati 21. septembril 2024. Kunstnik soovis kujutada lahkumise hetke haprat tihedust: "Lahkuda või jääda? Viimane sõna, viimane puudutus, igavesti mällu sööbiv hetk. Igatsus, teadmatus ja valu. Lootus. Paatidega üle saatusejooni vormiva tormise mere, ainsaks valguseks meid ühendav vabaduse helk."[28]
Kõrsal 2025. aastal valminud kogukonna maastikukunstiteos "Madu", autor Elo Liiv. Foto: Marko Kohv
Maausulise kunstnikuna on Liivi looming ikka ja taas elurikkuse, keskkonnakaitse ning maastikukunsti poole pöördunud. 2023-2026 võitis ta WaterLANDS-i märgalade kunstiresidentuuri kunstikonkursi ja töötab koos teadlastega märgalade taastamise nimel nii oma kunstiprojekti tehes kui ka kogukondadega suheldes[29]. Ta on osalenud oma teostega mitmetes rahvusvahelistes kunstiresidentuurides (sh MOKS 2018, Sagadi 2004, TAKKK 2022), aga ka kureerinud TAKKK Keskkonnakunsti sümpoosioni “Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadu I-III”[30] ja „Kastrekaerajaan“ rahvusvahelist maastikukunsti programmi[31].
Elo Liivi käe all on valminud mitmed valgusinstallatsioonid[32], mis osalenud rahvusvahelistel festivalidel ja näitustel. Valgus ei ole iseenesest kunagi olnud eraldi kunstniku eesmärk füüsilisel kujul, vaid täidab tema loomingus tähenduslikkusele juhtivat eesmärki. Ta on Tartu Valgus TAVA peakorraldaja 2014–2026.[33]
"Up_Yours! Ökolooogiline viipekeel 001", kui loodusel on püsti jäänud veel vaid üks sõrm... Elo Liiv. Foto: autor, 2021
2023 „Maailma Päästja“ // Vabaduse Galerii, Tallinn
Elo Liivi videoinstallatsioon "Ma ise olen süüdi" näituselt "Useful (Ab)use". Foto Annika Haas, 20202020 „Useful (AB)use“ // Galerii Noorus, Tartu
2019 „Süsteemi otsing“ vol 2 // Rotermann City
2012 „Suhe“ // Kuressaare Linnus, Saaremaa
2007 „Süsteemi otsing” // Eesti Saatkond Helsingis, Soome
2003 „Kõiksuse Kodu” // Pärnu Uues Kunsti Muuseum
2001 „Meie oleme Nemad” // Kuressaare Raegalerii
1996 „20% sekundeid ja 80% sajandeid" // Tallinna Linnagalerii
1996 „The Big Centrum & Nothing" // Stockholm, Rootsi
1994 „Zero" // Vaal Gallerii, Tallinn
Elo Liivi videoinstallatsioon "Päästerõngas", triloogiast "Maailma päästmine". Foto: Elo Liiv, 2022Elo Liivi videoinstallatsioon "Varju kaotamine", triloogiast "Maailma päästmine". Foto- Elo Liiv, 2025
2023. aastal osales Elo Liiv Veneetsias toimunud artist talk’il „Relationships between Culture and Environment in the Context of Time Space Existence“, kus ta esines koos Annika Haasi ja Helen Sooväli-Seppinguga Annika Haasi kunstiprojekti „Greenhouse Effect“ raames.[34] Lisaks on ta esinenud korduvalt Sculpture Networki rahvusvahelistel foorumitel (nt ettekanded “The power of memory: monuments” (2022)[35] ja „Fire, Fog, Light & Electricity!“ (2021)[36]).
Valguskunsti ja valgustusdisaini alaseid esinemisi on olnud 2021. aastal LUCI aastakonverentsil „Linnaruumi valgustuse parandamine töötubade ja hariduse abil“[37] ja KUHI aastakonverentsil Tallinna Ülikoolis "Valgus kui kunst avalikus ruumis- ruumirünnakud tudengitega"[38]
Mitmed Liivi ettekanded ja esinemised on olnud seotud pärimuskultuuriga, nende seas 2011. aastal peetud ettekanne „Hingestatud esemete tähtsus kaasaja eestlaste igapäevaelus“ Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverentsil „Vormelid ja tehnikad religioonis“[39] ja 2017. aastal "Looduslike pühakohtade uurija versus kasutaja" Eesti Kirjanduse muuseumi konverents “Holy Groves around the Baltic Sea”[40]
Valgus- ja heliinstallatsioon "Mitmik linnuhääleheitja ja suminaseire süsteem", autorid Elo Liiv, Ardo Ran Varres, Tarvo Vassil. Foto näituselt "Fantoom" Viscosa KultuuritehasesElo Liiv. Valgusfestival kui uus rahvakunsti liik. Sirp 2017.02.03
Tema isa oli elektriinsener Kalju Liiv (1937–2002) ning ema kunsti- ja käsitööõpetaja Salme Liiv (sünd. 1937, sündinud Risthein). Tema vend Ivo Liiv (sünd. 1963) on ehitusettevõtja.
Tema elukaaslane oli Aleksander Heintalu (1941–2015), nende ühised lapsed on tütar Kõue (sünd. 1997), poeg Uko-Aija (sünd. 1998), poeg Essu (sünd. 2000) ja tütar Õnne (sünd. 2003).
![](http://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Elo_Liivi_monumentaalne_terasskulptuur_"Kalev"_2006._aastal_Linnahalli_katusel.jpg)
![](http://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Elo_Liivi_installatsioon_"Miraaž_ehk_kolme_müstiku_transformatsioon"_Kadrioru_tiigil,_2016.jpg){kind=spacer}
![](http://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Elo_Liivi_videoinstallatsioon_"Ma_ise_olen_süüdi".jpg)
![](http://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Valgus-_ja_heliinstallatsioon_"Mitmik_linnuhääleheitja_ja_suminaseire_süsteem",autorid_Elo_Liiv,_Ardo_Ran_Varres,_Tarvo_Vassil._Foto_näituselt_"Fantoom"_Viscosa_Kultuuritehases.jpg)
