Elmar Veetamm

Elmar Veetamm (kuni 1935 Wedemann; 5. juuni 1909 – 20. juuni 1994) oli eesti koolidirektor ja õpetaja.

Ta oli 1930-ndatel Eesti esimeste noorsooorganisatsioonide (ÜENÜ) eestvedajaks Harjumaal ning hiljem elas ja töötas Pärnumaal koos abikaasa Hildegard Veetammega (1912–1993), kes oli samuti koolidirektor ja õpetaja.

Vanemad & lapsepõlv

Vanaisa Rootsima Jüri ja vanaema Mari Wedemann Raikkülast Rootsimaa talust

Elmar sündis ja veetis lapsepõlve Järvakandis, Raplamaal. Tema vanaisa Rootsima Jüri ja vanaema Mari Wedemann elasid Rootsimaa talus Raikkülas Järvakandis.

Vennad Elmar ja Osvald-Endel Vedemannid 1917. aastal talu aias

Vennad Elmar ja Osvald-Endel sünnitalus Järvakandis

Elmari isal Matsil oli 2 õde ja 6 venda, kellest Jüri Wedemann on tuntud eelkõige kirjanik Enn Vetemaa vanaisana. Ta paistis 1908. aasta andmete järgi silma märkimisväärse ehituskapitali (13200 rubla) pakkujana Raikküla ministeeriumikooli ehitamisel. Jüri Wedemann oli ka 1901. aastal pühitsetud Rapla kiriku kivist altarilaua valmistajaks. Autobiograafilises elulooraamatus „Üleõla pilguheit“ nimetab Enn Vetemaa altariehitajast vanaisa Jüri ebatüüpiliseks talumeheks, kes õppis korralikult ära saksa keele, tegeles fotograafiaga ja luges sõnastiku abil prantsuskeelseid fotoõpikuid.

Elmari vanemad olid Mats (hiljem Valdur) ja Maria Wedemannid, kes elasid Järvakandis, Hiienurme külas Valga (Ärma) talus. Ajalooliselt oli Hiienurme olnud Järvakandi mõisa keskus.

Elmaril oli 3 aastat noorem vend Osvald-Endel.

Haridus & töö

6-klassilise algkooli lõpetamise järel oli Elmar kohustuslikus sõjaväeteenistuses Narvas.

Seejärel 1925–1930 õppis Elmar õpetajaks Tallinna Õpetajate seminaris (Vene tn 31).

Õpetajate Seminari 9. lennu album

Tal õnnestus tööd leida Kaiu Koolis ning oli seal Eesti esimeste noorsooorganisatsioonide (ÜENÜ – Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse) rajajaid ning eestvedajaid. Ta töötas õpetajana ja organiseeris laulukoore, näiteringi ja võimlemisrühmi.

1935. aastal eestistas ta nime Wedemannist Veetammeks.

1936. aastal koostas ta raamatu "Kaiu sõnas ja pildis", mis on siiani hinnatud allikas Kaiu ajaloo kohta. Nagu Elmar märgib 57-leheküljelise ülevaate saatesõnas oli eesmärgiks "näidata kaiulasele, milline on kodu-Kaiu. Teiseks anda tagasivaade hariduseliste ja majandusliste seltside tegevuse kohta, mis vallas ühistööga ära tehtud, kes nende ärksamad mehed. Kolmandaks - tuua kaiulasi üksteisele lähemale".

1988. aastal avaldas Kaiu Teataja intervjuu Elmariga, kus ta meenutas Kaiu õpetajaks saamise ja raamatu koostamise asjaolusid

Kaiu kooli orkestriga

Kaius

1936–1941 töötas kooli direktorina Ohtus, kus ka 1939. aastal abiellus Hildegard-Petronelle Veetamm'ega (Metsakond), kes töötas õpetajana. Kool töötas ajaloolises Ohtu mõisa hoones, kus õpetajad ka neile eraldatud korteris elasid. Tänapäeval korraldatakse selles hoones suveteatri etendusi

Ohtus organiseeris Elmar samuti ÜENÜ kohaliku osakonna, mis tegutses aktiivselt kuni kogu organisatsiooni likvideerimiseni.

Ohtu mõis kus asus kool

Aiatöö Ohtus

ÜENÜ 20. aasta juubelipidustustel Tallinnas 1940. aastal koos Ohtu võimlejate, rahvatantsijate ja lipuga

Hildegard Veetamm koos õega ja Elmar Veetamm koos vennaga

Ohtu võimlejatega

1940. aastal Ohtus toimunud Keila 120 talupidaja koosolekul asutati elektrifitseerimise ühing, mille üheks juhiks valiti Elmar Veetamm.

1941. aastal mobiliseeriti Elmar Nõukogude armeesse ja tegi läbi evakuatsiooni laevaga Tallinnast Leningradi, mille käigus palju laevu ning mehi uppus.

Elmari vanemad tunnistati kulakuteks ja küüditati Siberisse.

Ta oli töö-ja ehituspataljonis Arhangelskis ja sai saksa lennuväe rünnakus raskelt haavata ning tunnistati rindele saatmiseks kõlbmatuks.

1944. aastal Eestisse naastes töötas Harjumaal koolide inspektorina ja 1945–1948 taas Ohtu kooli direktorina.

Uue küüditamise kartuses otsustasid Veetammed kolida Järvakandi Purku. 1949. aasta küüditamisest pääseti, kuid Elmar vallandati koolidirektori ametist kuna ei olnud nõus lõhkuma kooli õues asunud Vabadussõja mälestusmärki.

Elmari vend Osvald-Endel, kes oli olnud politseiülem Keilas suri või tapeti Norilskis 1948. aastal.

Hildegard ja Elmar Veetamm koos tütre Helle Veetammega (Kullamaa)

Edasi koliti Pärnumaale. Ema Hildegard töötas seal algul Veelikse kooli ning hiljem Massiaru kooli direktorina ja Elmar õpetajana. 1962–1969 töötati Väljaküla koolis. Elmar õpetas joonistamist, joonestamist, tööõpetust, bioloogiat ja füüsikat.

Isa Valdur suri asumisel olles Iskitimis 1955. aastal, aga ema Maria tuli Siberist Eestisse tagasi.

vasakult Helle, Elmar ja Hildegard Veetamm Massiarul

Pärand

Elmar ja Hildegard Veetamme elutööks oli laste ja noorte harimine ja arendamine, mille tunnistuseks paljud saadud au-ja kiituskirjad.

Elmaril oli suur botaanikahuvi ning kõigisse koolidesse, kus nad olid töötanud, jäid maha ilusad kooliaiad.

Nooruses Tallinna Õpetajate Seminarist saadud sõpradega hoidis Elmar kontakti läbi keeruliste aegade. Näiteks pidas ta kirjavahetust ka USA-s ning Rootsis elavate sõpradega ning eriti aktiivselt Artur Nurmeotsaga. 1975. aasta 23. augustil endises seminari hoones (Vene tänav 22) toimunud kokkutulekul, millega tähistati 45 aasta möödumist lõpetamisest oli 18 osavõtjat. Seminari kokkutulekuid toimus ka varem ja hiljem.

Pensionipõlve veetsid nad Sindis, kus Elmar tegeles aiandusega ja Hildegard luuletamisega ning on maetud Sindi vanale kalmistule.

Elmar Veetamme 100-nda sünniaastapäeva tähistamiseks korraldas tema tütar Helle Kullamaa, kes on ka tunnustatud koorijuht ja muusikapedagoog Pärnus 21. juunil 2009. aastal kontserdi.