Eliane de Meuse

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eliane de Meuse

Éliane Georgette Diane de Meuse (9. august 1899 Brüssel3. veebruar 1993 Forest) oli Belgia maalikunstnik.

Ta oli Max Constant Armand Van Dycki abikaasa. Mõlemad õppisid Brüsseli Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias (Académie royale des beaux-arts de Bruxelles) samade õpetajate käe all.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Éliane de Meuse hakkas joonistamisega tegelema 14-aastaselt koos Ketty Hoppe'i, maalikunstnik Victor Gilsouli abikaasaga. Ta käib kunstirühmituse Les XX1 ja James Ensori sõbra Guillaume Van Strydoncki ateljees ning samas nõustas teda skulptor Marcel Rau (Belgia Prix de Rome (stipendium kunstiüliõpilastele) – 1908). 1916. aastal otsustab Éliane de Meuse maalikunstnikuks saada. Ta astub Brüsseli Kuninglikku Kaunite Kunstide Akadeemiasse2,3, kus õpib joonistamist Jean Delville’i (Belgia Prix de Rome – 1895) juures ja natuurist maalimist Herman Richiri juures. Seal kohtub ta oma tulevase abikaasa maalikunstniku ja joonistaja Max Van Dyckiga4, keda tunnustatakse Belgia Prix de Rome’iga 1920. aastal, mil ta on 17-aastane.

1921. aastal pälvib Éliane de Meuse Godecharle’i auhinna, mille lõi 1881. aastal Napoléon Godecharle, Gilles-Lambert Godecharle’i5 poeg, ning, mida seni oli omistatud vaid meeskunstnikele.

Žürii esimees märgib oma aruandes ministrile ära kompositsiooni stiili tugevused. Émile Clausist, Albert Ciamberlanist ja Armand Rassenfosse’ist koosnev žürii nimetas üksmeeleselt ja vaidlemata Éliane de Meuse’i maali kui auhinnaväärilist. Žürii esimees täpsustab: "See maal asetub igas mõttes esitatud töödest kõrgemale. See annab tunnistust maalikunstniku tõelisest temperamendist. Maali koloriit on tugev, noorusest ja naiivsest emotsioonist kantud. Ühesõnaga tööl on stiili ja juba see on haruldane. See on enam kui lubadus, elu kumab sellest võimsalt läbi"[6],[7]. Pärjatud teos "Daphnis ja Chloé" (225 × 180 cm) kujutab kaht õrnalt teineteist embavat noort. Selle pealkiri on inspireeritud Kreeka autori Longose samanimeliselt pastoraalromaanist.

Oli žürii esimehe paljulubav arvamus prohvetlik? Oli, kui uskuda kriitikuid, kes Paul Caso sõnul viisteist aastat pärast Godecharle’i auhinna omistamist – sel ajal märkimisväärne tunnustus – valavad ta kiitustega üle, tervitades tema esimesi samme kunstniku teel.

"Tõeline leid…kunstnik, kes uuendab Ensori ja Rik Woutersi impressionismi, kes rikastab seda uute elementidega…" Nende sõnadega kommenteeris kirjanik ja Belgia kunstikriitik Charles Bernard, ajastu autoriteeseim hääl, Éliane de Meuse’i esimest isikunäitust 22. oktoobril 1936 ajalehes La Nation Belge ilmunud artiklis.

Seda arvamust jagab K. de Bergen, kes Éliane de Meuse’i maale vaadates lausub: "… maalikunstniku töö värvis endas…", ja rõhutab, et " värvil on oma tõde…" ning lisab veel, et "…koloristi annet mõõdetakse värvi värelemise ja mitte selle intensiivsusega", või Sander Pierroni arvamus, kes kirjeldab Antwerpeni kunstiühendusse üleviidud näitust järgmiselt: "…Seda noort ootab suur tulevik: tema anne läheneb juba praegu meisterlikkusele. Pärast Rik Woutersi ei ole meie kaasaegses koolkonnas esinenud nii säravat talenti. Éliane de Meuse on tõeline kolorist: ta haarab kõige pisemaid nüansse ja harmoniseerib need justkui noodid – tema juures on kõik muusika."[12].

Või veel teatud L. J., kes arvab, et Éliane de Meuse tuleks paigutada " … kõige tundlikemate maalikunstnike hulka Édouard Manet’ ja Marcel Jefferysi liinis, nende hulka, kes harrastavad vürtsikaid ja meelelisi maale, kus kõike pingestab miski, mis vallandab koheselt alistatud refleksid. Neis väljendub kõik esimesest pintslitõmbest, justkui nende privilegeeritute juures, kes pintslid sõrmeotstes formuleerivad iialgi pingutamata suurepäraselt seda, mis neil on loodusest inspireerituna öelda…"[13].

Peamised isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1936 – Palais des beaux-arts de Bruxelles, Brüssel (Belgia)
  • 1936 – Antwerpeni kunstiühendus (Cercle artistique d'Anvers), Antwerpen (Belgia)
  • 1981 – Galerii Rencontre, Brüssel (Belgia)
  • 1982 – Kelterhaus-Muffendorf Bad Godesberg (Bonn, Saksamaa)
  • 1991 – Retrospektiiv "Éliane de Meuse", Brüsseli linna ja panga Crédit Général[14] korraldatud näitus Brüsseli raekojas ja Brüsseli raekojaplatsil asuvas Maison de la Louve’is, Brüsseli raekojaplats (Belgia)

Peamised ühisnäitused[muuda | muuda lähteteksti]

Eliane de Meuse oma ateljees Belgia maalikunstniku Anto Carte’i abikaasa Youl Fransi seltsis 1937.

  • 1937 – "Euroopa naiskunstnikud", Galerie nationale du Jeu de Paume Pariis (Prantsusmaa)[15]
  • Éliane Georgette Diane de Meuse 1937-1938 – "Belgia kunst", Carnegie sihtasutus (Carnegie Museum of Art, Pittsburgh, Ameerika Ühendriigid)[16]
  • 1939 – "SotsiaalsÉliane Georgette Diane de Meusee progressi näitus", Lille’i raekoja galerii (Prantsusmaa)
  • 1996 :"Belgia fovism"[17], Waterloo kunstiühendus (Cercle artistique communal de Waterloo) (Les Écuries), Waterloo (Belgia)

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Daphnis ja Chloé, õlimaal lõuendil, (225 × 180 cm) – Prix Godecharle 1921
  • Valged daaliad, õlimaal lõuendil, endine Belgia kuninganna Élisabeth de Bavière' kogu
  • Punased sussid, 1944, [4] [arhiiv] et [5] [arhiiv] [6] [arhiiv], õlimaal lõuendil, (71,5 × 80 cm), Genti kaunite kunstide muuseumi (MSK) kogu, vrd monograafia "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 26, Prefilm, Brüssel, 1991
  • Laps, õlimaal tahvlil, (60 × 48 cm), Tournai kaunite kunstide muuseumi kogu, Tournai kaunite kunstide muuseumi maalide ja skulptuuride kataloog, lk 68 (inventari nr 451) trükkinud Casterman S.A. Tournai JL 1494-5054 D.1971, vaata ka monograafiat "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 21, Prefilm, Brüssel, 1991
  • Marianne (õe-/vennatütre portree) [7] [arhiiv], õlimaal lõuendil, (81 × 61 cm), Tournai kaunite kunstide muuseumi kogu, Tournai’ kaunite kunstide muuseumi maalide ja skulptuuride kataloog, lk 68 (inventari nr 453) trükkinud Casterman S.A. Tournai JL 1494-5054 D.1971, vaata ka monograafiat "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 56, Prefilm, Brüssel, 1991
  • Lillekimp või Vaas lilledega, [8] [arhiiv] õlimaal lõuendil, (72,5 × 60 cm), kultuuriministeeriumi kogu – kaunite kunstide osakond, vrd monograafia "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 82, Prefilm, Brüssel, 1991
  • Kimp, [9] [arhiiv] õlimaal puidule kinnitatud lõuendil, (60 × 50 cm), Tournai kaunite kunstide muuseumi kogu, Tournai kaunite kunstide muuseumi maalide ja skulptuuride kataloog, lk 68 (inventari nr 452) trükkinud Casterman S.A. Tournai JL 1494-5054 D.1971
  • Akt vastu valgust, u 1920, õlimaal lõuendil, ( 99,5 × 80 cm), erakogu, repro ilmunud Paul Pironi kunstisõnastikus, köide 3, lk 234
  • Unelus, 1932, õlimaal lõuendil, (80 × 70 cm), vrd Godecharle'i konkursi brošüüri ja monograafiaga "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 52, Prefilm, Brüssel, 1991
  • Jumikad, õlimaal lõuendil, (80 × 70 cm), läks 1992. aasta jaanuaris panga CBC Banque & Assurance (endine Crédit Général) kogusse. Selle maali, mis kannab panga galeriis eksponeeritavate teoste kataloogis nr 23, kinkiks kunstnik pangale tänutäheks lahke toetuse eest.
  • Punased sussid või Interjöör, õlimaal lõuendil, (61,5 × 60,5 cm), Belgia Prantsuse kogukonna kogu, vrd monograafia "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 71, Les Éditions Prefilm, Brüssel, 1991 ja Waterloo kunstiühenduse korraldatud näituse "Le Fauvisme brabançon" kataloog (1996), eksponeeritud teos nr 12, lk 32

Märkused ja viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Solange de Behr, "Les XX", Liège'i modernse ja kaasaegse kunsti muuseum, 1994 [1] [arhiiv].
  2. ↑ Brüsseli Kuninglikku Kaunite Kunstide Akadeemiasse immatrikuleeritud matrikli numbriga 18568 (aastatel 1916–1920) – allikas ARBA-ESA arhiivid [2] [arhiiv].
  3. Prestiižsed õpilased. Et tähistada 300 tegutsemisaastat, avaldas akadeemia austust suurtele kunstnikele, kes on jätnud märgi selle institutsiooni ajalukku nagu Victor Horta kes oli neli aastat akadeemia direktor (1927–1931), Henry Lacoste (direktor 1954–1957), Amédée Lynen, Herman Richir, Victor Servranckx, Éliane de Meuse, Robert Schuiten, Albert Mangonès, Claude Strebelle, Max Van Dyck, Paul Delvaux, René Magritte, Vincent van Gogh, James Ensor… [3] [archive].
  4. ↑ Max Van Dyck (1902–1992), õppejõud ja seejärel direktor Anderlechti Akadeemias (tarbekunsti osakond).
  5. ↑ Guy Dotremont, "Les Concours Godecharle ont cent ans 1881-1981", 1981.
  6. ↑ Paul Caso, monograafia "Éliane de Meuse", lk 7.
  7. ↑ Paul Piron, "Dictionnaire des artistes plasticiens de Belgique des XIXe et XXe siècles", köide 3, lk 235-238.
  8. ↑ Charles Bernard [arhiiv].
  9. ↑ Paul Caso, monograafia "Éliane de Meuse", lk 9.
  10. ↑ "Un demi-siècle d'expositions Palais des beaux-arts Bruxelles", välja andnud Société des expositions du Palais des Beaux-Arts, Brüssel, lk 50.
  11. ↑ K. de Bergen, Le Journal des Beaux-Arts, 23. oktoober 1936.
  12. ↑ Sander Pierron, Le Courrier d'Anvers, 13. november 1936.
  13. ↑ L. J., La Flandre libérale (Gand), 1. november 1936.
  14. ↑ täna CBC Banque & Assurance.
  15. ↑ koos Berthe Morisot', Mary Cassatti, Marie Laurencini ja Marie Bashkirtseffiga.
  16. ↑ koos Anto Carte’i, Constant Permeke, Gustave de Smeti, Isidore Opsomeri ja René Magritte’iga.
  17. ↑ teiste hulgas koos Rik Woutersi, Jos Alberti, Charles Dehoy, Philibert Cockxi, Jean Brusselmansi, Ramah’, Ferdinand Schirreniga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Mujal Wikimedias:

· Éliane de Meuse, Wikimedia Commons

  • Godecharle’i konkursi laureaatide nimekiri alates selle asutamisest [10] [arhiiv]
  • Brüsseli Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia prestiižsete õpilaste nimekiri [11] [arhiiv]
  • Turnai’ kaunite kunstide muuseumi kodulehekülg
  • Genti kaunite kunstide muuseumi kodulehekülg [12] [arhiiv]
  • Belgia kuninglike kunstimuuseumide raamatukogu [13] [arhiiv]
  • Kuninglik kunstipärandi instituut, Brüssel, Belgia [14] [arhiiv]
  • Le Dictionnaire des peintres belges du XIVe siècle à nos jours depuis les premiers maîtres des anciens Pays-Bas méridionaux et de la principauté de Liège jusqu'aux artistes contemporains en 2 volumes", La Renaissance du Livre, De Boeck-Wesmael, Brüssel, 1995 [15] [arhiiv]
  • "Les pantoufles rouges" (hollandikeelne pealkiri: "Stilleven met rode schoentjes") [16] [arhiiv] ja [17] [arhiiv] (nl)
  • "Marianne" [18] [arhiiv]* Carnegie Institute Pittsburgh [19] [arhiiv] (en)
  • Belgia kuningliku palee arhiivid [20] [arhiiv]
  • Frans Hens (1856–1928) [21] [arhiiv] Frans Hens (fr) ja Frans Hens (nl)
  • Charles Bernard (1875–1961) [22] [arhiiv]

Telereportaaž

"Personnalité à domicile : Éliane de Meuse", Télé-Bruxelles, 1991 (intervjueeris Éric Russon)

Lisad

Seotud artiklid

Bibliograafia

  • "Éliane de Meuse", in: "Les Concours Godecharle ont cent ans 1881-1981", lk 36
  • Paul Caso, "Éliane de Meuse", Brüssel: Prefilm, 1991 "Catalogue commun des bibliothèques fédérales" 88-lehküljeline kolmekeelne FR-NL-EN monograafia [23] [arhiiv]
  • Mabille M ja Geirlandt Karel J., "Un demi-siècle d'expositions Palais des beaux-arts Bruxelles", Brüssel: Société des expositions du Palais des Beaux-Arts, 1981
  • Zeebroek-Hollemans, Adriaens-Pannier, A., "Le dictionnaire des peintres belges du XIVe siècle à nos jours ; depuis les premiers maîtres des anciens Pays-Bas méridionaux et de la principauté de Liège, jusqu'aux artistes contemporains", 3 köidet, La Renaissance du Livre, De Boeck-Wesmael, Brüssel, 1995 (artikkel "Éliane de Meuse", osa 1, lk 325) (ISBN 2-8041-2012-0)
  • Benezit, "Dictionnaire critique et documentaires des peintres, sculpteurs, dessinateurs et graveurs de tous les temps et de tous les pays en 14 volumes", Pariis: Gründ, 1999 (artikkel "Éliane de Meuse", köide 9 - Maganza à Muller-Zschoppach -, lk 554) (ISBN 2-7000-3019-2) (köide 9)
  • (en) Benezit "Dictionary of artists", 14 köites, Pariis, Prantsusmaa, Gründ, 2006, köide 9 (Maele-Müller), (ISBN 2-7000-3070-2)
  • Paul Piron, "Dictionnaire des artistes plasticiens de Belgique des XIXe et XXe siècles", Lasne : Art in Belgium, 2006, köide 3, lk-d 235-238 (ISBN 2-930338-53-9)
  • Alexia Creusen, "Femmes artistes en Belgique XIXe et début XXe siècle", L'Harmattan, Pariis (ISBN 978-2-296-03372-6)
  • Gustaaf Janssens, Brüsseli kuningliku palee arhiiv (rue Ducale nr 2, 1000 Brüssel)
  • Christian Desclez, "Fauvisme brabançon", näitusekataloog, 14. september – 27. oktoober 1996, Waterloo kunstiühendus
  • Bernadette de Visscher-d'Haeye, konverents "Les fauves brabançons et la primauté de la Couleur", 17. oktoober 1996, Waterloo kunstiühendus, (Les Écuries), Waterloo.