Elen Lotman
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2022) |
| Elen Lotman | |
|---|---|
| Sündinud | 25. september 1981 |
| Rahvus | eestlane |
| Alma mater | Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetool, filmioperaatori eriala |
| Töökoht | Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut, filmikunsti lektor |
Elen Lotman (sündinud 25. septembril 1981 Tartus) on eesti filmioperaator, -stsenarist ja -režissöör.[1] [2]
Hariduskäik ja töö[muuda | muuda lähteteksti]
Ta lõpetas 2000. aastal Tartu Miina Härma Gümnaasiumi ja 2004. aastal cum laude Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli audiovisuaalteose operaatori erialal. Ta on läbinud filmialaseid täienduskursusi Eestis ja välismaal.[viide?]
Ta on töötanud Pimedate Ööde Filmifestivali korraldaja[viide?] ja projektijuhina[viide?] ning filmitootmisettevõtetes[viide?] režissööri, operaatori ja toimetajana[viide?]. Alates 2004. aastast on ta vabakutseline operaator.
Aastatel 2004–2007 oli ta Tartu Kõrgema Kunstikooli lektor[viide?] ning alates 2007. aastast on Balti Filmi- ja Meediakooli filmikunsti lektor.[viide?]
Ta on töötanud operaatorina ka saami režissööri Paul-Anders Simma filmide juures, kellega koostöös valmisid Koola poolsaarel filmitud filmid „Poron surma“ (2012), „Olga“ (2013) ja „My Dear Mother“ (2020).[2]
Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]
| Aasta | Film | Liik | Filmitegija | Näitleja |
|---|---|---|---|---|
| 2006 | "Kuldrannake" | mängufilm | operaatori assistent | |
| 2007 | "Väsinud end vihkamast" | dokumentaalfilm | režissöör, stsenarist, operaator | |
| 2007 | "Universitas Tartuensis 375" | dokumentaalfilm | operaator | |
| 2007 | "Mis iganes, Aleksander!" | mängufilm | Kunstnik | |
| 2007 | "Kuhu põgenevad hinged" | mängufilm | operaatori II assistent | |
| 2007 | "Jan Uuspõld läheb Tartusse" | mängufilm | operaatori II assistent | |
| 2008 | "Taarka " | mängufilm | operaator | |
| 2008 | "Rambikramp" | mängufilm | režissöör, stsenarist, operaator | |
| 2008 | "Lotmani maailm" | dokumentaalfilm | operaator, toimetaja | |
| 2010 | "Moekoer" | dokumentaalfilm | operaator | |
| 2010 | "Kutsar koputab kolm korda" | mängufilm | operaator | |
| 2011 | "Nöbinina" | teleseriaal | operaator | |
| 2011 | "Andy astub üles" | dokumentaalfilm | režissöör, stsenarist, operaator | |
| 2012 | "Kaleva müsteerium" | dokumentaalfilm | operaator | |
| 2012 | "Deemonid" | mängufilm | operaator | |
| 2015 | "Jüri" | dokumentaalfilm | operaator | |
| 2016 | "Õnn tuleb magades" | mängufilm | operaator | |
| 2020 | "Vseviov" | dokumentaalfilm | režissöör, stsenarist, operaator, monteerija | |
| 2020 | "Hüvasti, NSVL" | mängufilm | operaator | |
| 2022 | "Tagurpidi torn" | lastefilm | operaator |
Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]
- 2013. Quo vadis, filmioperaator? Teater. Muusika. Kino[3]
- 2015. Vana maja lammutamine uue eskiisita. Autoriõiguse seaduse muudatus ja filmikunst. Lk 6−7
- 2016. Exploring the Ways Cinematography Affects Viewers’ Perceived Empathy towards Onscreen Characters. Baltic Screen Media Review. Lk 89−105
- 2017. Isegi lehtlalinnud teevad seda: inimtaju mehhanismide kasutamisest filmide operaatoritöös ja selle võimalikust mõjust vaatajajatele. Teater. Muusika. Kino
- 2017. Judith Westoni „Biit”. Esimene eestikeelne käsitlus filminäitlemise teooriast ja praktikast. Teater. Muusika. Kino. Lk 90−94
- 2018. Kuidas õpetada üllatama? Müürileht
- 2019. Alan Voodla, Elen Lotman, Andero Uusberg. What’s the value of a star? Actor familiarity and likeability effects on emotional mimicry of cinematic displays. Baltic Screen Media Review. Lk 4−16
- 2019. Neile, kes jäävad kaamera taha. Teater. Muusika. Kino
- 2020. Alan Voodla, Elen Lotman, Martin Kolnes, Richard Naar, Andero Uusberg. Cinematographic High-Contrast Lighting Can Facilitate Empathetic Affective Mimicry. Projections: the Journal for Movies & Mind, 14 (1), 1−17.10.3167/proj.2020.140102
- 2020. Loomeuurimus, loome uurimus või uuriv loome. Teater. Muusika. Kino. Lk 86−99
Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]
- Alates 2019. aastast – Eesti Filmioperaatorite Liit, juhatuse liige[4]
- Alates 2021. aastast – ülemaailmse filmioperaatorite föderatsiooni (IMAGO) president[5]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2016 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (eripreemia – filmihariduse jõulise ja süsteemse edendamise eest)[6]
Festivaliauhinnad[muuda | muuda lähteteksti]
- 2012 parim operaator (film "Deemonid" PÖFFil)
- 2020 parim film ("Rakas äitin" Pärnu rahvusvahelisel dokumentaalide antropoloogiliste filmide festivalil)[7]
Stipendiumid[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vanemad on bioloogid Kaja ja Aleksei Lotman ning isapoolsed vanavanemad semiootik Juri Lotman ja kirjandusteadlane Zara Mints.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Elen Lotman TLÜ kodulehel". Vaadatud 20.09.2020.
- ↑ 2,0 2,1 "Elen Lotmani biograafia Eesti Filmi Andmebaasis". Vaadatud 20.09.2020.
- ↑ "Elen Lotmani CV Eesti Teadusinfosüsteemis". Vaadatud 20.09.2020.
- ↑ "Eesti Filmioperaatorite Liit portaalis teatmik.ee". Vaadatud 20.09.2020.
- ↑ "Elen Lotman valiti ülemaailmse filmioperaatorite föderatsiooni presidendiks". ERR. 10.9.2021. Vaadatud 10.9.2021.
- ↑ "Elen Lotmani auhinnad Eesti Filmi Andmebaasis". Vaadatud 20.09.2020.
- ↑ "Awards". Vaadatud 10.09.2021.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Elen Lotman |