Eesti Kütidiviis

Eesti Kütidiviis
Tegev	6. oktoober 1919 – 14. märts 1920
Riik	Vene SFNV Eesti Töörahva Kommuun
Kuuluvus	Punaarmee Eesti Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	diviis
Lahingud	Vene kodusõda
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jakob Palvadre komissar A. Reimets ja I. Tamm

Eesti Kütidiviis (harvemini nimetatud Eestimaa Kütidiviis; vene keeles Эстонская стрелковая дивизия) oli Eesti Vabadussõja ajal Nõukogude Venemaa Punaarmee koosseisus moodustatud ning Punaarmeele allunud ETK Eesti Punaarmee koosseisu kuulunud eesti rahvusväeosa.

Moodustamine

Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu võttis 1919. aasta septembri lõpus vastu otsuse muuta Eesti Vabadussõjas vähenenud 1. Eesti Kütidiviisi asemel kujunenud 1. Üksik Kütibrigaad taas kahebrigaadiliseks eesti kütidiviisiks. Brigaad vahetati 4. kütidiviisi vägede poolt välja, koondati 1. oktoobriks 1919 Kagu-Lätisse Rušonsi jaama piirkonda ning viidi Läänerinde reservi puhkusele ja ümberformeerimisele. 6. oktoobril 1919 formeeriti Üksik Eesti Kütibrigaad ümber Nõukogude Venemaa Läänerinne 15. armee juhatuse korraldusega N 737/к Eesti Kütidiviisiks. Eesti kütibrigaad suunati samas 15. armee koosseisust Lõunarindele.

5. oktoobril 1919 saadeti eesti brigaadi üksused (1., 2., 3. ja 5. kütipolk, brigaadi staap ja suurtükiväe juhatus, siderood, komandandi komando ning relvade kogumise komando) Lõunarindele Anton Denikini vägede vastu. 1. eesti ratsapolk viidi 10. kütidiviisi käsutusse Petrogradi piirkonda, seal asus juba 4. eesti patarei.

Juhtkond ja koosseis

Jakob Palvadre, Eesti kütidiviisi komandör, komissar A. Reimets ja I. Tamm, poliitosakonna ülem I. Hansing

• I brigaad, ülem Nikolai Riuhkrand, I brigaadi komissar Aleksander Jea;
  • 1. kütipolk,
    • Pataljon, ülem Karl Tikk (1919–1921)
  • 2. kütipolk
• II brigaad, ülem Andrei Põld, II brigaadi komissar Johan Mahmastal;
  • 3. kütipolk
  • 5. kütipolk
• suurtükiväe juhatus, suurtükiväe ülem Heinrich Teder, asetäitja Paul Levald

Polgukomandörisdeks olid erinevatel aegadel: A. Abel, J. Evert, K. Kangur, August Lillakas, Paul Levald, A. Männioks, A. Põld, Voldemar Puss, Andrei Põld, Nikolai Riuhkrand, Johannes Roman, August Sorksepp, Eduard Teiter.

Patareikomandörideks: O. Eindorf, J. Leisik, A. Lombak, A. Pakk, J, Schultsenberg, Harald Tummeltau, J. Turja jt.

Lõunarindel

Eesti brigaad paiknes 14. oktoobril 1919 Brjanski-Orjoli raudteeliinil Hotõnetsi jaama piirkonnas. Saabus ka kauaoodatud täiendus Kesk-Venemaalt mobiliseeritud meeste näol.

Oktoobri algul 1919 muudeti eesti brigaad taas kütidiviisiks, mille koosseisu kuulusid 1., 2., 3. ja 5. kütipolk, eesti ratsapolk, suurtükiväe valitsus, 1., 2., 3. ja 4. eesti patarei, side ja sapöörirood ning muud tugiüksused. Samuti toodi ülemjuhataja 5. oktoobri 1919. a. korraldusega kütidiviisi koosseisu 86. kütipolk ja 1. Petrogradi polk. Need polgud allusid esialgu diviisile ainult operatiivselt, kuid novembri algul 1919 lülitati need diviisi koosseisu ja nimetati ümber: 1. Petrogradi polk – 4. eesti polguks ja 86. laskurpolk – 6. eesti polguks. Eesti kütidiviisi koosseisus ei olnud ainult ratsapolku ja 4. eesti patareid, mis asusid Läänerindel. Peale ümberformeerimist oli eesti kütidiviis 15. oktoobriks 1919. a. lahinguvalmis ning läks Lõunarinde juhata alluvusse eesmärgiga vallutada Denikini vägede käest Orjol.

Orjol

 Pikemalt artiklis Orjoli-Kurski operatsioon

20. oktoobri 1919 hommikul alustasid Eesti Kütidiviisi üksused pealetungi Orjolile. Löögigruppi määrati 5. eesti kütipolk, keda toetasid soomusautod ja suurtükivägi. Diviisi parempoolse lahingulõigu koosseisu kuulusid II brigaadi juhtimise all 4. (endine 1. Petrogradi) kütipolk ja 2. eesti kütipolk, 3. eesti patarei 3 suurtükiga. Vasakpoolse lahingulõigu koosseisu kuulusid I brigaadi juhtimise all 5. ja 6 (endine 86.) kütipolk, 1. ja 2. eesti patarei ning soomusautosalk nr 22. Reservi jäid 1. ja 3. kütipolk.

Peale 4–5 tundi kestnud lahingut murti vaenlase vastupanu ning diviisi üksused, sealhulgas esimesena 5. Võru kütipolk, sisenesid Orjoli. Peale Orjoli sisenemist saadeti eesti kütidiviis Lõunarinde reservi.

22. oktoobril 1919 alustasid vene valgete väed pealetungi Orjoli tagasivallutamiseks. Rünnaku tõrjumiseks asus vastupealetungile eesti kütidiviisi 5. Võru polk ja 4. kütipolk ning peeti mitmeid vihaseid lahinguid Orjoli piirkonnas külade vallutamiseks.

25. oktoobril 1919 viidi Eesti Kütidiviis üle XIII armee koosseisu ning alustas pealetungi vaenlase kagu suunas tagasipaiskamiseks. Eesti kütidiviisile allutati 9. kütidiviisi II brigaad (76., 77. ja 78. kütipolk). Diviisi parempoolsesse lahingulõiku kuulusid 2. ja 3. kütipolk (kummaski 2 pataljoni) ning 3. eesti patarei (3 suurtükki); keskmises lahingulõigus 1. ja 6. eesti polk (kummaski 2 pataljoni) ning 1. ja 2. patarei (7 suurtükki); vasakpoolne lahingulõik 77. ja 78. kütipolk (6 pataljoni) koos suurtükiväeosadega ning diviisi reservi jäid 4. ja 5. eesti kütipolk ning 76. kütipolk. Ägedad lahingud kestsid kuni 30. oktoobrini 1919, mil diviisi üksused jõudsid ettenähtud Troitskoje-Stepnuška-Barõkova-Glebova küla joonele ning loeti Punaarmee Orjoli-Kurski operatsiooni osa lõpetatuks.

Kursk

1. novembri 1919 hommikul alustasid Eesti Kütidiviisi osad uuesti pealetungi Maloarhangelski linna suunas ning Ponõri jaama piirkonda. 10. novembriks 1919 oli vene valgete rinne murtud ning eesti diviis sai ülesandeks vallutada Kursk. 17. novembril 1919 alustasid kütidiviisi üksused pealetungi Kurski vallutamiseks. Rünnakust võtsid osa parempoolses rindelõigus 1., 5. ja 6. eesti polk ja 1. eesti patarei ning vasakpoolses lõigus 2., 3. ja 4. kütipolk 3. patarei toetusel. 18. novembri ööl murdsid eesti kütid Kurskisse sisse ning vallutasid linna. Eesti kütidiviis jätkas vaenlase jälitamist piki Kurski-Belgorodi maanteed, linna jäi 5. Võru polk garnisoniteenistusse. Kurski esimeseks komandandiks määrati eesti diviisi komissar I. Tamm.

Võitlus mahnolastega

Veebruari algul 1920 suunas XIII armee Eesti Kütidiviisi II brigaadi Nestor Mahno üksuste vastu. II brigaad asus Pologi-Tokmatshka-Vassiljevka-Kirillovka rajoonis. Brigaad koosnes 5. Võru, 6. (endine 86.) ja 4. (endine 1. Petrogradi) kütipolgust. Veebruaris 1920 asusid Anton Denikini väed pealetungile. Krimmi saadeti neile vastu ka eesti kütidiviisi I ja III brigaad. II brigaad koos 3. kütidiviisi 19. polguga määrati XIII armee reservi ja saadeti Orehov-Gaitshuri jaama-Guljai Polje joonele Mahno väeosade vastu. Veebruaris-märtsis 1920 võitles Eesti ratsapolk Nestor Mahno ülestõusnutega, võideldes Guljai Polje, Vassiljeva, Pologi jt piirkondades.

Aprillis 1920 saadeti ratsapolk Perekopi alla Voskressenski külla, kus polk reorganiseeriti ja viidi üle 8. Punakasakate diviisi.

Perekop

8.–25. märtsini 1920 olid eesti kütidiviisi I brigaadi väeosad (sh Viljandi kütipolk) ja 46. ratsaväediviisi väeosad pidanud raskeid lahinguid ründelahinguid Perekopi kindlustatud positsiooni vallutamiseks.

Diviisi laialisaatmine

Diviis saadeti laiali 14. märtsil 1920 Edelarinde käskkirja põhjal arvati Eesti Kütidiviis 46. kütidiviisi koosseisu ning I brigaadi staap, 1. ja 3. eesti polk viidi üle Ukraina Nõukogude Tööarmeesse. 1. polk reorganiseeriti Tööarmee 7. polguks (ülem Voldemar Puss), 3. polk Tööarmee 8. polguks (ülem (August Lillakas).

II brigaadi polgud liideti 46. kütidiviisi 136. brigaadi koosseisu, sealhulgas 5. Võru kütipolk 408. laskurpolguga. Üksused võitlesid hajutatult märtsis 1920 Peter von Wrangelli vägede vastu Krimmis ning hiljem Ukrainas.

Eelnev 1. Üksik Kütibrigaad

Eesti Kütidiviis 1919–1920

Järgnev 46. kütidiviis

Vaata ka

• Eesti kütiväed
• 1. Eesti Kütidiviis
• Üksik Eesti Kütibrigaad

Kirjandus

• Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas (1934).
• Nõukogude võimu eest. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonist Eestis aktiivselt osa võtnute mälestuste kogu. (1957) Tallinn.
• Johannes Tipner, (1953). Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn.
• Tipner, J (1957). Punaarmee Eesti väeosade võitlusteest. Tallinn.