Hernhuutlus Eestis

Liivimaale jõudsid esimesed hernhuutlased eesotsas Christan Davidiga 1729. aastal ja rajasid koguduse Tallinna. Esimene suur usuline ärkamine eestlaste keskel algas Lõuna-Eestis Urvastes 1736. aastal.

Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale.

Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736. aastal külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Liivimaal loodi 1738. aastal Volmarisse (Valmiera) õpetajate seminar, mis pidi andma maarahvale oma soost jutlustajad. Seminar suleti, kui vennastekoguduste tegevus 1743. aastal keelustati.

Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti vanemale rahvalaulule, mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva omausuga seotud ohvrikohti, samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.

Kõlblustaotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines ekstaatilist käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Üks käremeelsem mõisavastane prohvet oli Rõugest pärit Tallima Paap. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et 1743 keelustas Venemaa keisrinna Jelizaveta I vennastekoguduse liikumise.

1764. aastal andis Katariina II vennastekogudustele taas loa tegutseda, kuid täieliku tegevusvabaduse andis neile 1817. aastal Aleksander I. Järgnes liikumise uus kõrgaeg. Vennastekogudustega seotud või nende poolt inspireeritud oli 19. sajandi esimestel kümnenditel levinud ekstaatiliste prohvetite, nn taevaskäijate liikumine. Vennastekoguduse teine laine Eestis kestis kuni aastani 1857, mil lõpetati misjoniprojekt. 1840. aastatel oli vennastekogudustel üle 70 000 liikme, aastaks 1918 oli neid järel u 3000. 1948 keelustas Nõukogude okupatsioonivõim vennastekoguduste tegevuse. Vaatamata keelustamisele tegutsesid mitmed kogudused edasi ka Nõukogude ajal (luterliku koguduse filiaalina). Nii on tänapäevani säilinud:

Harku tänava palvemaja Tallinna Nõmme linnaosas Harku tn 48
Hageri palvemaja Hageri kihelkonnas
Saku-Tõdva palvemaja Hageri kihelkonnas
Kulli palvemaja (Saulepi külas) Varbla kihelkonnas
Pikavere palvemaja Mihkli kihelkonnas
Vaida palvemaja Jüri kihelkonnas
Nabala palvemaja (Paekna külas) Jüri kihelkonnas
Jaanimäe palvemaja Rõuge kihelkonnas

Mõned vennastekogudused on tagasi saanud oma ajaloolise hoone ja on seal taas tegevust alustanud:

Kuusalu palvemaja (Soodla tee 12 / Männi 10) Kuusalu kihelkonnas
Pühalepa palvemaja Pühalepa kihelkonnas (Nõukogude ajal kasutati kirikuna)
Nissi palvemaja (Metsa tn 24) Nissi kihelkonnas
Saku alevi palvemaja

Tänapäeval võib liikumisega olla Eestis haaratud sadakond inimest.

Vennastekoguduste liikumist on peetud Eestimaa ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Samas murendasid vennastekogudused usku luterliku kiriku tsentraliseeritud ja monopoolsesse usulisse autoriteeti. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste rahvuslikku ärkamist – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse, teiselt poolt läbi koguduse sisedemokraatia ja ühistegevuse. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson, Jannsen) olid hernhuutliku taustaga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]