Eesti sõjaväelased välisriikide relvajõududes 20. sajandil

Haagi IV konventsioonist tulenevalt oli keelatud okupeeritud alade elanike mobiliseerimine okupeeritava riigi sõjaväkke. Artikkel 45 sätestab: „Keelatud on sundida…,“ kuid vabatahtlikult värvata polnud otseselt keelatud. Teise maailmasõja ajal okupeerisid vaheldumisi Eesti territooriumi kaks välisriiki – Nõukogude Liit ja Saksamaa. Mõlema riigi puhul sõi sõda tohutult riikide ressursse ning kumbki riik haaras oma teenistusse ka eesti kutsealuseid ja sõjaväekohustuslasi.

Eestlased Nõukogude Liidu armees

„Hääletu alistamise“ tõttu sai Nõukogude Liit võimaluse käiku lasta plaan, kus liideti okupeeritud Eesti sõjaväed 1940. aasta sügisel Punaarmeega. Pärast okupeerimist säilisid eesti sõjaväe üksused veel paar kuud „rahvaväena“. Pärast Eesti annekteerimist 1940. aasta 6. augustil hakati Eesti vägesid viima Nõukogude Liidu üksustesse. Eestlase roll uue laskurkorpuse juhtimisel oli siiski sümboolne, kontrolli rolli täitmas olid Punaarmeest saadetud poliittöötajad, väeosaülemate asetäitjad ning eriosakonnad. Eesti laskurkorpus koosnes juhatusest koos staabiga ning selle alluvuses olevatest väeosadest: korpuse suurtükipolk, õhukaitse, suurtükidivisjon, sidepataljon, sapööripataljon ja lennueskadrill. Laskurkorpused relvastati ja varustati Eesti sõjaväe varude arvelt. Probleemiks osutus ka üksuste formeerimine. Marssal Semjon Timošenko käskkirja alusel pidi laskurkorpus formeeritama 15 142 meest, kuid enne ümberformeerimist oli „rahvaväes“ teenistusel vaid 14 137 meest, millest kõiki ei viidud üle korpuse koosseisu. Nii teenis korpuses 1940/1941. aastal 10 490 meest.

Eesti vägede üleviimine Nõukogude Liidu vägede koosseisu ei tähendanud lihtsalt auastmete muutust ning osa isikkoosseisu erru saatmist, vaid nad sunniti kuritegeliku poliitilise režiimi teenistusse. Enamiku teenistujate jaoks ei olnud see vaba valik, vaid sündmuste tagajärg. Kommunistliku režiimi silmis ei olnud Eesti sõjavägi lojaalne. Nõukogude režiimi arusaam oli, et sõjavägi on poliitiline töörist, mis on aktiivselt kaasatud poliitilisse elu sisse ja on režiimi plaanide ja seisukohtade elluviija ja kaitsja, mis eeldas ranget ja vahetut poliitilist kontrolli sõjaväe üle. Eesti sõjaväelaste poliitiline „ümberkasvatamine“ oli kommunistide jaoks kohati isegi tähtsam kui lahinguline väljaõpe, poliitiline õpe moodustas õppekavades suurema osa kui määrustike õppimine, erialane väljaõpe või riviline ettevalmistus.

Otsustav sündmus, mis tõi kaasa märkimisväärse muutuse Eestis formeeritud laskurkorpuses, toimus 1941. aasta juunis, kui 24 juhtivatel kohtadel olevat vanemohvitseri komandeeriti Nõukogude Liidu sõjaväeakadeemiasse, millega läks korpuse juhtimine Nõukogude Liidule üle. 1930. aastatel oli Nõukogude Liidus hukatud palju kõrgeid ohvitsere ning võis kahtlustada, et täiendõpet läbinuid ohvitsere kasutatakse Punaarmee teiste väeosade formeerimiseks, kuid täiendõppele suunatud 24 ohvitserist jäi Punaarmee teenistusse vaid 5. Ülejäänud 19 ohvitseri vangistati. Enamik neist hukati või suri vangistuses.

Pärast Eesti sõjaväelastest kõrgema juhtkonna eemaldamist korraldati 14. juunil 1941 ka kogu ohvitserikonna vastu suunatud operatsioon. Operatsiooni käigus vangistati kuni 300 tegevteenistuses olnud eesti sõjaväelast. Korpuse juhtkonna 53 sõjaväelast jäi teenistusse väidetavalt ainult 8 ohvitseri. Vangistatute hulgas oli küll suurim osa vanemohvitsere, küll aga terror tabas kõigi teenistuses olevaid eesti ohvitsere.

Eestlased Saksa armees

1941. aasta Saksamaa okupatsiooni olid paljud eestlased optimistlikud. Saksamaa arvates pidi Eesti saatus selgeks saama sõja lõpus ning eestlased Saksa silmis olid „teadmata“ või „endise Eesti Vabariigi“ kodakondsusega isikud. Eestlased nägid Saksa armeega liitudes võimalust sõdida Nõukogude Liidu kui eelmise okupandi vastu ning sellega kaasnevalt võita Eesti iseseisvus. Tuhanded mehed olid vabatahtlikult nõus liituma ning koos sakslastega võitlema kommunistliku režiimi vastu. Mida aeg edasi hakkasid eestlased mõistma, et sakslastega koos sõdides ei saa Eesti vabaks, vaid tegu on järjekordse okupeeriva jõuga. Saksamaal polnud plaani sõdida Eesti iseseisvuse eest, vaid sõdis oma eesmärkide nimel. See tingis paljude eesti mobilisatsiooniealiste meeste valiku hoida kõrvale ning mitte liituda Saksa armeega. Eestis puudusid poliitilised eeldused hakata formeerima relvastatud vastupanu, sest eestlastel ning sakslastel oli ühine vastane, Nõukogude Liit. Kes ei liitunud sakslastega, kuid tahtsid endiselt võidelda põgenesid Soome ning liitusid Soome armeega. Vähesed eestlased sattusid ka sõdima Norra, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide relvajõududesse.

Eestlased soome armees

Soome jaoks algas sõda 30. novembril 1939, kui Nõukogude liit teda ründas. Sõda Soome jaoks algas küll varem kui Eesti jaoks, kuid Soome suutis pärast II maailmasõda säilitada oma iseseisvuse. Kui Talvesõda suudeti küll üksi võita siis Jätkusõjas oli Soomel liitlastena abiks Saksamaa. Septembris 1939 esitati Eestile ultimaatum Nõukogude liidu poolt Baaside lepingu näol.. Eesti nõutus sellega ning selle tagajärjel hakati looma Nõukogude liidu baase Eestisse. Soome poolt abi ei saadud ning polnud ka ette nähtud kuna mingit vastastikkuse abi lepingut polnud. Sõjaväeosi mis loodi Eesti pinnale kasutas Nõukogude liit, et pommitada Soomet. Selle tõttu hakkasid paljud eestlased otsima võimalust, et minna Soome armeesse teenima, et osutada abi neile. Eestlased Talvesõjas rindele aga ei jõudnud.

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude liidu poolt alustati Soomes eestlaste ettevalmistamist luurajateks, et koguda andmeid Nõukogude liidu armee kohta. Kuigi sõda Soome ja Nõukogude liidu vahel oli läbi vajas Soome ning tema liitlane Saksamaa endiselt luurajaid. Luurajad valmistati ette Soomes. 10. juulist 1941 alustati Erna luuregrupi liikmete saatmist Eestisse. Erna baaslaager loodi Kautlasse praeguses Kose vallas. Erna liikmed liitusid Kautlas kohalike metsavendadega. 24. juuli 1941 kui Nõukogude liidu hävituspataljon tapis Simisalu talu elanikud vihastas see Erna liikmeid ning metsavendi ning üheskoos otsustati rünnata hävituspataljoni koduks olnud Albu vallamaja. Antud rünnak ebaõnnestus ning NKVD alustas pärast seda Erna ning metsavendade likvideerimis Kautlas 31. juulil 1941, mis on tuntud ka kui Kautla lahing. Hilisemal ajal loodi ka soomlaste poolt luuregrupp Haukka, mille eesmärgiks oli jälgida Nõukogude liidu edenemist Eestis ning Saksa vägede taganemist ning siis Soome info anda.

Seoses Saksa armee rohkete mobilisatsioonidega Eesti pinnal põgenesid paljud Soome. Kuna mehi oli nii palju moodustati nendest 200. Jalaväerügement. 9. Juulil 1944 saadeti rügement Karjalasse, et tagasi hoida Nõukogude liidu pealetung. 12. augustil koondati rügement Humalaiste küla ümbrusse, et sealt edasi Eesti siirduda. Eestis jaotati rügement erinevate Eesti SS-diviisi üksuste vahel. Eestlased ei soovinud enamasti teenida Punaarmees kuid nagu ei soovitud ka kuuluda Nõukogude liitu siis keegi eestlaste arvamust ei küsinud. Eesti väeosad algul saadeti laiali ning mehed saadeti teenima Nõukogude erinevatesse väeosadesse mis ei olnud meeste vaba valik vaid sund.

Kokkuvõte

Saksa armeega liitusid eestlased alguses vabatahtlikult kuna sakslastes nähti vabastajaid. Mida aeg edasi, seda enam aga sai eestlastele selgeks, et vabastama ei tulnud siia keegi, vaid ka sakslastel on Eestiga omad plaanid. Olles sellest aru saanud, hakkasid mobilisatsiooni ealised ka kõrvale hoidma Saksa armee teenistusest. Soome armeega liitusid eestlased vabatahtlikult. Soomlasi nähti kui vennas rahvast ning neile mindi algul appi. Hilisemal ajal sooviti läbi Soome juba aidata Eestit, et vabaneda Nõukogude võimust. Samuti oli Soome armee koht, kus sai võidelda Nõukogude liidu vastu kuid ei pidanud kandma selleks Saksa mundrit.

Allikad

• Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk. Soomepoisid – võitlus jätkub. II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010. Grenader, 2010.
• Ellen, A., Jagomägi, H., Josia, U., Kondoja, A., Leevald, R., Liit, H., Nurmis, T., Ojatalu, Ü., Pahapill, M., Saks, M., Õispuu, L. (2011). Eestlased Vene Sõjaväes 1940 – 1945. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.