Eesti lõõtspill

Allikas: Vikipeedia
Joonisel on kujutatud Teppo tüüpi neljarealise C-duuris lõõtspilli nupulaudade skeemid (mängija poolt vaadatuna, st joonise alumine ots on nupulaua ülemine ots; punasega on märgitud lõõtsa lahtitõmbamisel tekkiv noot, sinisega lõõtsa kokkusurumisel tekkiv noot)

Eesti lõõtspillideks võib nimetada Eesti kohalike pillimeistrite valmistatud lõõtspille. Need jagunevad kahte peamisse liiki: Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill ja liblikapill.

Teppo lõõts[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teppo lõõts.

Võrumaa pillimeistri August Teppo väljatöötatud ja tema järgijate poolt mõneti edasi arendatud Teppo lõõts on Eestile kõige iseloomulikum. See on kolme- või neljarealine kahe- või kolmekooriline (ühte nuppu vajutades heliseb vastavalt kaks või kolm keelt) bisonoorne (lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates annab üks nupp vastavalt erineva noodi) diatooniline lõõtspill, tavaliselt helistikus A-duur või As-duur, uuemad G-duuris[viide?]. Seda tüüpi lõõtsal saab üldiselt mängida ainult kahes (teatud osas kolmes) mažoorses helistikus. Sellised lõõtspillid on naturaalse häälestusega, st enamkasutatavad kooskõlad on puhtaks häälestatud. Teppo tüüpi lõõtspill oma särava ja valju heliga sobib hästi vabas õhus mängimiseks.

Liblikapill[muuda | muuda lähteteksti]

Liblikapillid on Venemaa meistrite toodangu eeskujul valminud lõõtspillid, mille väliskujule on iseloomulik nüride nurkade korpus, luust nupud ning lüüra- või liblikakujulised metallkaunistused. Liblikapillid valmistati kahekoorilised ja on seetõttu Teppo lõõtsast mahedama ja vaiksema heliga, kuid nende täiuslikum bassisüsteem võimaldab neil mängida ka minoorses helilaadis. Venepärased liblikapillid levisid eeskätt Kagu-Eestis ja Peipsi ääres, kuid ka Saaremaal.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]