Eesti keel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 17. märts 2019, kell 19:17 kasutajalt Andres (arutelu | kaastöö) (→‎Vaata ka)
 See artikkel on keele kohta; 1922–1940 ilmunud ajakirja kohta vaata artiklit Eesti Keel.
eesti keel (eesti keel)
Kõneldakse  Eesti (920 000)
 Soome (48 000)
 Venemaa (15 500)
 Rootsi (umbes 10 000)
 Kanada (6385)
 Ameerika Ühendriigid (5938)
 Austraalia (5255)
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid 1,08 miljonit
Keelesugulus

uurali keeled
 soomeugri keeled
  soome-saami keeled
   läänemeresoome keeled

    eesti keel
Ametlik staatus
Ametlik keel  Eesti
 Euroopa Liit
Keelekoodid
ISO 639-1 et
ISO 639-2 est
Keele leviala

Eesti keel (varasem nimetus: maakeel) on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel.

Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1 miljon inimest, kellest enamik elab Eestis, kus see on riigikeel. 2004. aastast on eesti keel ka üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest.

2012. aasta seisuga kõneles eesti keelt emakeelena hinnanguliselt 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal maailmas. Võõrkeelena kõneles 2012. aasta seisuga eesti keelt 168 000 inimest.[1]

Eesti keelel on kaks suuremat murderühma (põhjaeesti ja lõunaeesti murded), aga mõnedes käsitlustes eristatakse ka kolmandat (kirderanniku murdeid). Seoses liikumisvõimaluste laienemisega ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud eesti kirjakeele kasutusega on aga murdeerinevused tugevasti taandunud.

Neljast piirkondlikust põhivariandist koosnevat lõunaeesti murderühma käsitletakse vahel ka eraldiseisva lõunaeesti keelna. Lõunaeesti keelest suurima kõnelejate arvuga võru murret ehk võru keelt käsitletakse vahel samuti omaette keelena. Setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti aga võru keele variandiks.

Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest kolm erinevat hääliku pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks /linn/, /linˑa/ (omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast valama), /vaˑla/ (omastav kääne sõnast vaal) ja /vaːla/ (osastav kääne sõnast vaal).[viide?]

Võrdlevgrammatiliste uurimuste kohaselt on eesti keel maailma keelte seas üks keerukamaid keeli.[2]

Tänapäeval uuritakse eesti keelt Eesti Keele Instituudis Tallinnas, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja veel mitmes teadusasutuses mujal maailmas.

Eesti keel on 2015. aasta seisuga 0,1% Interneti veebisaitide sisukeeleks, millega ta on Internetis levikult 38. keel.[3] Samal ajal on näiteks eestikeelne Vikipeedia artiklite arvult 44. keeleversioon[4].

Uurali keelkonna kõigile keeltele omaselt on eesti keel soovõrdne, selles puudub grammatiliselt sugu.

Ortograafia

Eesti tähestik

Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed. Palatalisatsiooni ega kolmandat väldet eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna müüa [müia]).

Tähestik

Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik:

Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy)


Tähed f, š, z ja ž esinevad ainult võõrsõnades (nt šokolaad).

Sulgudes antud c, q, w, x ja y on võõrtähed, mis esinevad ainult võõrnimedes ja võõrnimetuletistes ja tsitaatsõnades, samuti kasutavad mõned luuletajad neid oma tekstides vastavalt ts, ku, v, ks ja ü asemel. Eesti tähestikuks võidakse nimetada ka võõrtähtede väljajätmisel saadavat tähestikku (nii on seda terminit kasutatud "Eesti keele käsiraamatus").

Nimede kirjutamisel järgitakse originaalkeele kuju, s.t võivad esineda ka muud ladina kirja tähed – å, č, ā, ô, é, ù jne. Nende tähtede puhul ignoreeritakse tähestikulisel järjestamisel diakriitilisi märke.

Murded

Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded (mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid). Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise perioodi. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. – 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena.

Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega.

Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.

Alates 20. sajandi algusest on seoses laiemate liikumisvõimaluste ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud kirjakeele kasutusega murdeerinevused tugevasti taandunud. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, k.a. setu murrak.

Murrete liigitus

Traditsiooniliselt on eesti murdeid liigitatud järgmiselt:

1) põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre;
2) lõunaeesti murderühm: Mulgi, Tartu ja Võru murre;
3) kirderannikumurre.

Karl Pajusalu, Ellen Niidu ja Tiit Hennoste murdeliigendus[5] on mõnevõrra erinev (keelenäited A. Saareste järgi):

1. põhjaeesti murded
1.1. südaeesti murded
1.1.1. keskmurre
Eele öösse olla ööbiku laulu jealt kuuldud

1.1.2. läänemurre
Eila üüsi oleja kirigiudu laulu äält kuuldu

1.1.3. saarte murre
Eiile öössa olad ööbigu loulu äält kuultud

1.1.4. idamurre
Eelä üüsi õlema sisaski laalu iält kuuldod

1.2. kirderannikumurded
1.2.1. rannamurre
Eiilä üösse pidä olema sisokaise lauulo äält kuuldu

1.2.2. Alutaguse murre
Eiile üööse piäb õlema üööbika lauulu ääld kuuldod

2. lõunaeesti murded
2.1. Mulgi murre
Eilä üüse olevet kirigüüdi laulu äält kuultu

2.2. Tartu murre
Eelä üüse olevat sisaski laalu elli kuultu

2.3. Võru murre
Iiläq üüse ollõv sisaski laulu hellü kuulda olnuq

Näide Setu murdest: Eeläq üüse kuuldu sisaski laulu hellü

On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi, näiteks Mari Must räägib keskmurde kirderühmast nimetuse all Virumaa maamurrakud. Setu murrakurühma on vahel loetud eraldi murdeks.

Ka sõrulased peavad oma murret iseseisvaks: koho sa lihad sedise lidrise teega, tule mo otsa peele, ma karguda sind perikse. (Kuhu sa kiirustad nii porise teega, tule mu (ree) otsa peale, ma viin sind kohale.)

Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b.

Murdekeele näited

Näited kirjameeste korrastatud põhja ja lõuna kirjakeeltest:

Meie Isa palve aastast 1870.[6]

Tallinn – Rewal

Meie iza, kes sa oled taewas, pühitsetud sāgu sinu nimi, sinu rīk tulgu, sinu tahtmine sündigu kui taewas nenda kā mā peal; meie igapäewane leib anna meile täna-päew; ja anna andeks meile meie wõlad, kui ka meie andeks anname oma wõlglastele; ja ära sāda meid mitte kiuzatuze sisse, waid peasta meid ära kurjast; sest sinu päralt on rīk, ja wägi ja au igaweste. Amen.

Tartu – Dorpat

Meije Issa taiwan: pühhändetus sago sinno nimmi. Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko, kui taiwan, nida ka ma pääl. Meije päewalikko leiba anna meile täämbä. Nink anna meile andis meija süda, nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille. Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse; enge pästa meid ärra kurjast: Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi, nink auwustus iggawetsel ajal. Amen.

Võru – Werro

Meie ezä taiwah, pühendetüs sāgu sino nimi, sino rīk tulgu, sino tahtmine sündügu kui taiwah nīda kā mā päl; meie päiwälik leib anna meile tämbä; ja anna meile andis meie süüd, nīda kui kā meie andis anname omile südlaizile; ja ärä sāda meid kiuzatuze sisse, enge pästä meid ära kurjast; sest sino perält om rīk ja wägi ja auw igawetsel ajal. Amen.

Ajalugu

Põhja- ja lõunaeesti murrete päritolu (Petri Kallio järgi)
 Pikemalt artiklis Eesti keele ajalugu

Eesti keel kujunes välja ligikaudu muinasaja lõpul kahe või kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Teistest läänemeresoome algkeele murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise vahetuse paiku. Neile hõimumurretele vastavad eesti keele suured murderühmad – põhjaeesti ja lõunaeesti; vahel lisatakse eraldi kirderanniku murre või murderühm. Keeleajaloolaste arvates oli ühtse eesti keele kujunemise üheks ajendiks germaani ja ka balti keelte kasvav mõju.

Lõunaeesti kirjakeele kadu ja taassünd

Kuni eesti kirjakeele loomiseni oli lõunaeesti keelel märkimisväärne edumaa põhjaeesti keele ees. Näiteks tartumurdelise kirjakeele rajaja, Vigala, Tartu ja Sangaste kirikuõpetaja Joachim Rossihniuse (Rossiniuse) lõunaeestikeelsed katekismus, evangeeliumid ja epistlid ilmusid 1632. aastal, Põhja-Eesti vaimuliku Heinrich Stahli põhjaeestikeelsed kodu- ja käsiraamat ning eesti keele grammatika aga 1637. aastal. Adrian Virginiuse lõunaeesti keelde tõlgitud "Wastne Testament" nägi ilmavalgust 1686. aastal, kirikuõpetaja Johann Hornungi põhjaeestikeelne "Uus Testament" 1715. aastal (mis küll oli tõlgitud juba 1688. aastal). Tallinna (põhja) ja Tartu (lõuna) keeled olid võrdses seisus ka ilmaliku kirjanduse osas.

Põhja-Eesti keskosa murdel põhineva kirjakeele rajajaiks peetakse Stahli ja Hornungit, ent kindla võidu kindlustas sellele 1739. aastal põhjaeesti murdel (kesk- ja lääne-eestiliste sugemetega) põhinev Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle piibli esimene tõlge. Seejärel suurenes ka tallinnakeelse vaimuliku ja ilmaliku kirjanduse levik.

19. sajandil tegelesid nii baltisaksa kui ka eesti päritolu literaadid enamasti põhjaeesti keele Tallinna murdel põhineva ühise kirjakeele arendamisega. Tartukeelsete trükiste osatähtsus langes sajandi jooksul 40%-lt selle alguses 5%-le sajandi lõpus.

Lõunaeesti keele lõpliku alistumise päevaks ja kohaks peetakse 30. maid 1908, kui toimus keelekorralduse koosolek ehk Tapa keelekonverentsi. Lõunaeesti keel tõrjuti seejärel nn kultuursest kõnepruugist ja trükist välja ning see jäi pikaks ajaks põlu alla. Võrukeelseid lapsi narriti koolides veel 1970. aastail.

21. sajandi alguseks on kodukeelena ja taastärkava kultuurkeelena jäänud püsima vaid võru (võro) keel (ligi 75 000 kõnelejat) ja kodukeelena setu (seto) keel (üle 12 000 kõneleja). Tartu ja mulgi keele valdamine on muutunud haruldaseks, kuid 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli siiski üle 9000 mulgi keele ja 4000 tartu keele oskaja.

Alates 1990. aastatest on peamiselt Võrumaalt pärit aktivistid, aga ka mitmed setud ja mulgid oma keele kaitseks välja astunud ja olnud seisukohal, et lõunaeesti murrete asemel tuleks kasutada mõistet lõunaeesti keel või vastavalt eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keel. On tehtud jõupingutusi lõunaeesti keelte säilitamiseks, arendamiseks ja tunnustamiseks piirkonnakeeltena. Võru, setu ja mulgi keele ja kultuuri kaitseks ja arendamiseks on loodud eraldi instituudid (Võru Instituut, Seto Instituut, Mulgi Kultuuri Instituut). Võru kirjakeeles[7] antakse välja ajalehte Uma Leht, ilukirjandust, sõnaraamatuid ja õpikuid ning toimib ka Vikipeedia võrukeelne versioon. Omakeelseid raamatuid ja läbinisti omakeelne ajaleht on ka setudel (ajaleht Setomaa) ja mulkidel (Üitsainus Mulgimaa).

Eesti kirjakeel

 Pikemalt artiklis Eesti kirjakeel

Eesti kirjakeel on eesti keele normeeritud allkeel. Seda normeerib õigekeelsussõnaraamat (ÕS), mida Eesti valitsuse ülesandel koostab Eesti Keele Instituut.

Eesti Keele Kaitse Ühing on nimetanud reeglistatust kirjakeele tugevuse aluseks ja kutsutud üles rakendama meetmeid kirjakeele kaitsmiseks[8]. Samas on seda ka kritiseeritud ning näiteks Jaan Kaplinski on väitnud, et "ilusti, hästi saab rääkida keelt vaid siis, kui ei mõelda reeglitele, vaid räägitakse tõepoolest oma keelt, nii nagu tahetakse"[9].

Tiit Hennoste on välja toonud, et eesti keel on neti- ja kõnekeele tasemel mõlemad väga kirjakeelsed[10].

Sõnalaenud eesti keeles

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Kilgi, Annika. 2012. "Eesti keel maailma taustal." Estonica: Entsüklopeedia Eestist. (vaadatud 5. jaanuaril 2016)
  2. ↑ McWhorter, John H. 2007. Language Interrupted. Oxford: Oxford University Press.
  3. ↑ http://w3techs.com/technologies/history_overview/content_language/ms/y
  4. ↑ All Wikipedias ordered by number of articles
  5. ↑ Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg 2002. Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, lk 57.
  6. ↑ Das Gebet des Herrn in den Sprachen Russlands, Hermann Dalton, St. Petersburg, 1870.
  7. ↑ Eesti Entsüklopeedia artikkel "Võru kirjakeel" [1]
  8. ↑ Eesti kirjakeele olukorrast
  9. ↑ "Sirp, Jaan Kaplinski: kuidas eesti keeles õige öelda on?"
  10. ↑ "Hennoste: internet muudab keele funktsionaalsemaks" ERR kultuur, 22. märts 2014

Kirjandus

Välislingid

Sõnastikud

Artiklid

bulgaaria | eesti | hispaania | hollandi | horvaadi | iiri | inglise | itaalia | kreeka | leedu | läti | malta | poola | portugali | prantsuse | rootsi | rumeenia | saksa | slovaki | sloveeni | soome | taani | tšehhi | ungari

Uurali keeled ja murded
ugri keeled
permi keeled
mari keeled
mordva keeled
saami keeled
läänemeresoome keeled
samojeedi keeled
kindla klassifikatsioonita keeled
meštšera keel †  • muromi keel †  • merja keel †  • tšuudi keel †  •
Eesti võtmeartiklid
Ajalugu Eesti vapp
Geograafia
Elustik
Fauna · Floora · Imetajad · Kalad · Linnud · Puud · Põõsad · Samblad · Samblikud
Poliitika
Majandus
Ühiskond
ja kultuur
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_keel&oldid=5243328"