Eesti Esimeses maailmasõjas

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti ja Esimene Maailmasõda)

Eesti Esimeses maailmasõjas on lühiülevaade Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu Eesti alade ning elanikkonna mõjudest ja osalusest Esimeses maailmasõjas.

 Pikemalt artiklites Esimene maailmasõda ja Idarinne (Esimene maailmasõda)

Peeter Suure merekindlus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1912–1918 rajati Peeter Suure merekindlus osana Venemaa keisririigi pealinna Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ning nende vahelistele saartele .

Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Venemaa Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse. Tallinna sõjasadama ümbrus koos Peeter Suure merekindlusega allus Vene keisririigi Balti laevastikule.

 Pikemalt artiklis Tallinna sõjasadam, Peeter Suure merekindlus

Venemaa Keisririigi sõjavägi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa kubermang kuulus Peterburi sõjaväeringkonda.

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Liivimaa kubermangu territoorium kuulus Dvinski sõjaväeringkonda.

 Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Mobilisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

28. juunil 1914 alanud sõjas Serbia ja Austria-Ungari vahel toimus 1914. aasta juulis Eesti alal reservistide tegevteenistusse kutsumine ja kolm 1. järgu riikliku maakaitseväelaste mobilisatsiooni: 1914. aasta juulis, septembris ja detsembris ning korraline noorsõdurite võtmine. 1914. aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast. Esimesel sõja-aastal võeti Eestist teenistusse kokku üle 35 500 mehe ehk vähemalt 7% meeselanikkonna üldarvust.[1]

1915. aastal korraldati Eestis korraline noorsõdurite võtmine, 1915. aasta jaanuaris ja lisaks veel kahel korral, 1915. aasta mais ja augustis ennetähtaegne noorsõdurite teenistusse kutsumine. Ühtlasi korraldati 1915. aastal ka neli maakaitseväelaste mobilisatsiooni: aprillis, augustis, septembris ja oktoobris, kusjuures alates 1915. aasta septembrist hakati teenistusse kutsuma ka 2. järgu maakaitseväelasi.

1916. aasta alguses kutsuti teenistusse algselt sõjaväeteenistusest vabastatud isikud (valgepiletimehed), 1916. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, augustis ja oktoobris korraldati maakaitseväelaste mobilisatsioon ning mais viidi läbi ennetähtaegne noorsõdurite võtmine. Eestist mobiliseeritutega suure osas komplekteeritud 95. Krasnojarski jalaväepolk ja 271. Krasnoselski jalaväepolk (271-й пехотный Красносельский полк)[2] kandsid suuri kaotusi Esimese maailmasõja 1916. aasta Idarinde Edelarindelõigu nn Brussilovi läbimurdelahingutes Galiitsias.

1917. aasta veebruaris võeti tegevteenistusse veel kord ennetähtaegselt noorsõdureid.

Venemaa Keisririigi sõjaväkke mobiliseeriti sõja jooksul umbes 100 000 meest. Eestis asuvates üksustes oli aga umbes 200 000 sõjaväelast. Paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras, mistõttu teenis Vene sõjaväes 1917. aastaks üle 2000 eesti soost ohvitseri.

Eesti ohvitserkond Venemaa Keisririigi sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

Maismaa sõjategevuses osalesid Venemaa Keisririigi armee koosseisus peale mobiliseeritute osalesid ka eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks[3] just Esimese maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 – alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov.

Vaata ka Eesti sõjaväelased Venemaa sõjaväes Esimeses maailmasõjas. Silmapaistvamad eesti soost sõjaväelased Venemaa Keisririigi sõjaväes[4],[5],[6],[7],[8],[9]: Eduard Ahman, August Balder, Herbert Brede, Johann Grünberg, Karl Haas, Otto Heinze, Arnold Hinnom, Anton Irv, Aleksander Jaakson, Gustav Jonson, Hans Kalm, August Kork, Jaan Kruus, Julius Kuperjanov, Ants Kurvits, Oskar Kurvits, Johann Laidoner, Andres Larka, Georg Leets, Paul Lill, Arthur Lossmann, Richard Maasing, Jaan Maide, Johannes Orasmaa, Karl Parts, Aleksander-Voldemar Pulk, Viktor Puskar, Ernst Põdder, Konstantin Päts, Nikolai Reek, Rudolf Johannes Reimann, Voldemar Rieberg, Hermann Rossländer, Tõnis Rotberg, Hermann Salza, Johannes Soodla, Jaan Soots, Otto Sternbeck, August Traksmaa, Aleksander Tõnisson, Juhan Tõrvand, Jaan Unt (sõjaväelane), Johan Unt, Paul Vent, Jaan Lutsar.

Kui Soome vabatahtlikud (27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon) osalesid I MS Venemaa vastases sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud.

Sõjategevus Läänemerel ja Eesti rannikul[muuda | muuda lähteteksti]

1. augustil 1914 Saksa keisririigi ja Venemaa vahel alanud sõda mõjutas Eestit kui Venemaa mereväebaasi (Peeter Suure Sadam) ja kui pealinn Peterburi kaitseks loodud Peeter Suure Merekindluse osa, maismaad sõjategevus esialgu ei puudutanud. Siiski 13. augustil pärast seda, kui Saksa merevägi oli alustanud lahingutegevust, otsustas Balti laevastiku ülemjuhataja Nikolai von Essen viia laevastik lahinguvalmidusse ning paigutada see eelpositsioonidele Naissaare juures, kus see ootas asjatult ligikaudu kuu aega Saksa sõjalaevade sissetungi Soome lahte.

SMS Magdeburg 1911. aastal

5. septembril 1914 kehtestati Venemaa keisririigis (ka Eestimaa ning Liivimaa kubermangus) kuiv seadus.

  • 12. augustil 1914 kell 4.00 tulistas kergeristleja SMS Magdeburg Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti.
  • 8. septembril (26. augustil vkj)[küsitav] 1914 (13. aug.) sattus sama Saksa ristleja SMS Magdeburg Osmussaare juures udus madalikule, vangi langes 55 madrust, 2 ohvitseri, 75 madrust jäi teadmata kadunuks.[10][kõdulink] Laevast leiti salajane Saksa mereväe koodiraamat, mille koopia saadeti Inglismaale ning koodiraamatu lahtimuukimine mängis sõja võitmises olulist rolli[11]
  • 11. oktoobril (28. septembril vkj) 1914 torpedeeris Saksa allveelaev U-26 Soome lahes Vene ristleja Pallada. Hukkusid kõik pardal olnud 597 meest[12]
  • 1. mail 1915 (18. aprill vkj) Saksa laevastiku kallaletung Ruhnu saarele. 30. aprillil 1915 kell 21 olid läbi Irbe väina sõitnud Saksa torpeedopaadid V-107 ja V-108, mis osalesid V 108 ja V 107 kaptenleitnant Gercke juhtimisel, suurtükituletoetuseks kaasa antud ristleja Thetis ja hävitaja S 148 olid ootel Kura kurgus. Saarelt Vene sõjaväelasi ei leitud, piirduti Ruhnu tuletorni peegli lõhkumisega ja petrooleumivarude süütamisega. Kaasa võeti 4 majakavahti. Saarelt raadiojaama ei leitud. Tagasiteel tulistati Kolka neeme ja Sõrve sääre majakat[13] pardal dessantrühmad.
  • 2. maist 1915 algas Irbe väina mineerimine, vette pandi tuhandeid miine. Miinivälju rajati ka mujal Lääne-Eesti saarestikus.
  • 4. juunil 1915 (22. mai vkj), lasi Saksa allveelaev U-26 Osmussaare ja Pakri vahel rannikumeres põhja Venemaa Keisririigi miiniveeskaja Jenissei. Jenissei 319-liikmelisest meeskonnast pääses vaid 12, 298 meest hukkus.
Waldhofi tselluloosivabrik
  • 1915. aasta suvel ja sügisel püüdsid Saksa keisririigi merejõud (Kaiserliche Marine) kolmel korral läbi Irbe väinas olevate vene miiniväljade Liivi lahte tungida.
  • Pärast miinitraalimistöid sisenes Saksa laevastik 1915. aasta 19. augusti hommikul läbi Irbe väina Liivi lahte. Saksa ristlejad tulistasid Kuressaaret ja suundusid siis koos peajõududega Suure väina poole. 19. augusti rünnak oli osa suuremast operatsioonist, mille eesmärgid olid hävitada Muhu väina kaitsev Vene Balti laevastik, sulgeda miinitõkkega Muhu väina lõunapoolne sissepääs, pommitada Daugava jõe suudmeala kindlustusi ning muuta kasutamiskõlbmatuks Pärnu sadam. Saksa sõjalaevad andsid tulelöögi Kuressaarele ja Roomassaarele, kus mürsud langesid põhiliselt Roomassaare sadama piirkonda.
  • 19. augusti õhtul avastas Pärnu lahes koos kahe hävitajaga luureretkel olnud ristleja Augsburg piki rannikut põhjakursil liikuvad Vene suurtükipaadid Korejets ja Sivutš. Kohale saabunud lahingulaevad Nassau ja Posen, uputasid Sivutši, hukkus ligi sada meest, nende hulgas ka Sivutši komandöri II järgu kapteni Pjotr Tšerkassov. Sakslased võtsid veest sõjavangi 2 ohvitseri ja 48 madrust. Lahingusegaduses pääses kahuripaat Korejets minema, kuid sõitis Tõstamaa juures karidele, kus suurtükipaadi komandörile Fedjajevski oma laeva 20. augustil õhku lasi, et see vaenlase kätte ei satuks. Vaata Kihnu merelahing.
  • 20. augustil 1915 toimus viie laevaga rünnak Pärnule, ristlejad Augsburg ja Graudenz ning kolm hävitajat. Pärnu sadama tõkestamiseks oli kaasatud kolm vana Inglise päritolu rekvireeritud aurikut, mis uputati muulide vahele. Saksa sõjalaevad tulistasid ka Pärnu linna, Pärnu komandant polkovnik Aleksandr Rodzjanko kartis sakslaste võimalikku dessanti ning andis käsu õhku lasta kõik olulisemad tsiviilehitised. Purustati Venemaa suurim ja moodsaim Waldhofi tselluloosivabrik, Pärnu elektrijaam jm. 21. augustil lahkusid Saksa sõjalaevad Liivi lahest, püstitatud eesmärgid jäid täitmata.
  • 25. augustil 1915 lasi Saksa allveelaev U-26 Suurupi väina põhja transpordilaeva Petšora.
  • 30. augustil 1915 lasi U-26 Vormsi lähistel põhja transpordilaeva Zemlja.
  • 22. septembril 1915 pommitas Saksa dirižaabel SL-4 Paldiskit, heites Balti laevastiku baasile ligi tonni lahingumoona.
  • 13. oktoobril 1915 heitsid Saksa lennukid kakskümmend pommi Kuressaarele.
  • suvel 1916 pommitas Vene sõjalaev Saksa positsioone Riia lähistel ning Kuramaal. Saksa 11 torpeedokaatrit tegid vasturünnaku, tungides läbi Vene miiniväljade Soome lahele Paldiskini. Kuna aga Vene sõjalaevu Paldiski sadamas parajasti polnud, piirduti vaid sadamaehitiste pommitamisega. Tagasiteel sattusid kaatrid aga miiniväljale ning seitse neist uppus.
  • 18. juulil 1916 ründasid Saksa lennukid Tallinna – neli luurelennukit heitis linnale 13 pommi.
  • 10. novembril 1916 suundus 10 hävitajast koosnev Saksa flotill missioonile, mille eesmärk oli rünnata Vene transpordilaevu Soome lahel ja Paldiski sadamas. Kui jõuti Paldiski sadama oli aga laevadeta. Kolm Saksa hävitajat sisenes pimeduse varjus Paldiski sadamasse ja avas südaööl magavale linnale suurtükitule.
  • 1917. aasta suvel heitsid Saksa lennukid pomme Tallinnas Raekoja platsile ja selle ümbrusse.
  • 22. augustil ründas 28 Saksa lennukit Sõrvet, Kuressaaret ja Kuivastut, Kuressaare kohal toimunud õhulahingus tulistas Vene merelendur põlema Saksa hävitaja.
  • 23. augustil 1917 heitis Saksa tsepeliin Papissaares asunud Vene merelennubaasile 22 pommi ning Ruhnu saarele 26 pommi.
  • 4. oktoobril 1917 pommitasid kaks Saksa tsepeliini Pärnu sadamas seisvaid Vene traalereid, kuus-seitse inimest sai sadamas surma.
  • 14. oktoobril 1917 toimunud Väinamere merelahingus osalesid sakslaste poolt 17 hävitajat ja mõned miinitraalerid, kaugemalt toetasid neid suurtükitulega üks lahingulaev ja üks ristleja. Venelased püüdsid vaenlase hävitajate sissetungi läbi Soela väina tõkestada nelja hävitaja ja ühe suurtükipaadiga. Mitmetunnine tulevahetus lõppes venelaste taganemisega. Raskelt pihta saanud ja liikumisvõimetu hävitaja Gromi meeskond võeti teistele laevadele ja sakslased üritasid põlevat laeva sõjasaagiks haarata, kuid see lõppes Gromi uppumisega.
  • 16. oktoobril 1917 heitis Saksa tsepeliin Viljandi peale 31 pommi.

Sakslaste deporteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Venemaa keisririigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn idapartei, ja kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks Saksamaaga. Selleks moodustasid nad Balti Usaldusnõukogu (Baltische Vertrauensrat), kes püüdis Saksamaa poliitilisi jõude ja äriringkondi veenda Baltimaade annekteerimise kasulikkuses. Saksa Suursaksa Ühing (Alldeutscher Verband) nõudis Saksamaa idapiiri nihutamist Narva jõePeipsi järvePihkva järve joonele.

Maailmasõja ajal suurenes Vene avalikkuses järsult huvi Baltimaade vastu ja Venemaa valitsuselt nõuti resoluutseid meetmeid Saksa mõju väljajuurimiseks. Niisuguse kampaania ajal sulges valitsus baltisaksa seltsid, koolid ja ajalehed ning keelas Venemaal ametiasutustes ja avalikes kohtades saksa keele kõnelemise; riigisakslased ning Balti aadli ja vaimulikkonna tegelased, keda võimud süüdistasid salajases koostöös Saksamaaga, saadeti välja.

Septembris 1915, mil saksa väed Riiani jõudsid, sai Eestist Põhjarinde lähitagalaks. Tõusis venelaste umbusaldus sakslaste ja baltisakslaste suhtes ning küüditati osa sakslasi ja ka mitmed luteri vaimulikud Siberisse, Irkutskisse, Krasnojarski ja Jenisseiskisse). Rinde läheduse pärast kehtima pandud erakorralise valvsuse põhjal võis kindralkuberner sisuliselt oma äranägemise järgi maalt administratiivse asumiselesaatmisena välja saata. Siberisse saadeti (1915~1917) Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen, Eestimaa rüütelkonna maanõunik Eduard von Stackelberg perega, Eestimaa kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm, Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Carl Immanuel Philipp Hesse, Reigi Jeesuse koguduse õpetaja Richard Georg von Hirschhausen, Kadrina Katariina koguduse õpetaja Johannes Eberhard, Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Joosep Liiv, Narva Aleksandri koguduse õpetaja Jakob Jalajas, Tallinna Oleviste koguduse diakonõpetaja Woldemar Paul Sielmann, Karula koguduse õpetaja Theodor Hans Wühner ja Koeru Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Adolf Georg Haller, pastor Konrad von zur Mühlen, Erich von Samson, Elisabeth Zoege von Manteuffel, Rabivere mõisnik Hilmar von der Decker, Undla parun Karl Dellingshausen, dr. Traugott Stackelberg, Seevaldi haigla arst dr. Ernst von Kügelgen perega, parun Alexis Häntschel Olivier Girard de Soucanton abikaasaga, Erich von Samson, pastor Hahn, .

Keisririigi Balti laevastiku tegevus Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna otsene sõjategevus Eestisse jõudis alles 1917. aastal, piirdus Venemaa mereväetegevus Eestis ainult merekaitse ettevalmistuse ning kaitsealase luurega. Keisririigi Balti laevastikus oli I MS ajal kaks põhilist tehnilise luurega tegelevat ja üksteist dubleerivat luureorganit:

  • laevastiku staabi operatiivteenistuse luurejaoskond, mille ülem oli laevastiku lipulaeva 2. miiniohvitser Ivan Reingarten, kes vastutas raadiotelegraafi ja sidepidamise eest
  • laevastiku sideteenistuse jajutine operatiivjaoskond, mille ülem oli kontradmiral Adrian Nepenin

8 septembril 1914 asutati Kihelkonnas Saaremaal Balti laevastiku esimene kompassitüüpi luureraadiopeilingaatori baas (разведывательный радиопеленгатор (РРП)), 12. oktoobril loodi teine LRP Soome lõunarannikul Hanko saarel, 12. novembril kolmas LRP Hiiumaal Kõpu poolsaarel Kõpu tuletorni juures. Hiljem asutati LRP veel Ventspilsis, Haapsalus jm Läänemere ääres[14], millest tähtsaim oli 1915. aasta kevadel Loode-Eestis Spithamis moodustatud eriotstarbeline raadiojaam[15], kuhu koondati mereväe dešifreerimisspetsialistid. Eriotstarbeline raadiojaam tegutses kuni 7. septembrini 1917, mil ta likvideeriti Põhjarinde ülemjuhataja korraldusega nr 150.[16]

8. septembril (26. augustil vkj) 1914 (13. aug.) sattus Saksamaa Keisririigi laevastiku ristleja SMS Magdeburg Eestimaa kubermangu rannikul Osmussaare juures udus madalikule, vangi langes 55 madrust, 2 ohvitseri, 75 madrust jäi teadmata kadunuks (sattusid Vene sõjavangi)[10]. Madalikule sattunud laevalt hukkunute otsimise ajal leiti Balti laevastiku laeva Silatš tuukrite poolt uppunud Saksa sõjalaevastiku signaalkonduktori juurest[17] raadiosidepidamiseks vajalike salajaste šifrikoodide raamat (Saksa laevastiku signaalraamat ja salajased merekaardid, mis toimetati laevastiku staabi Tallinnas[18] ja edastati pärast koopiate tegemist Suurbritannia Admiraliteedile ja võimaldas Suurbritannia Admiraliteedi luureosakonna dešifreerimisteenistusel nn Kabinet 40, dešifreerida Saksa salajane sidekoodisüsteem. Leitud koodiraamatuid kasutades suutsid ka vene krüptoloogid Ivan Reingarteni juhtimisel dešifreerida Saksa laevastiku poolt kasutatava salajase sidepidamise koodid.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

I maailmasõja aastail töötasid vabrikud ja tehased Vene valitsuse sõjaliste tellimuste täitmiseks. 1917. aasta sügisel, rinde lähenedes, evakueeriti paljude metallitehaste (AS-de Volta, Vene-Balti, Bekker, Noblessneri laevatehase, F. Krull, Dvigatel jt) seadmed Venemaa sisekubermangudesse. Juba 1915. aastal olid sakslaste dessandi kartusel demonteeritud ja evakueeritud Kuressaares, Kõrgessaares (1912–1913 Hiiumaale Kõrgessaare mõisa ehitatud Prantsuse ja Inglise kapitaliga tööd alustanud kunstsiidriide ketramis- ja kudumisvabrik La Viscosa) ning Pärnus asunud naha-, tekstiili- ja Waldhofi tselluloosivabrikute seadmed. Tööstuse varustamine toorme ja kütusega muutus järjest korrapäratumaks, sest nende sissevedu välismaalt oli katkenud.

1917[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Märtsirevolutsioon ja Venemaa Ajutine Valitsus
 Pikemalt artiklites Eestlaste meeleavaldus Petrogradis, Autonoomne Eestimaa kubermang ja Eestimaa kubermangukomissar
 Pikemalt artiklites Eesti rahvusväeosad ja Brussilovi läbimurre

Maailmasõda jõuab Eesti piirile[muuda | muuda lähteteksti]

Läti sõjapõgenike kalmistu Narvas

22. augustil 1915 vallutasid Saksa väed Kovno/Kaunase, pärast seda jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale. 19. augustil vkj 1917 algas sakslaste uus pealetung Riia suunal suurtükilöögiga, kus kasutati ka keemiamürske. Ületati Väina jõgi ning vallutati Üksküla. Riia all pani edasitungivatele Saksa vägedele ägedalt vastu Läti küttide II brigaad. 21. augustil jäeti Riia linn sakslastele. Kindralleitnant Dmitri Parski juhitud XII armeel (12-я армия[19]) õnnestus taganeda Võnnuni, kus rinne lõpuks stabiliseerus. Armee kaotas 25 000 meest, neist surnutena ja teadmata kadununa 8000. Riia operatsiooni tulemusena ületasid Saksa väed Väina jõe, murdsid läbi vastase kaitsest ja hõivasid Riia, sundides revolutsioonis demoraliseerunud Vene armee korratult taganema. Vene väed suutsid Võnnu positsioonidel uuesti pidama jääda. Rinde tugevdamiseks toodi osalt Soomest ja osalt Läänerindelt Läti põhjaossa täiendavad väeosad. Käsu ümberpaiknemiseks ka 1. Eesti jalaväepolk. 25. septembril jõudis polk Volmarisse, kus see arvati kindralmajor Aleksandr Vihhirevi 45. jalaväediviisi (45-я пехотная дивизия) koosseisu.

Rinde tugevdamiseks toodi osalt Soomest ja osalt Läänerindelt Läti põhjaossa kuus jalaväe- ja neli ratsaväediviisi. 13. armeekorpusele (13-й армейский корпус), ülem kindralmajor Pavel Adžijev, ülesandeks oli kaitsta Liivi lahe rannikut. Korpuse, mille staap paiknes Voltveti (Tihemetsa) mõisas, koosseisu kuulusid juba varem 36. jalaväediviis (36-я пехотная дивизия), 5. ratsaväediviis, 4. Doni kasakadiviis, 1. üksik Balti ratsaväebrigaad ja 10. Turkestani kütibrigaad ning nüüdsest lisandus ka 45. jalaväediviis, millele allutati 1. eesti jalaväepolk.

Väinamere positsioon

Saksa laevastiku sissetungi Liivi lahte ning maavägede maabumise tõkestamiseks Lääne-Eesti saarestikul oli Peeter Suure merekindluse Väinamere positsioon, Saaremaal, Muhul, Vormsil, Hiiumaal (v.a. Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Virtsust Haapsaluni). Saarte kaitset juhtisid Riia lahe merejõudude juhataja viitseadmiral Mihhail Bahhirev ning Muhu väina kindlustatud positsiooni juhataja kontradmiral Dmitri Svešnikov (staap Kuressaares), kes mõlemad allusid Balti laevastiku ülemjuhatajale. Riia lahe merejõudude peamiseks löögiüksuseks olid kaks soomuslaeva, millele lisandusid kolm ristlejat, u. 30 hävitajat ja hulk väiksemaid aluseid ning nende tegevust toetasid saartel paiknenud rannakaitsepatareid. Maavägedest allusid admiral Svešnikovile saartel paiknenud kindralmajor Aleksei Ivanovi[20] 107. jalaväediviisi (107-я пехотная дивизия[21]) 425. Kargopoli (425-й пехотный Каргопольский полк), 426. Poventsa (426-й пехотный Повенецкий полк), 427. Puudoži jalaväepolk (427-й пехотный Пудожский полк), 118. jalaväediviisi (118-я пехотная дивизия) 472. Mossalski jalaväepolk (472-й пехотный Масальский полк), Kuressaare (Arensburgi) piirivalve ratsadivisjon, mitmed Tallinna merekindluse välisuurtükiväebrigaadi patareid ning hulk kindlustuste rajamisega tegelenud inseneriosi. Neile lisandus 118. jalaväediviisi Läänemaal asunud 470. Dankovi jalaväepolk (470-й пехотный Данковский полк). 118. jalaväediviisi koosseisus[22][23] oli veel 469. Arzamassi jalaväepolk (469-й пехотный Арзамасский полк).

Rinde jõudmisega Eestimaani muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Riia rindelt ja Lätist taganesid Eestisse 12. armee staap ja väeosad Valgasse, Läti küttide tagavarapolk Tartusse ja Daugava suudmes asunud Ust-Dvinski merekindluse garnisoni üks suurtükiväe ja üks jalaväepolk Tallinnasse ning ka Pärnu-Häädemeeste-Heinaste piirkonda rannakaitse joonele. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja muidu sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartus Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga.

Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsioon "Albion"
 Pikemalt artiklis Operatsioon Albion, 12. oktoober – 19. oktoober 1917, Saksamaa keisririigi vägede Lääne-Eesti saarte vallutamisoperatsioon[24] ja Moonsundi lahing;

29. septembril (12. oktoober ukj) 1917 alustas Saksamaa Keisririigi sõjalaevastik Saaremaa põhjaranniku vallutamist ning Saksamaa sõja- ja transpordilaevadelt maabusid Tagalahes ja Pammana poolsaarel 24 600 sõdurit ja ohvitseri, 8500 hobust, 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. 15. oktoobril (vkj) hakati vallutama Hiiumaad, 20. oktoobriks oli Hiiumaa sakslaste käes ja umbes 750 Vene sõdurit võetud vangi. 18. oktoobriks (vkj) vallutasid Saksa väed Muhu ja 20. oktoobriks Hiiumaa. Vangi langes Vene armee 20 130 saarestiku kaitsjat, sealhulgas ligikaudu 1600 meest 1. Eesti jalaväepolgust. Sakslased kaotasid lahinguis 386 meest. 20. veebruaril maabusid Saksa väed Virtsus.

Saksa väeosade ülevaatus Kuressaares (1918)

Olukord Mandri-Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoober 1917[muuda | muuda lähteteksti]

Muhu väina positsiooni langemisega oli seni osalt saartel ja osalt Läänemaal paiknenud 107. ja 118. jalaväediviisi enamik väeosi olid sisuliselt hävinenud – kas sakslaste kätte vangi langenud või põgenedes laiali valgunud. 21. oktoober vkj 1917 vahetati Peeter Suure merekindlus komandant kontradmiral Pjotr Leskov, Pjotr Izmestjeviga. 22. oktoobril saabus Tallinna Põhja rinde varuvägede ülemjuhataja jalaväekindral Vladimir Tšeremissov, kes kohtus Tallinnas Soomest, Helsingist saabunud Balti laevastiku ülemat kontradmiral Aleksandr Razvozoviga. Ühisel koosolekul otsustati PSM kindluse komandandi Pjotr Izmestjevi ettepanekul moodustada Tallinna kindlustatud rajoon, kuhu kuulunuks „Keiser Peeter Suure merebaas“ koos Haapsalu ja selle ümbrusega. Tallinna kindlustatud rajooni ja 12. armee piiriks määrati Matsalu lahe lõunaosa – Kassari jõgi kuni Muhu väinani. Operatsioonipunktidena määrati kindlaks Risti, Riisipere ja Keila. Kindlustatud rajooni ülesandeks jäi Tallinna kulgevate teede kaitsemine ning sideme pidamine 12. armee üksustega.

Volmari ümbrusest Läänemaale paigutatud 45. jalaväediviisi brigaadiülemale, kindralmajor Gustav Kreidtnerile, andis Balti laevastiku maavägede juhataja kindral Henrikson 4. oktoobril (vkj) käsu moodustada Läänemaa ranniku kaitseks Haapsalu koondsalk. Mõni päev hiljem viidi 13. armeekorpuse koosseisu kuulunud 4. Doni kasakadiviis üle Balti laevastiku maavägede juhataja alluvusse ning 4. Doni kasakadiviisi ülemast, kindralmajor Vassili Rodionovist sai Lihula koondsalga ülem. 13. oktoobril jagati Balti laevastiku maavägede lõunagrupp (Eestis paiknenud maaväed) kolmeks vastutusalaks: Peeter Suure merekindluse komandant kindralmajor Pjotr Izmestjevi käsutuses olid kolm kindlusepolku (1. ja 2. Tallinna merekindluse polk, Väina-Jõesuu (Ust-Dvinski) merekindluse polk), 44. jalaväediviisi 173. Kamenski ja 174. Romnõ polgud, 118. jalaväediviisi 469. Arzamassi polk ning 2. Tallinna (Reveli) piirivalve ratsapolgu kolm eskadroni, vastutas rannakaitse eest Tallinnast kuni Põõsaspea (Spithami) neemeni. Haapsalu koondsalga ülem kindralmajor Gustav Kreidtner, kellele allusid 45. jalaväediviisi 180. Vindavi polk (Виндавский 180-й пехотный полк), 118. jalaväediviisi 470. Dankovi ja 471. Kozelski polgud, 1. eesti jalaväepolk, kolm ratsaväesotnjat (erinevatest väeosadest) ning 5. soomusautode divisjoni 10. salk, vastutas Põõsaspea neemest Kasari jõe suudmeni ulatunud lõigu eest. Lihula koondsalga ülem kindralmajor Vassili Rodionov, kes käsutas põhiliselt omaenda 4. Doni kasakadiviisi (24., 25., 26. Doni kasakapolk, diviisi kütidivisjoni, 5. Doni kasakaväe suurtükidivisjon; lisaks ka 2. Tallinna (Reveli) piirivalve ratsapolgu üks sotnja), vastutas ranniku eest Kasari jõe suudmest kuni Vaiste mõisani. Balti laevastiku maavägede juhataja reservi jäid 45. jalaväediviisi 179. Väina-Jõesuu (Ust-Dvinski) polk, 19. Doni kasakapolk ja üks patarei 45. suurtükiväebrigaadist.

Täiendavate 45. jalaväediviisi väeosade saabumisega nimetati diviisi ülem kindralmajor Aleksandr Vihhirev 18. oktoobril loodava Eestimaa väegrupi ülemaks. Grupi ülesandeks oli kaitsta rannikut vastase maabumiskatsete eest, vältida Tallinna merekindluse ja Paldiski langemist vaenlase kätte ning tõkestada Saksa vägede edenemist Peterburi suunal. Eestimaa väegruppi kuulusid 45. jalaväediviis (177. Irboska, 178. Võnnu, 179. Väina-Jõesuu ja 180. Vindavi jalaväepolk ning 45. suurtükibrigaad), 4. Doni kasakadiviis (19., 24., 25. ja 26. Doni kasakapolk, 5. Doni kasakaväe suurtükidivisjon ja 4. Doni kasakadiviisi kütidivisjon), 2. Tallinna (Reveli) piirivalve ratsapolk, 1. eesti jalaväepolk, 5. soomusautode divisjoni 10. salk[25]. kindralmajor Aleksandr Vihhirevi Eestimaa väegrupi koosseisus tegutses kaks koondsalka: kindralmajor Gustav Kreidtneri Haapsalu koondsalk (staap Palivere mõisas), mille ülesandeks jäi rannikukaitse Vihterpalu jõest kuni Kasari jõeni, ning kindralmajor Vassili Rodionovi Lihula koondsalk (staap Lihula mõisas), mis kaitses rannikut Kasari jõest kuni Vaiste mõisani (Tõstamaa lähedal).

Harjumaal, väegrupi parempoolseks naabriks oli 173. Kamenetsi jalaväepolgu ülema polkovnik Vladimir Levisi Paldiski salk (44. jalaväediviisi osad) ning vasakul tiival asusid 13. armeekorpuse koondised. Eestimaa väegrupi üldreservis oli 179. Ust-Dvinski jalaväepolk (staap Liivi mõisas) ning 5. soomusautode divisjoni 10. salk (Haapsalus). Oktoobri lõpupäevil võis Eestimaa väegrupi kogusuuruseks olla kuni 20 000 meest.

Haapsalu koondsalk (kindral Kreidtneri) väeosad omakorda jagunesid kolmeks lahingulõiguks ja reserviks. Polkovnik Melnikovi lõik (põhijõuks 180. Vindavi jalaväepolk) ulatus Vihterpalu jõest Haapsalu lahe põhjakaldani ja alampolkovnik Rakovski lõik (177. Irboska jalaväepolk) Haapsalu lahe lõunakaldast Kasari jõeni (staap Parila mõisas); nende kahe vahele jäänud Polkovnik Tõnissoni lõik (1. eesti jalaväepolk) hõlmas Haapsalu lahte ja linna; koondsalga reservi moodustas 178. Võnnu jalaväepolk (staap Enivere mõisas).

25. oktoobril (ukj 7. novembril) 1917 moodustatud Nõukogude Venemaa valitsus tegi ettepaneku kõikidele sõdivatele riikidele alustada rahuläbirääkimisi. Sellega nõustusid vaid Keskriigid, mistõttu Nõukogude Venemaa alustas eraldi rahuläbirääkimisi Brestis 20. novembril 1917 Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgiga, 22. novembril lõpetati sõjategevus ja 2. detsembril sõlmiti vaherahu.

November 1917[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1. novembrist (vkj) moodustati Balti laevastiku maavägede juhataja (kindralmajor Henrikson) alluvuses kaks kindlustatud rajooni. Sveaborgi (Suomenlinna) rajoon ja Soome lahe lõunakaldal asunud vägedest kujundati Tallinna (Reveli) kindlustatud rajoon Peeter Suure merekindluse komandandi kindralmajor Pjotr Izmestjevi juhtimisel. Sellega seoses likvideeriti Eestimaa väegrupp. 4. Doni kasakadiviis läks tagasi 13. armeekorpuse koosseisu ning kindralmajor Aleksandr Vihhirevist sai Haapsalu koondsalga ülem.

29. novembril vkj 1917. aastal alustas Sõja-revolutsiooni Komitee punaarmee moodustamisega ja Vene armee laialisaatmine leidis sõjast tüdinud sõdurite juures vaimustatud pooldamist. 44. jalaväediviisist võttis 1000 sõdurit puhkuse, 9000 sõdurit jooksis pikemata laiali, ka 45. jalaväediviisi sõdurid nõudsid kõigi üksuste kiiret demobiliseerimist. 7. detsembril 1917 algas üldine demobilisatsioon. Peeter Suure merekindluse komandandi, 12. armee täitevkomitee ja Sõjavägede ülemjuhataja Nikolai Krõlenko käske ja korraldusi ignoreeriti. Vene väeosade isikkoosseis deserteerumise tõttu lagunesid tagalaväeosad ja Peeter Suure merekindluse komandant andis ühe diviisi ja 35. suurtükiväe brigaadi hobused üle eestlastele ning venelased 45. diviisist andsid eestlastele üle Nikolai Krõlenko keelu vastaselt 24 kahurit ja poole oma voorist. 19. jaanuaril 1918. a. saatis kindluse komandant kindralmajor Pjotr Izmestjev maavägede ülemjuhatajale telegrammi milles kirjeldas kujunenud olukorda ja edasisi kavatsusi. „45. jalaväediviisist on järele jäänud ainult need sõdurid, kes pole üldse rindel olnud. Diviis pole enam võitlusvõimeline. Kavatsen diviisi asendada eestlastega, kes on formeerimisel. 45. jalaväediviisis on polkusid, kus roodudes leidub vaid 2-3 sõdurit. Sõdurite kojuminek kannab massilist ilmet. Nii kurb kui see ka on, kuid pean kiiresti eestlastest formeerima rahvuslikud sõjaväeüksused, kuna vene polkudele lootma jääda ei saa.

Kindluse komandant kindralmajor Pjotr Izmestjevi tegevust takistas 12. armee Täitevkomitee ja Sõdurite-Tööliste Nõukogu Pihkvas, kes süüdistas 1. Eesti Polku kontrrevolutsioonilises tegevuses. 1. Eesti Polgu sõdurid saadeti laiali, hobused ja sõjavarustus konfiskeeriti ja eesti rahvusväeosade edasine formeerimine keelati. Hoolimata sellest Tallinna kindluse komandant kindralmajor P. Izmestjev otsustas taastada Eesti Ratsapolgu ja anda 1. Eesti jalaväediviisi ülemale tagasi hobused, sadulad ja relvastuse.

1918[muuda | muuda lähteteksti]

Rindejoon Idarindel 1918. aastal

20. jaanuaril 1918 teavitas kindluse komandant P. Izmestjev Vene maavägede staabiülemat, et 45. jalaväediviis Haapsalu rajoonis asendatakse osadega Eesti Diviisist, ning palus luba 45. jalaväediviisi paigutamiseks Narva või Rakvere rajooni, kuna Tallinnas puudusid diviisi majutamiseks sellekohased ruumid. 25. jaanuaril teavitas kindluse komandant P. Izmestjev maavägede ülemjuhatajat, et Põhjarinde ülemjuhataja oli nõustunud 45. jalaväediviisi ümberpaigutamisega Narva ja Rakveresse ja 45. jalaväediviis asendatakse 1. Eesti Polguga, kes oma löögivõimelt vastab diviisile. Vene armee 44. jalaväediviisi (44-я пехотная дивизия[26]) olukord oli seisuga 11. jaanuaril 1918: „174. Romna polk (Роменский 174-й пехотный полк) ei eksisteerinud enam. Kohale on jäänud veel vaid polgu komandör ja staabi toitlustamise ohvitserid. Transpordi juures olid tegevad sõjavangid. 173. Kamenetski polk (Каменецкий 173-й пехотный полк) on samas olukorras. 175. Baturski polk (Батуринский 175-й пехотный полк) koosnes 550 täägist ja 1200 muidusööjast. 176. Perevolotšenski polgus (Переволоченский 176-й пехотный полк) oli 400 inimest. 44. jalaväediviisi kahurväe komitee otsustas, et kahurväelt võetakse hobused ja kahurid, kuna pole enam kedagi, kes nende eest hoolitseks.”

Sakslased andsid Bresti läbirääkimistel 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (vene vägede läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.

 Pikemalt artiklis Operatsioon Faustschlag

11. veebruaril 1918 edastas Välisasjade Rahvakomissar Lev Trotskilt Brest-Litovskist telegrammi: „Nõukogude-Vene rahudelegatsioon teatab Vene Föderatiivse Vabariigi valitsuse Rahvakomissaride Nõukogule, et Venemaa loeb sõjaseisukorra enda, Saksamaa, Austria, Türgi ja Bulgaaria vahel lõppenuks. Vene vägedele kõigil rinnetel on antud demobiliseerimise käsud.

18. veebruaril saabus Valgast, 12. armee staabist armeekomissaride Gunzadse ja Trakmanni allkirjadega Tallinna piirkonna vägedele täiendav käsk, mille järgi määrati kindlaks vene korpuste taganemisteed. 13. armee pidi taanduma Venemaale Paide-Rakvere-Narva kaudu, 6. Siberi korpus Tartu-Narva, 2. Siberi korpus Petseri-Pihkva ja 43. armee Riia–Pihkva maanteed mööda Pihkva kaudu. Juhul, kui sakslane avaks tule, siis pidi talle tulega vastatama ja seejärel lahingu korras taganema. Materjalid, mida evakueerida ei suudeta, pidi hävitatama kohapeal. 18. veebruaril alustasid saksa sõjaväeüksused kogu Idarindel jälle sõjategevust ja liikusid kiirustades taganevate Vene armeede jäänuste kannul sisse Eesti territooriumile.

Sõjategevus Mandri-Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.[27] 21. veebruari hommikul saabusid Saksa väed Haapsallu.

Eestis asusid Saksa vägede pealetungi ajal pärast Petrogradi veebruarirevolutsiooni ning Petrogradi Nõukogu käskkirja nr 1 demoraliseerunud ja revolutsioonilisest liikumisest haaratud 49. korpuse, 6. Siberi korpuse, 13. korpuse ning Tallinna merekindluse väeosad.

Vastavalt Põhjarinde juhatuse korraldusele pidid Vene väeosad organiseeritult taganema liinile TallinnPaideTartu: 13. armeekorpus kaitsma taganemisel Rapla, Võhma, Põltsamaa asustatud punkte ja taganema läbi rakvere Narva piirkonda ning seejärel asuma kaitsele Preobraženski, Hungerburgi ja Kroonlinna kaitserajooni piirkonnas; 5. Siberi korpus kaitsma Põltsamaa, Kambja ja Emajõe suuet ning seejärel taganema Narva kaitsepositsioonidele, Uusna külast (vene k Уздна (Засека)) kuni Peipsi järveni; 49. korpuse väeosad pidid 23. veebruariks taanduma 4. Soome diviisi juhataja Ivanovi juhtimisel Narva kaitsepositsioonidele, kus ette valmistama vastupanuks kaitseliini Narva lahest Pimestikust kuni Uusna külani[28]. Reaalsuses aga toimus demoraliseeritud väeosade paaniline taganemine.

Saksa vägede pealetungi ajal asusid 1. Eesti jalaväediviisi väeosad: staap ja 2. EJP III pataljon Paides, 1. Eesti jalaväepolk Haapsalus, 2. Eesti jalaväepolk (I ja II pataljon) Viljandis, 3. Eesti jalaväepolk Tallinnas ja 4. Eesti jalaväepolk Rakveres, mis ei osutanud Saksa vägedele vastupanu.

Ööl vastu 20. veebruari andis Tallinna merekindluse kolleegium 1. Eesti jalaväepolgu ülemale käsu taanduda Haapsalust Risti raudteejaama joonele ja asuda seal positsioonidele sakslaste vastu. Polkovnik Ernst Põdder keeldus käsku täitmast. Samal päeval saatis Jaan Anvelt polgu ülemale telegrammi, milles nõudis kogu jõuga sakslastele vastu hakkamist. Polgus korraldati miiting, kus otsust sõdima hakata vastu ei võetud[29].

Reaalselt püüdsid vastupanu osutada pealetungivate Saksa vägede eelsalkadele ainult eesti enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusse Saksa okupatsioonivägedega.

23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt Rjurik pärit madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõuna pool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja Saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing Saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 Saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati Saksa vägede poolt.

Enne lõplikku taganemist hävitasid Vene väed Peeter Suure merekindluse rannapatareid Suurupis, mererinde telefonikeskjaama 24 kp. ning Aegna ja Naissaare rannapatareid 25. kp.

Lätist rünnakule asunud väeosad hõivasid 22. veebruaril 1918 Valga ja hargnesid järgnenud päevadel laiali üle kogu Lõuna-Eesti. Vene vägede lõplikult demoraliseerunud riismed isegi ei üritanud vastu panna, vaid taganesid. 24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väeosad Tartusse ja (385. maakaitseväediviisi) lendsalk Pärnusse (8. armee) väeosad 25. veebruaril Viljandisse, Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsiks Narva.

Saksa okupatsioon Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918) ja Ober Ost

Eesti väeosad Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Väljaspool Eestit loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi leegioni Eesti kompanii. Üksuse moodustamise algatajaks oli alampolkovnik Johan Laidoner, kes endise Vene keisririigi ohvitserina lahkus enne seda, kui Saksa okupatsiooniväed Eesti okupeerisid. Ta läks 1918. aasta märtsis Petrogradi, kus asutas põrandaaluse võrgu, mis toimetas Nõukogude Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja, kus asusid Briti ekspeditsioonikorpuse väed. Slaavi leegioni Eesti kompanii, kandis Briti vormi ja rahvusvärvides käisekilpi.

Prantsusmaa Vene ekspeditsioonikorpuses teeninud eestlasi

Venemaa liitlasriigi Prantsusmaa valitsuse palvel saadeti 1916–1917 sinna Vene ekspeditsioonikorpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses 500 ringis, neist langes üle poole. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeaux'sse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest.

Vabadussõja puhkemise hetkel oli väeossa kogunenud 500 meest, kes paigutati Bresti ja formeeriti ümber Eesti koondpataljoniks. Pataljoniülem oli Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal alampolkovnik Richard Luik, tegelikult juhtis väeosa tema abi leitnant August Orgussaar. Põhiline tegevus oli Prantsusmaalt Eestile antud sõjavarustuse valvamine ja laevadele laadimine.[30]

Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. aasta septembris Eesti kompanii, kuhu koondati kõik eestlased (200 ringis, neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning eesti rahvusvärvides kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. aastal juunis toodi leegion Eestisse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tõnu Tannberg, Eestlased Esimeses maailmasõjas[alaline kõdulink], Maaleht, 26. juuli 2014
  2. 271-й пехотный Красносельский полк, Участие в боевых действиях, gwar.mil.ru
  3. Mati Kröönström, Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Eesti Vabadussõjas, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008
  4. Karl Kello, Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant, Õpetajate Leht, 26. oktoober 2007
  5. Mati Õun. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. Tallinn, 2001
  6. Mati Kröönström. Eestlastest ohvitserid Vene armees 19. sajandil. Akadeemia, 4/2006
  7. Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased, III. Koost Mati Õun. Tallinn, 1998
  8. "Eesti ratsaväe juhid Vabadussõjas" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2013. Vaadatud 14. septembril 2011.
  9. Mati Kröönström, Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920, Tartu Ülikooli kirjastus
  10. 10,0 10,1 Класс "Магдебург"
  11. Halpern, Paul G. (1995). A Naval History of World War I. Annapolis, MD: Naval Institute Press. ISBN 1-55750-352-4.
  12. Военно-исторический журнал 11/2006
  13. [Krieg in der Ostsee, köide 2, lk. 55–57]
  14. М.А. Партала. Радиоразведка балтийского флота в Первую мировую войну (к истории создания), Научная конференция "Санкт-Петербург и страны Северной Европы" / 2004
  15. Spithami raadioluurejaam, register.muinas.ee
  16. М.А. Партала РАДИОСТАНЦИЯ ОСОБОГО НАЗНАЧЕНИЯ НА МЫСЕ ШПИТГАМН (1915–1917) И ЕЕ МЕСТО В ИСТОРИИ РАДИОРАЗВЕДКИ БАЛТИЙСКОГО ФЛОТА
  17. [Balti laevastiku juhataja staabi sideteenistuse ülema Ivan Regarteni sissekanne teenistusraamatusse 17.08.1914, РГА ВМФ. Ф. р 29. Оп. 1. Д. 199. Л. 42]
  18. М. А. Партала. МАЛОИЗВЕСТНЫЕ ДОКУМЕНТЫ О ЗАХОРОНЕНИЯХ ГЕРМАНСКИХ МОРЯКОВ НА БАЛТИКЕ В ГОДЫ ПЕРВОЙ МИРОВОЙ ВОЙНЫ (ПО МАТЕРИАЛАМ РОССИЙСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО АРХИВА ВОЕННО-МОРСКОГО ФЛОТА)
  19. 12-я армия, /www.ria1914.info
  20. Иванов Алексей Юлианович, ria1914.info
  21. 107-я пехотная дивизия, ria1914.info
  22. 118-я пехотная дивизия, ria1914.info
  23. 118-я пехотная дивизия, russianestonia.eu
  24. "I maailmasõda". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2011. Vaadatud 22. juunil 2009.
  25. Ago Pajur, Lisandusi eesti rahvusväeosade „Haapsalu perioodile“, TUNA 1 / 2019, lk 55–77
  26. 44-я пехотная дивизия, www.ria1914.info
  27. "Vastsündinud vabariik sakste kanna all". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. september 2014. Vaadatud 1. mail 2010.
  28. Черепанов, Александр Иванович, Под Псковом и Нарвой (23 февраля 1918 г.). Глава четвертая. 23 февраля 1918 года, М.: Воениздат, 1956.
  29. Talis Vare, EV100: päevad, mil Haapsalus tehti ajalugu, online.le.ee, 18. veebruar 2018
  30. Hannes Walter, Eesti kaitsevägi 80. Eesti diviis Saksa okupatsiooni ajal, Õhtuleht, 5. aprill 1998
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "ingliseviki" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Генрих Ролльман, Война на Балтийском море, Том 2. 1915 год, Государственное военное издательство Наркомата Обороны Союза ССР, МОСКВА-1937