Eesti eksport

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti eksport on Eestis toodetud kaupade või toodete turustamine väljaspool Eestit.

Enne teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti iseseisvumise algaastatel oli ekspordi arendamine tolleaegsetes majandustingimustes keeruline. Tootmist ja turustamist raskendasid koduvaluuta väike hulk, mida saadi peamiselt välislaenudest, ning mõningate toiduainete, piirituse ja metsamaterjalide müügist välismaale.

Peagi said peamiseks ekspordiartikliks metsasaadused, sest metsa oli küllaldaselt ning metsade ülestöötamine ei nõudnud suurt kapitali. Metsasaaduste hulka kuulusid nii puit, saematerjalid, tuletikud, paber ja tselluloos kui ka metsa kõrvalsaadused nagu metsamarjad, seened, ulukiliha ja karusnahad.[1]

Pärast Esimest maailmasõda oli metsal ja metsasaadustel tähtis roll Eesti riigi majanduslikul ülesehitamisel. Metsasaaduste eksport moodustas 1920. aastal 64,1% koguekspordist. Aastatel 1922–1939 eksporditi suurem osa puidust Inglismaale, Hollandisse ja Saksamaale. Metsasaadused moodustasid rahaliselt keskmiselt 30% riigi koguekspordist.[2]

1920ndate lõpus mindi üle peamiselt tselluloosi tootmisele. Tselluloosiks vajaliku tooraine – kuusepuidu varude kahanemine takistas tselluloosi toodangu suurenemist. 1938. aastal avati Kehras tselluloositehas, mis oli valmides Euroopa üks moodsamaid. Uuem tehnoloogia võimaldas kasutada tselluloosi tootmiseks männipuitu, mis säästis kuusemetsa ning aitas kaasa metsamajanduse arengule.[3]

1939. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eestis 139 984 talu, mille keskmine suurus oli 22,7 ha, alla 1 ha suurusi väikekohti oli umbes 25 000. Peamine tootmissuund oli loomakasvatus, mille saadused moodustasid 70% talude kaubatoodangust. Talutoodangust suurima osa koguekspordist moodustas või, mis oli ühtlasi ¼–⅓ kogu Eesti ekspordist, välisturule müüdi ka peekonit ja lina. Talud varustasid kogu Eesti tarbijaskonda ka toiduvilja, kartuli ja juurviljaga.

Pärast taasiseseisvumist[muuda | muuda lähteteksti]

Reformieelselt oli NSV Liidu vabariikidel suur roll Eesti väliskaubanduses. Peaaegu kogu kaubavahetus toimus rublatsooni riikidega. 1991. aastal eksporditi 95% Eesti toodangust NSV Liidu vabariikidesse ja imporditi sealt 85% Eesti kogu impordist.

Majandussidemete katkemine avaldas suurt mõju majanduse dünaamikale. Hinnad kerkisid maailmaturu tasemele, mille tagajärjel kasvasid paljudes valdkondades tooraine hinnad mitmekümnekordseks. Kütusehinnad kasvasid sarnaselt toorainehindadega. Siseturg kukkus kokku, suurettevõtted läksid pankrotti, rahva ostujõud oli väike. Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise tõttu 1991. aastal tuli Eestil kiiresti oma majandussuhted idast läände ümber suunata. Aegamööda võtsid Soome, Rootsi ja Lääne-Euroopa maad järjest suurema osa ekspordist. Pärast 1998. aasta Venemaa finantskriisi vähenes kaubandus Venemaaga veelgi. Pärast iseseisvumist (1995) langes väliskaubandus defitsiiti (import ületas ekspordi). 1. jaanuaril 1995 jõustus vabakaubandusleping Eesti ja Euroopa Liidu vahel.[4]

2004. aastal 1. mail jõustus Euroopa Liiduga ühinemise otsus, mis tõi endaga kaasa positiivse mõju majandusele: lisaks Eestile kasvas kiirelt kogu Baltikumi kaubavahetus. Kaubandus Venemaaga elavnes rekordiliselt. Venemaa osakaal ekspordis kahekordistus, tõustes 4%-lt ligi 9%-ni, tänu EL ja Venemaa vahelise koostööleppe rakendumisele kadusid Venemaa kehtestatud topelttollid. Toimusid muutused ekspordi struktuuris – Eestist sai transiitriik mitmete kaupade transportimisel Venemaale.

6. augustil 2014, pärast ELi kehtestatud sanktsioone Venemaale, kehtestas Venemaa sisseveokeelu Euroopa Liidu toidukaupadele:

Ekspordiartiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaale viiakse märkimisväärses koguses keemiatööstustooteid. Teistest SRÜ riikidest vaid Ukraina ja Valgevene puhul ulatub ekspordimaht aeg-ajalt üle poole protsendi koguekspordist. Euroopa Liidust väljaspool on Eesti peamised sihtturud Venemaa (5–9% ekspordist), USA (ligi 7% ekspordist) vähemal määral Kanada ja Norra.

Eestist eksporditavate toodete alla kuuluvad nii toidukaubad, rõivad, elektroonikatooted ja täppisseadmed. Järjest suurema osa ekspordist võtavad kõrgtehnoloogilised tooted. Eelkõige mitmesuguse alltöövõttude tõttu on Eesti ekspordis kõige tähtsamad masinad ja seadmed, sealjuures elektroonikatooted, nendele järgnevad kodumaisel toormel põhinev puit ning mitmesugused puidust valmistatud kaubad (sh paber, mööbel, palkmajad). Lisaks ekspordib Eesti metallitooteid, keemiakaupu ja kergetööstustooteid (rõivaid, jalatseid). Viimasel ajal on kasvanud ka elektrienergia ja mineraaltoodete eksport, kuid viimane käib käsikäes impordi kasvuga, sest valdavalt on tegemist Venemaalt sissetoodud kütuste töötlemisel saadud toodete väljaveoga.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Riigi Statistika Keskbüroo (1931). Eesti 1920–1930. Arvuline ülevaade. Tallinn. 
  2. T. Meikar (1982). Metsasaadused kodanliku Eesti ekspordis. Tallinn. 
  3. Meikar, T., Nurk, T. (2001). Tselluloositööstusest Eestis. – Akadeemia nr. 2.
  4. Tõnis Nirk. "Eesti Vabakaubanduslepingutest Euroopa Liiduga ühinemise taustal". Eesti Välisministeerium.
  5. Maris Lauri. "Eksport".