Eesti Vabariik v Euroopa Komisjon (2017)

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Eesti Vabariik v Euroopa Komisjon (2017) kohtuasjas T‑117/15[1] ehk suhkrutrahvi tagasinõudmine on Eesti Vabariigi algatatud kohtuasi, millega taotleti komisjoni otsuse 2006/776/EÜ[2] turult kõrvaldamata jäänud ülemäärastelt suhkrukogustelt tasutavate summade kohta tühistamist.

Suhkruotsuse ja selle vaidlustamise ajatelg.

Kokkuvõtvalt pani Euroopa Liit 2004. aastal liitunud liikmesriikidele, sh Eestile, kohustuse kõrvaldada ülemäärased suhkru laovarud. Kohustuse täitmata jätmise tõttu pidi Eesti maksma Euroopa Liidule trahvi. Euroopa Komisjoni otsus, mille alusel Eestile trahv määrati, ei olnud Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel veel Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud, millest johtuvalt said üksikisikud Eestilt makstud trahvi tagasi, aga Eesti maksukohustus jäi muutmata. Eesti pöördus Euroopa Komisjoni poole taotlusega, et nn suhkruotsus ära tühistada, komisjon keeldus. Eesti esitas seejärel Euroopa Komisjoni vastu hagi, mida ei rahuldatud. Eesti kaebas kohtuotsuse edasi, aga ka apellatsioon jäeti rahuldamata.

Asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal astusid Tšehhi Vabariik, Eesti Vabariik, Küprose Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Ungari Vabariik, Malta Vabariik, Poola Vabariik, Sloveenia Vabariik ja Slovaki Vabariik (edaspidi uued liikmesriigid) Euroopa Liitu ning pidid liigsete põllumajandus- ja suhkruvarude eest trahvi maksma. Komisjoni määrus (EÜ) 1972/2003[3], muudetud viimati komisjoni 20. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 735/2004[4], sätestas põllumajandustoodete (v.a suhkru) üleminekumeetmed. 4. mail 2007 võttis komisjon vastu otsuse nr 2007/361/EÜ[5], milles käsitletakse muude põllumajandustoodete kui suhkru ülemääraste varude kindlaksmääramist ning nende kõrvaldamise finantstagajärgi (edaspidi muude põllumajandustoodete otsus). Komisjoni määrus (EÜ) nr 60/2004[6], mida on muudetud komisjoni 28. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 651/2005[7], kehtestas suhkrusektori üleminekumeetmed, olles seega ka nn suhkrutrahvi aluseks. 13. novembril 2006 võttis komisjon vastu otsuse nr 2006/776/EÜ[8] turult kõrvaldamata jäänud ülemäärastelt suhkrukogustelt tasutavate summade kohta (edaspidi suhkruotsus). Määrus nr 1972/2003 avaldati Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles 3. märtsil 2005 ja määrus nr 60/2004 4. juulil 2004. Komisjoni sõnul on suhkrusektori üleminekumeetmete eesmärk vältida ühinemisest tulenevat põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu.[3] Esmalt tuli uutel liikmesriikidel liigsed varud likvideerida ning selle ebaõnnestumise korral pidid uued liikmesriigid maksma trahvi.

Põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu maksmise alused ja menetluse korra kehtestas Riigikogu 07.04.2004 üleliigse laovaru tasu seadusega (edaspidi ÜLTS)[9]. Eestil oli Euroopa Liiduga liitumise hetkel 91 464 tonni laovaru, mille tõttu pidi riik maksma trahvi summas 45 686 268 eurot. Trahvi nõudis riik sisse suhkrut varunud ettevõtetelt[10], mille hulgas oli ka Oliver Kruudale kuulunud ning 2011. aastal pankrotti läinud AS Luterma (endine AS Kalev). AS-ile Kalev määratud trahv üleliigse suhkruvaru (koguses 15 608 tonni) eest põhjustas kohtuvaidluse Eesti ja AS-i Luterma vahel, sest AS-i Luterma esindajate sõnul võttis riik määruseid täpsustava seaduse vastu enne seda kui määrused eesti keeles avaldati ja põhjustas sellega ettevõttele maksukohustuse, mida EL õiguses veel ei eksisteerinud. Kohtuasja tulemusena ei saanud pankrotis AS Luterma Tallinna Ringkonnakohtus siiski makstud trahvi riigilt tagasi.[11]

Euroopa Kohus otsustas 12. juulil 2012 kaasuses AS Pimix (C-146/11), et 1. mai 2004. aasta seisuga eesti keelde tõlkimata ja Eesti siseriiklikusse õigusesse üle võtmata jäetud komisjoni määruse (EÜ) nr 1972/2003 sätteid ei tohi üksikisikute suhtes kohaldada. Euroopa Kohus on eelnevalt kohtuotsuses Skoma-Lux (C-161/06) leidnud, et ühenduse õigusnormid võimaldavad huvitatud isikutel teada saada, milline on nende normidega neile kehtestatud kohustuste täpne ulatus, ja seda on võimalik tagada üksnes kõnesolevate õigusnormide nõuetekohase avaldamisega adressaadi ametlikus keeles.[12] Selline kohaldamine oleks vastuolus uute liikmesriikide ühinemistingimustega. Kohtu sõnul ei saa tugineda eesti keelde tõlkimata jäetud EL õigusaktidele ka juhul kui üksikisikud võisid nendega tutvuda muul viisil. Kohtuotsustes asjades Balbiino AS (C-560/07)[13] ja Rakvere Lihakombinaat AS (C-140/08)[14] on Euroopa Kohus otsustanud, et üksikisikute vastu saab sel juhul tugineda üksnes sellistele sätetele, mis on siseriiklikusse õigusesse ÜLTS-iga üle võetud.[15]

2012. aastal tegi Euroopa Kohus veel mitu kõnealuses menetluses keskset rolli omavat otsust. Lisaks eelmainitud otsusele Pimix (C‑146/11) langetas Euroopa Kohus otsused veel ka asjades Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T‑248/07, ei avaldata)[16] ning Leedu vs. komisjon (T‑262/07)[17], millega tühistati muude põllumajandustoodete ülemääraste varude otsus, sest selles ette nähtud muude põllumajandustoodete ülemääraste varude kõrvaldamise viis ei olnud kooskõlas uutele liikmesriikidele kohaldatava Euroopa Liidu ühinemisakti sätetega.[1] Eelmainitud kohtuotsustest ajendatult adresseeris Eesti Vabariik 18. septembril 2013 komisjonile kirja taotlusega suhkruotsuse muutmiseks, kuivõrd oldi seisukohal, et analoogne otsus tuleks teha ka suhkruotsust puudutavas küsimuses. Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat jättis 22. detsembril 2014 saadetud kirjas taotluse rahuldamata ning keelduti lõplikult rahuldamast Eesti Vabariigi taotlust suhkruotsuse muutmiseks. Kõnealuses kirjas tehtud otsuse (edaspidi vaidlustatud akt) tühistamiseks pöördus Eesti Vabariik Euroopa Kohtu poole.

Menetluse käik[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajandusministeerium koostas hagi 2015. aastal koostöös Välisministeeriumiga ning see esitati Euroopa Üldkohtusse menetluseks 4. märtsil 2015. Läti Vabariik soovis Eesti Vabariigi nõuete toetuseks menetlusse astuda ning sai selleks ka loa, kuid ei esitanud menetlusse astuja seisukohti. [1](p 33-34)

Istung peeti 7. septembril 2016 aastal. Läti ei osalenud. Eesti Vabariik taotles vaidlustatud akti tühistamist ning kohtukulude väljamõistmist komisjonilt. Seevastu taotles komisjon esimese võimalusena hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmist; teise võimalusena põhjendamatuse tõttu hagi rahuldamata jätmist ning kohtukulude välja mõistmist Eesti Vabariigilt.[1](p 37-39)

Komisjon tõi välja kaks läbivaatamist takistavat asjaolu. Esmalt tõi komisjon välja, et vaidlustatav akt ei tekitanud õiguslikke tagajärgi – kuna trahvi maksmise kohustus oli ka enne vaidlustatava akti andmist –, vaid sisaldas hoopis põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi arvamust, mistõttu ei saa seda ka vaidlustada. Eesti aga ütleb, et akti eesmärk oli luua õiguslikke tagajärgi, kuivõrd 18. septembril 2013 saadetud kiri põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile kujutas endast nii suhkruotsuse läbivaatamise kui muutmise taotlust. Samuti käsitles seda nii ka peadirektor ise.[1](p 42-57)

Teise takistava asjaoluna tõi komisjon välja, et vaidlustatakse kinnitavat akti, mis kohtupraktika järgi pole lubatud. Eesti toob uute asjaoludena aga välja aktis analüüsitud kohtuotsused: Pimix (C‑146/11)[15], Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T‑248/07, ei avaldata)[16] ja Leedu vs. komisjon (T‑262/07)[17], kuna enne neid otsuseid puudus alus suhkruotsuse õiguspärasuses kahelda.[1](p 61-65)

Eesti Vabariik väitis, et otsuseid Pimix (C‑146/11)[15], Tšehhi Vabariik vs komisjon (T‑248/07, ei avaldata)[16] ja Leedu vs komisjon (T‑262/07)[17] koostoimes tõlgendades ilmneb suhkruotsuse vastuolu ühinemisaktiga. Eesti Vabariik täitis endale seatud kohustust ülemäärased laovarud likvideerida ÜLTSi vastuvõtmisega, kuid sellele ei saanud ettevõtjate vastu tugineda, kuna määrus nr 60/2004, millele seadus viitab, oli eesti keeles avaldamata. Seetõttu tagastas Eesti Vabariik ettevõtjatele summad, mille nad olid ÜLTSi alusel tasunud. Sellele vastas aga komisjon, et maksustatav teokoosseis ei tulenenud sugugi määrusest nr 60/2004, vaid seisnes ülemääraste varude kõrvaldamata jätmises 30.11.2005. Kõnealused määrused avaldati Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles enam kui 15 kuud enne trahvi nõudmist. Seetõttu sai Eesti Vabariik tugineda ettevõtjate vastu ÜLTSile. Tasu maksmise kohustust oleksid ettevõtjad saanud vältida, täites ülemääraste varude kõrvaldamise kohustuse. Kuna ÜLTSile sai tugineda, ei toeta Pimix (C‑146/11)[15] akti vaidlustamist.[1](p 79-87)

Otsus[muuda | muuda lähteteksti]

Kohus analüüsis poolte argumentide põhjal, kas Eesti Vabariigi hagi on vastuvõetav. Komisjoni esimene välja toodud vastuvõetavust välistav asjaolu oli, et vaidlustatud akt oli oma olemuselt arvamusavaldus (ehk mitte õigustloova iseloomuga). Kohus aga leidis, et isegi olukorras, kus vaidlustatud akt ei pannud Eesti Vabariigile ühtegi rahalist kohustust, ei välista see õigusliku tagajärge kui sellist - Eesti Vabariik esitas taotluse suhkruotsuse muutmiseks ja komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektor keeldus taotluse rahuldamisest lõplikult. Seega oli peadirektori vastusel Eesti Vabariigi taotlusele õiguslik tagajärg, mis tähendab, et tegu ei olnud pelgalt arvamusavaldusega ja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata.[1](p 56-57)

Teiseks tuli kohtul lahendada küsimus, kas pärast komisjoni suhkruotsust on ilmnenud uued ja olulised asjaolud, millega ei saanud varasema akti vastuvõtmisel arvestada, sest vastasel juhul on vaidlustatud akti puhul tegu lihtsalt varasemat akti kinnitava aktiga.[1](p 58-60) See on oluline, sest kinnitava akti puhul oleks vaidlustamise tähtaeg möödunud.

Kohus leidis, et kohtuotsuste AS Pimix (C-146/11)[15], Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T-248/07, ei avaldata)[16] ja Leedu vs. komisjon (T-262/07)[17] puhul pole tegu uute asjaoludega puhtalt selle tõttu, et need kohtulahendid ilmusid pärast suhkruotsust, sest see ei tähenda automaatselt, et tegu on uute asjaoludega kõnealuse vaidluse kontekstis.[1](p 66)

AS Pimixi lahendi puhul oli tegu eelotsusega, kus kohus tõlgendas Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklit 288, 297 lõiget 1 ning ühinemisakti artiklit 58. Tõlgendus, mis oleks võinud muuta vaidlusaluse akti resolutsiooni, küll aga on eelotsusel deklaratiivne väärtus, mis tähendab, et tõlgenduse mõju avaldub alates normi jõustumisest. Seega oleks võinud ülalmainitud artikleid selliselt mõista ka Eesti Vabariik ja/või komisjon suhkruotsuse vastuvõtmisel ehk tegu ei ole uue asjaoluga.[1](p 68-69)

Lahendites Tšehhi Vabariik vs. komisjon ja Leedu vs. Komisjon tehti kindlaks muude põllumajandustoodete otsuse puudused, need puudused viisid lõpuks otsuse tühistamiseni. Eesti Vabariik väitis, et sellised puudused esinevad ka suhkruotsuses, aga need puudused olid teada juba suhkruotsuse vastuvõtmisel ja Eesti Vabariik oleks võinud soovi korral nendele tugineda - seda ei tehtud. Järelikult pole eelmainitud lahendite puhul tegu uue asjaoluga.[1](p 70)

Kuivõrd varasemat akti lihtsalt kinnitava akti välistamiseks peab esinema kaks kumulatiivset eeldust: uus ja oluline asjaolu, siis piisab, kui lükata neist ümber vaid üks. Seda on kohus ka teinud ja tunnistas vaidlustatud akti suhkruotsust kinnitavaks aktiks ning jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kohtukulud jäid Eesti Vabariigi kanda.[1] (p 88-89, 92)

Apellatsioonkaebus[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal esitas Eesti apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2017. aasta otsuse Eesti vs. komisjon (T‑117/15)[1]. Eesti põhjendas apellatsioonkaebust kolme väitega. Komisjon leidis, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, sest ei ole võimalik kindlaks teha, millal vaidlustatud kohtuotsus Eestile kätte toimetati ega sellest tulenevalt tuvastada, kas apellatsioon esitati tähtaegselt. Samuti asus komisjon seisukohale, et oma apellatsioonkaebuses Eesti ei selgita Üldkohtu analüüsis leiduvate õigusnormide rikkumiste sisu. Komisjon leidis, et apellatsioonkaebus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Euroopa Kohus asus positsioonile, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav, sest sellega soovitakse muuhulgas kahtluse alla seada Üldkohtu õiguslik põhjendus.[18](p 25-33)

Esimeseks leidis Eesti, et 2012. aasta kohtuotsused (Pimix[15], Tšehhi vs. komisjon[16] ja Leedu vs. Komisjon[17]) on uued ja olulised asjaolud. Neid tuleb pidada oluliseks kohtupraktika tähenduses. Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–74 õigusnormi, kui leidis, et Eesti ei esitanud uusi asjaolusid, mistõttu kuulutati vaidlusalune otsus otsust 2006/776 kinnitavaks aktiks. Euroopa Kohus tõi välja, et kohtupraktikas ei ole asjaolu, mis ei muuda oluliselt hageja olukorda, uus oluline asjaolu. Seetõttu olid Üldkohtu õiguslikud põhjendused piisavad ja Üldkohus ei rikkunud õigusnorme.[18](p 34, 35, 38, 43, 47, 52)

Teiseks leidis Eesti, et Üldkohus märkis valesti määruse nr 60/2004 avaldamise aja. Üldkohus kirjutas, et määrus avaldati Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles 4. juulil 2004, kuid tegelikult avaldati eestikeelne määrus alles 4. juulil 2005.[18](p 54-56)

See jättis Eesti ettevõtetele ülemääraste varude kõrvaldamiseks 4,5 kuud. Eesti arvates oli see aeg lühike ja ettevõtjale liiga koormav võrreldes ajaga, mis anti varude kõrvaldamiseks teistele riikidele. Euroopa Kohus andis hinnangu, et kuivõrd teine väide on suunatud punkti 84 vastu koostoimes punktiga 13, siis piisab tõdemisest, et vaidlustatud punkt on osa Üldkohtu analüüsist täiendavas küsimuses, kas 2012. aasta kohtuotsused on käsitletavad oluliste asjaoludena. Täiendavaid põhjendusi analüüsiv väide ei saa viia kohtuotsuse tühistamiseni ja seetõttu osutus teine väide tulemusetuks.[18](p 57-58)

Kolmandaks leidis Eesti, et Üldkohtu kohtuotsuse põhjendustest ei nähtunud selget põhjenduskäiku ning oli võimatu mõista, millistele asjaoludele tugineti. Eesti tõi välja, et ettevõtjatele tekivad varude teatavaks tegemisest kohustused, kuid Üldkohus ei käsitlenud seda ja rikkus sellega põhjendamiskohustust. Kuivõrd see väide on samuti suunatud kohtuotsuse punkti 84 vastu, mis puudutab täiendavaid põhjendusi ning ei saa viia kohtuotsuse tühistamiseni, siis lükati see tulemusetuse tõttu tagasi.

Kõik kolm väidet lükati tagasi ning apellatsioonikaebus jäeti tervikuna rahuldamata. Eesti Vabariigilt mõisteti välja kohtukulud, sest apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel hüvitab kohtukulud vaidluse kaotanud pool.[18](p 60-67)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 EÜKo T‑117/15, Eesti Vabariik versus Euroopa Komisjon, ECLI:EU:T:2017:217.
  2. ↑ 13. novembri 2006. aasta Komisjoni otsus 2006/776/EÜ turult kõrvaldamata jäänud ülemäärastelt suhkrukogustelt tasutavate summade kohta. – ELT L 314, lk 35-36.
  3. ↑ 3,0 3,1 10. novembri 2003. aasta Komisjoni määrus (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta. – ELT L 293, lk 3-6 (eestikeelne eriväljaanne: ptk 3, kd 040, lk 474-477).
  4. ↑ 20. aprilli 2004. aasta Komisjoni määrus (EÜ) nr 735/2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1972/2003 üleminekumeetmete kohta, mida tuleb kohandada põllumajandustoodetega kauplemise osas Tšehhi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu Euroopa Liiduga. – ELT L 114, lk 13-14 (eestikeelne eriväljaanne: ptk 3, kd 044, lk 111-112).
  5. ↑ 4. mai 2007. aasta Komisjoni otsus 2007/361/EÜ), milles käsitletakse muude põllumajandustoodete kui suhkru ülemääraste varude kindlaksmääramist ning nende kõrvaldamise finantstagajärgi seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisega. - ELT L 138, lk 14.
  6. ↑ 14. jaanuari 2004. aasta Komisjoni määrus (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu. – ELT L 9, lk 8-12 (eestikeelne eriväljaanne: ptk 3, kd 042, lk 125-129).
  7. ↑ 28. aprilli 2005. aasta Komisjoni määrus (EÜ) nr 651/2005, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu. – ELT L 108, lk 3-4.
  8. ↑ 13. novembri 2006. aasta Komisjoni otsus 2006/776/EÜ turult kõrvaldamata jäänud ülemäärastelt suhkrukogustelt tasutavate summade kohta. – ELT L 314, lk 35-36.
  9. ↑ Üleliigse laovaru tasu seadus. – RT I 2004, 30, 203.
  10. ↑ Pärli, Merilin (24. märts 2017). "Eesti kaotas Euroopa Komisjonile kohtuvaidluse suhkrutrahvi üle". ERR. Vaadatud 8. märts 2020.
  11. ↑ TlnRnKo 3-14-50679, p 6.
  12. ↑ EKo C-161/06, Skoma-Lux sro versus Celní ředitelství Olomouc,  ECLI:EU:C:2007:773.
  13. ↑ EKo C-560/07, Balbiino AS versus Põllumajandusminister, Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, ECLI:EU:C:2009:341.
  14. ↑ EKo C-140/08, Rakvere Lihakombinaat AS versus Põllumajandusministeerium, Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus, ECLI:EU:C:2009:667.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 EKo C-146/11,  AS Pimix (likvideerimisel) versus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, Põllumajandusministeerium, ECLI:EU:C:2012:450.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 EÜKo T‑248/07,  Tšehhi Vabariik versus Euroopa Komisjon, EU:T:2012:170.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 EÜKo T‑262/07,  Leedu Vabariik versus Euroopa Komisjon, EU:T:2012:171.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 EKo C-334/17 P, ​Eesti Vabariik versus Euroopa Komisjon​, ECLI:EU:C:2018:914.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Vabariik_v_Euroopa_Komisjon_(2017)&oldid=5688996"