Eesnäärme kartsinoom

Allikas: Vikipeedia

Eesnäärme kartsinoom ehk eesnäärme pahaloomuline kasvaja ehk eesnäärmevähk (carcinoma prostatae; lühend CaP) on osadel eesnäärmega sündinud isasloomadel (sh meestel) esineda võiva eesnäärme patoloogia vorm ja koondnimetus meeste suguelundi pahaloomuliste kasvajate kohta.

Eesnäärme kartsinoomi liigid on adenokartsinoom, väikerakk-, üleminekurakk- ja lamerakk-kartsinoom.

Eesnäärme kartsinoomi peetakse tänapäeval üheks olulisemaks meeste meditsiiniliseks probleemiks.

Anatoomiline paige meestel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoomi esmaseks paikmeks meestel on eesnääre. Eesnääre (ladina keeles prostata, glandule prostatica) on mehe seesmine suguelund, lisasugunääre, mis asub vaagnas, ümbritseb kusepõiekaela ja mehe kusiti algusosa. Eesnäärmesse suubuvad seemnepõiekeste juhad ja tema eritis moodustab viiendiku spermavedelikust.[1]

Eesnäärme ette jääb vaagnaluu ja taha pärasool.

Eesnäärme talitlemisel, sugutungil ja geenide ekspressioonil mängivad olulist rolli androgeenid.

Biokeemiline agent eesnäärme kartsinoomi rajal[muuda | muuda lähteteksti]

Testosteroon[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoomi biokeemilise tasandi kohta teatakse vähe. Arvatakse, et noorematel meestel võib eesnäärme kartsinoomi kujunemisele kaasa aidata kõrge meessuguhormooni testosterooni tase, mida sünteesitakse munandites (Leydigi rakkudes) ja neerupealisekoores kolesteroolist ning mille eritumine allub hüpotalamuse-hüpofüüsi-sugunäärmete-telje kontrollile.

Charles Brenton Huggins demonstreeris eesnäärme kartsinoomi sõltuvuse androgeenidest kui vähi põhjustaja, aga tõi esile ka ravi hormoonteraapia näol, mis tõi talle 1966. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[2]

Kui avastati, et pärast kastreerimist metastaatiline eesnäärme kartsinoom regresseerub, asuti uurima androgeenide rolli vähi tekkes ning metastaatilise vähi ravis hakati kasutama antiandrogeenide teraapiat.[3]

Östrogeen[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoomi hormonaalset regulatsiooni on uuritud 75 aastat, kuid fookuses on olnud androgeenide toime. Uuemad uuringud aga seostavad eesnäärme kartsinoomi etioloogiat ja progressiooni östrogeenidega.

Meestele manustatud östrogeenid alandasid munandites aset leidvate androgeenide sünteesimist ja eritumist, seetõttu usutakse, et östrogeenidel ja nende sünteetilistel analoogidel on normaalsete ja tervete meeste organismis tähtsaid füsioloogilisi rolle. Östrogeenide raviomadusi või eesnäärme kartsinoomi ärahoidvaid omadusi alles uuritakse. Hiljuti saadi kinnitust hüpoteesile, et dietüülstilbestrool (DES) võib otseselt mõjutada eesnäärmevähi rakkude jagunemist (telemorase inhibitsiooni kaudu).

Kastreeritud ja raske immuunpuudulikkusega hiirte ksenokrafti mudelis, kus neile süstiti mehe eesnäärmevähi rakke, tundus uurijatele, et östrogeen justkui alandaks kudede androgeeni taset ja supresseeriks vähi kasvu, sõltumata östrogeeniretseptorite (ER) blokaadist. Juba aastaid on uuritud ka fütoöstrogeenide eesnäärmevähki ärahoidvat toimet.

Leidub tõendeid, mille põhjal saab öelda, et östrogeenid võivad mängida kriitilist rolli, muutes mehe eesnäärme vastuvõtlikuks, või isegi põhjustada eesnäärme kartsinoomi. International Agency for Research on Cancer on klassifitseerinud östradiooli (17-beetaöstradiooli) kantserogeeniks, eelkõige seoses emaka- ja rinnakartsinoomiga naistel.[4]

Inimestelt on saadud korrelatiivseid tõendeid sellise östrogeeni toime kohta eesnäärmele, mis võib viia kartsinoomini. Kuigi ringlevad östrogeenitasemed ei korreleeru eesnäärmesiseste tasemetega, eriti uuemate tõendite valguses, mille kohaselt sünteesitakse östrogeeni eesnäärmesiseselt, pakub seerumi sisaldus kergesti ligipääsetava asendusmarkeri uurimaks östrogeeni ja eesnäärmevähiriski. Täiskasvanud meeste epidemioloogilised andmed on andnud vastuolulisi tulemusi, näiteks üks prospektiivne uuring tuvastas seose plasma östrogeenitaseme ja eesnäärmevähiriski vahel, aga teises uuringus korreleerus risk krooniliselt tõusnud östrogeeni tasemega. Uurimuses "Physician’s Health Study" leiti aga vastupidiseid näiteid, mis näitasid seost suurenenud eesnäärmevähi riski alanenud östradiooli tasemega pärast kohandamist suguhormoone siduva globuliiniga. Lisauuringud ja metaanalüüsid ei ole tõestanud seoseid tsirkuleeriva östrogeeni taseme ja eesnäärmevähiriski tõusu vahel. Lahknevusi tulemustes, mis on seotud seerumi steroidisisalduse ja eesnäärmevähiriskiga, võib osaliselt mõista uute ilmsiks tulekute valguses, mis näitavad, et eesnäärmekoed on võimelised ise sünteesima oma steroide, sealhulgas androgeene ja östrogeene. (Nelles jt, 2011) Algselt arutatuna 1970. ja 1980. aastatel on tehnilised edusammud elustanud uurimused intrakriinse steroidisünteesi ja metabolismi ning uued leiud annavad alust oletusele, et eesnäärmevähi koldes toimuv lokaalne steroidisüntees, aga mitte ringlevad steroidid, võivad olla eesnäärmevähi rakkude kasvu regulaatorid meestel, kes on saanud androgeeni ablatsiooni teraapiat. Tänapäeval on intrakriinsete steroidide uuringud keskendunud kasvaja androgeenidele, kuid märkimist väärib ka aromatase (östrogeeni biosünteesi ensüüm) (CYP19) rolli, ensüüm katalüüsib östradiooli sünteesi testosteroonist, see on eesnäärmevähi kudedes moondunud CYP19A1 ekspressioon on eesnäärmevähi metastaasidega kudedes, võrreldes esmase vähikoldega, tõusnud 30-kordselt.

Uuringud aromataasi-knockout (välja lülitatud) laborihiirtega on näidanud, et neil hiirtel on testosterooni ja östrogeeni manustamise järgselt alanenud eesnäärmevähi risk võrreldes metsikut tüüpi hiirtega. See võib indikeerida seda, et in situ östrogeeni süntees kas paikselt või süsteemselt on selle hiiremudeli korral tegur, isegi eksogeenselt manustatud östrogeenide korral. Selles kontekstis on võimlaik, et eesnäärmesisene östradiooli süntees võib soodustava eesnäärmevähi 'rajale sattumist' ja vähi väljakujunemist. On tõendeid ka selle kohta, et östrogeeni paikne (lokaalne, kohalik) metabolism võib eeltoodus rolli omada.

Östrogeenide mitmeid metaboliite seostatakse vabade radikaalide tekke ja seega otseste genoomiliste kahjustustega. Hiljutine uuring 1983 prantsuse mehega näitas seoseid östrogeeni metabolismiga seotud geenide CYP1B1 ja CYP19 polümorfismi ja eesnäärmevähiriski vahel. Reaalaja- PCR ja histopatoloogilised uuringud on näidanud, et CYP1B1 on rohkem ekspresseeritud eesnäärme perifeersetes kui ülemineku- ja keskmistes tsoonides.[5]

Riskitegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Spetsiaalseid uuringuid eesnäärme kartsinoomi haigestumise riskide kohta veel pole, kuid kirjandusest võib leida viiteid selle kohta, et seda riski võivad suurendada rasvarikas toit, ebatervislik töökeskkond, suitsetamine ja mõningatel andmetel ka kaltsiumi liigtarbimine.

Haigestusmisriski vähendavateks teguriteks peetakse E-vitamiini, seleeni (200 mikrogrammi/päevas), tomati (lükopeeni-sisalduse tõttu), ubade, herneste, läätsede ja kuivatatud puuviljade rohket söömist, D-vitamiini tarvitamist, regulaarset kehalist tegevust ja päikese toimet.[6]

Sümptomaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoom on sageli asümptomaatiline ega pruugi eluea jooksul kliiniliselt väljenduda. Lahanguandmetel areneb 60–80% meestest elu jooksul eesnäärme kartsinoom, kuid kõiki neid juhte ei leita elupuhuselt, kuna mehed surevad enne mingisse teise haigusse. (portaal inimene.ee)

Eestis on esinenud sümptomitena:

Kuid sagedasim on asümptomaatiline kulg. (Padrik ja Everaus, lk 74–75, 2013)

Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogi ja kemoterapeudi Pokkeri järgi (2005) on eesnäärmevähki põdeva vähihaige probleemideks sage urineerimine (ka öösiti), uriinijoa nõrgenemine, uriinis võib olla verd. Sageli satuvad mehed arsti juurde aga luuvalude tõttu, sageli just seljavaludega, mis kiirgavad jalgadesse. Tihti on nende sümptomite põhjal ravitud radikuliiti. Uuringute käigus aga selgub, et tegemist on luu metastaasidega ehk olukorraga, kus haigus on kaugele arenenud. Sel juhul võib patsiendil vähiseisundiga kaasneda väsimus, jõuetus, söögiisu vähenemine ja aneemia.[7]

Onkoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärmevähi diagnostika

Eesnäärmespetsiifiline antigeen[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärmespetsiifilise antigeeni ehk prostataspetsiifiline antigeen (lühend PSA) on proteolüütiline ensüüm, mida sünteesib peamiselt eesnäärme epiteel vastavalt meessuguhormoonide regulatsioonile ja see on eesnäärme koespetsiifiline antigeen (mitte kasvajaspetsiifiline antigeen) ja mille sisalduse laboratoorset määramist elektrokemoluminestsents-immuunmeetodil (ECLIA) vereanalüüsis kasutatakse mitmete maade tervishoiuasutustes eesnäärme kartsinoomi kasvajamarkerina.

Normiväärtused puuduvad.

PSA füsioloogiline roll on spermatosoididele sobiva keskkonna loomine seminaalplasmas ja selle ensüümi kontsentratsioon on kõrge (1–5 g/L) eesnäärme sekreedis. Vähene hulk PSA-d satub meestel ka vereringesse, ja moodustab komplekse vere proteaaside inhibiitoritega.

PSA kontsentratsioon seerumis on enamikel meestel normaalselt väga madal, kuid võib tõusta koos meeste vanuse tõusuga ja eesnäärmehaiguste korral, eriti eesnäärme kasvajate puhul.

PSA referentsväärtuste osas puudub ühtne seisukoht, suurenenud PSA väärtused esinevad nii eesnäärme kasvaja kui ka eesnäärme healoomulise hüperplaasia, ägeda ja kroonilise põletiku, trauma ning kuseteede infektsioonide korral. Seega soovitatakse tulemusi alati hinnata kliinilise pildi, füüsikaliste, radioloogiliste ja histoloogiliste tulemustega kompleksis, kuna PSA taset seerumis tõstavad hiljutine seemnepurse, eesnäärme massaaž, verevõtule eelnev pikem jalgrattasõit ja testosteroon, langetavad (kuni 50% 6-kuulise ravi järgselt) 5-alfareduktaasi inhibiitorid finasteriid ja dutasteriid. PSA tulemuste tõlgendamist võivad segada PSA sisalduse juhuslikud kõikumised.

PSA kontsentratsiooni määramist kasutatakse ka eesnäärmevähi retsidiivide avastamiseks opereeritud või medikamentoosset ravi saanud patsientidel. Esimene analüüs on soovitatav määrata üks kuu pärast operatsiooni.[9]

Kliinilises töös on soovitatav kasutada vanusespetsiifilisi mediaanväärtusi, PSA referentsväärtused:

  • < 40 a meestel < 1,4 µg/L
  • 40–50 a < 2,0 µg/L
  • 50–60 a < 3,1 µg/L
  • 60–70 a < 4,1 µg/L
  • ≥ 70 a < 4,4 µg/L.

Eristatakse vaba ja üldist eesnäärmespetsiifilist antigeeni seerumis ja absoluutväärtusest informatiivsemaks peetakse fPSA/PSA suhet.

Glenn J. Bubley (2005) soovitab meestel võtta teadmiseks, et eesnäärme kartsinoom võib progresseeruda ka ilma PSA väärtuste tõusuta.

Dr. Tuomas Kilpelainen on öelnud, et rutiinset vähiuuringut ei tohiks soovitada enne, kui selle ebasoodsast mõjust on rohkem teada – ühe üleeuroopalise uuringu Soomest pärinevad andmed näitasid, et iga kaheksa sõeluuringus osalenud mehe kohta leidus üks, kes sai valepositiivse analüüsitulemuse.[10]

Epidemioloogia Eestis – eesnäärmevähi esmasjuhud

Eesnäärme kartsinoom on kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja meestel.

Eesnäärmevähi diagnoosi on Eestis ametlikult saanud umbes 10 000 meest.[11]

Eesnäärme kartsinoom Eesti meestel Eesti Vähiregistri andmetel

Aasta Registreeritud juhud
1995 269
1996 338
1997 363
1998 324
1999 318
2000 367

(Onkouroloogiliste haiguste ravijuhend, 40: 2007)

Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositi 2000. aastal 367 eesnäärmevähi esmasjuhtu, aastal 2008. 877 eesnäärmevähi esmasjuhtu[12] ja 2009. aastal 925 uut eesnäärmevähi juhtu (Eesti Vähiregister).[13]

Epidemioloogia USA-s

USA-s diagnoositakse eesnäärme kartsinoomi ligi 180 000 ja eesnäärme kartsinoomi tõttu saabub surm ligi 32 000 ameerika mehele.[14]

Eesnäärme kartsinoomi ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiinidoktor Glenn J. Bubley arvates võib visioon raviga hallatavast eesnäärme kartsinoomist üsna peagi reaalsuseks saada. Kui üks ravimeetod ei anna eeldatud tulemust, saavad arstid katsetada muid ravimeetodeid.[15]

Eesnäärme kartsinoomi ravi osas kindlad kokkulepped puuduvad ja raviplaani osas võib vajalikuks osutuda koostöö raviarstiga, kuid osutatud ja vastuvõetud ravi eest vastutab (Eestis) vähihaige ise.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik, 159:2004
  2. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1966". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. Web. 11. oktoober 2015. <http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1966/>. Vaadatud 12.10.2015
  3. (Jason L Nelles jt, 2011)
  4. Jason L Nelles, Wen-Yang Hu ja Gail S Prins, Estrogen action and prostate cancer, Expert Rev Endocrinol Metab. 2011 mai; 6(3): 437–451, doi: 10.1586/eem.11.20, PMCID: PMC3134227, NIHMSID: NIHMS301945, veebiversioon (vaadatud 12.10.2015)(inglise keeles)
  5. (Nelles jt, 2011)
  6. Test eesnäärme vähi paremaks avastamiseks, Terviseleht,. Vaadatud 11.10.2015
  7. Helis Pokker, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Pahaloomuline eesnäärmevähk võib kaua püsida vaikseisundis, 4. veebruar 2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (vaadatud 10.10.2015)
  8. (Padrik ja Everaus, lk 74–75, 2013)
  9. Prostataspetsiifiline antigeen (S-PSA). Vaadatud 11.10.2015
  10. Marina Lohk, Eesnäärmevähi test võib anda valepositiivse vastuse, 11. jaanuar 2010,. Vaadatud 11.10.2015
  11. Jete Laanemägi, Eesnäärmevähi patsiendid: Eestis puudub süsteem vähihaigete meeste toetamiseks, 17. september 2015, veebiversioon (vaadatud 11.10.2015)
  12. (Padrik ja Everaus, lk 74 –75, 2013)
  13. Tartu Ülikooli Kliinikum, Eesnäärmevähk, 2015,. Vaadatud 10.10.2015
  14. (Bubley, 2005)
  15. (Bubley, 2005)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Populaarteaduslik, informatiivne kirjandus ja ajakirjandus
Eesnäärme kartsinoomi mikrokeskkond
Eesnäärme kartsinoomi geneetika

Identified 2 new genes involved in the more aggressive prostate cancer, IDIBELL-BELLVITGE BIOMEDICAL RESEARCH INSTITUTE, 13. mai 2014

Onkoloogiaalane kirjandus
Laboratoorne diagnostika
Ravimid
Teaduslike uurimuste mudelid ja nendega seotud kirjandus
Kliinilised uuringud