Eesnäärme kartsinoom

Allikas: Vikipeedia

Eesnäärme kartsinoom ehk eesnäärme pahaloomuline kasvaja ehk eesnäärmevähk (carcinoma prostatae; lühend CaP) on osadel eesnäärmega sündinud isasloomadel (sh meestel) esineda võiva eesnäärme patoloogia vorm ja koondnimetus isassuguorganite pahaloomuliste kasvajate kohta.

Eesnäärme kartsinoomi liigid on adenokartsinoom, väikerakk-, üleminekurakk- ja lamerakk-kartsinoom.

Eesnäärme kartsinoomi peetakse, ka teaduse mõttes, kaasajal üheks olulisemaks meeselanikkonna meditsiiniliseks probleemiks.

Anatoomiline paige meestel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoomi esmaseks paikmeks meestel on eesnääre. Eesnääre (ladina keeles prostata, glandule prostatica) on mehe seesmine suguelund, lisasugunääre, mis asub vaagnas, ümbritseb kusepõiekaela ja mehe kusiti algusosa. Eesnäärmesse suubuvad seemnepõiekeste juhad ja tema eritis moodustab viiendiku spermavedelikust.[1]

Eesnäärme ette jääb vaagnaluu ja taha pärasool.

Eesnäärme talitlemisel, sugutungil ja geenide ekspressioonil mängivad olulist rolli androgeenid.

Biokeemiline agent eesnäärme kartsinoomi rajal[muuda | muuda lähteteksti]

Testosteroon[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoomi biokeemilise tasandi kohta teatakse vähe. Arvatakse, et noorematel meestel võib eesnäärme kartsinoomi kujunemisele kaasa aidata kõrge meessuguhormooni testosterooni tase, mida sünteesitakse munandites (Leydigi rakkudes) ja neerupealisekoores kolesteroolist ning mille eritumine allub hüpotalamuse-hüpofüüsi-sugunäärmete-telje kontrollile.

Charles Brenton Huggins demonstreeris eesnäärme kartsinoomi sõltuvuse androgeenidest kui vähi põhjustaja aga tõi esile ka ravi hormoonteraapia näol, mis tõi talle 1966. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[2]

Kui avastati, et peale kastratsiooni metastaatiline eesnäärme kartsinoom regresseerub alustati ka uuringutega selgitamaks välja androgeenide rolli vähi tekkel ja hakati kasutama ka metastaatilise vähi ravis antiandrogeenide teraapiat. (Jason L Nelles jt, 2011)

Östrogeen[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoomi hormonaalset regulatsiooni on uuritud 75 aastat, kuid fookuses on olnud androgeenide toime. Uuemad uuringud aga seostavad eesnäärme kartsinoomi etioloogiat ja progressiooni östrogeenidega.

Meestele manustatud östrogeenid alandasid munandites aset leidvate androgeenide sünteesimist ja eritumist, seetõttu usutakse, et östrogeenid ja nende sünteetilised analoogid evivad normaalsete ja tervete meeste organismis tähtsaid füsioloogilisi rolle. Östrogeenide võime ravida või ära hoida eesnäärme kartsinoomi teket on uurimise all. Hiljuti suudeti näidata, et dietüülstilbestrool (DES) võib otsestl mõjutada eesnäärme vähirakkude jagunemist, telemorase inhibitsiooni läbi.

Kastreeritud ja raske immuunpuuudlikkusega hiirte ksenokrafti mudelis, kus neile süstiti mehe eesnäärme vähirakke, tundus uurijatele, et östrogeen justkui alandaks kudede androgeeni taset ja supresseeriks vähi kasvu, sõltumata östrogeeniretseptorite (ER) blokaadist. Mitmeid aastaid on uuritud ka fütoöstrogeenide eesnäärmevähki ärahoidvat toimet.

On tõendeid, mis võivad indikeerida, et östrogeenid võivad mängida kriitilist rolli muutes mehe eesnäärme vastuvõtlikuks, või isegi põhjustada eesnäärme kartsinoomi. Östradiool (17-beeta-östradiool) on International Agency for Research on Cancer i poolt klassifitseeritud kantserogeeniks, eelkõige seoses endomeetriumi ja rinna kartsinoomiga naistel.[3]

Inimeste kaudu leidub korrelatiivseid tõendeid, mis indikeerivad östrogeeni sellist toimet eesnäärmele mis juhatab kartsinoomini. Kuigi ringlevad östrogeenitasemed ei korrelleeru eesnäärme-siseste tasemetega, eriti uuemate tõendite valguses mille kohaselt sünteesitakse östrogeeni eesnäärmesiseselt, pakub seerumi sisaldus kergesti ligipäsetava asendusmarkeri uurimaks östrogeeni ja eesnäärmevähi riski. Täiskasvanud meeste epidemioloogilised andmed indikeerivad vastuolilisi tulemusi, üks prospektiivne uuring tuvastas seose plasma tõusnud östrogeenitaseme ja kõrgenenud eesnäärmeriski vahel, ja teises uuringus korreleerus risk krooniliselt tõusnud östrogeeni tasemega. Physician’s Health Study uurimus pakkus välja vastupidised leiud, sidudes suurenenud eesnäärme vähiriski alanenud östradiooli tasemega peale kohandamist suguhormoone siduva globuliiniga. Lisauuringud ja metaanalüüsid ei ole sutnud tõestada seoseid tsirkuleeriva östrogeeni taseme ja eesnäärmeriski tõusu vahel. Lahknevusi tulemustes, mis soetud seerumi steroidi taseme ja eesnäärmevähi riskiga, võib osaliselt mõista uute ilmsiks tulekute valguses mis indikeerivad seda, et eesnäärmekoed on võimelised sünteesima oma steroide ise, kaasa arvatud andrgeene ja östrogeene. (Nelles jt, 2011) Algselt arutatuna 1970. ja 1980. aastatel on tehnilised edusammud elustanud uurimused intrakriinse steroidisünteesi ja metabolismi ja uued leiud paljastavad seda, et eesnäärmevähi koldes toimuv lokaalne steroidisüntees, aga mitte ringlevad steroidid, võivad olla eesnäärme vähirakkude kasvu regulaatorid meestel kes on saanud androgeeni ablatsiooni teraapiat. Käesoleval ajal on intrakriinsete steroidide uuringud keskendunud kasvaja androgeenidele, kuid peetakse tähtsaks ära märkida ka aromatase (östrogeeni biosünteesi ensüüm) (CYP19) rolli, ensüüm katalüüsib östradiooli sünteesi testosteroonist, see on eesnäärmevähi kudedes moondunud, CYP19A1 ekspressioon on eesnäärmevähi metastaastidega kudedes, võrreldes esmase vähikoldega, tõusnud 30-kordselt.

Uuringud aromataasi-knockout (välja lülitatud) laborihiirtega on näidanud, et neil hiirtel on testosterooni pluss östrogeeni sisetamise järgselt alanenud eesnäärmevähi risk võrreldes metsikut tüüpi hiirtega. See võib indikeerida seda, et in situ östrogeeni süntees kas paiskelt või süsteemselt, on selle hiiremudeli korral tegur, isegi eksogeenselt manustatud östrogeenide korral. Selles kontekstis on võimlaik, et eesnäärmesisene östradiooli süntees võib soodustava eesnäärmevähi 'rajale sattumist' ja vähi välja kujunemist. on tõendeid ka selle kohta, et östogeeni paikne (lokaalne, kohalik) metabolism võib eeltoodus ka rolli omada.

Östrogeenide mitmeid metaboliite seostatakse vabade radikaalide tekke ja seega ka otsese genoomilise kahjustuseni. Hiljutine analüüs 1983 prantsuse mehega tuvastas seosed östrogeeni metabolismiga seotud geenide CYP1B1 ja CYP19 polümorfismi ja eesnärmeväh riski vahel. Reaalaja PCR ja histopatoloogilised uuringud on näidanud, et CYP1B1 on rohkemalt ekspresseeritud eesnäärme perifeersetes kui ülemineku ja keskmistes tsoonides.(Nelles jt, 2011)

Riskitegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesoleval ajal puuduvad kindlad teaduslikud uuringud eesnäärme kartsinoomi haigestumsie riskide kohta, kuid kirjanduses võib leida viiteid selle kohta, et nimetatud haigestumisriski võivad suurendada: rasvarikas toit, ebatervislik töökeskkond, suitsetamine ja mõningatel andmetel ka kaltsiumi liigtarbimine.

Haigestusmisriski vähendavateks teguriteks peetakse: E-vitamiini, seleeni (200 mikrogrammi/päevas), tomatite (lükopeeni-sisalduse tõttu), ubade, herneste, läätsede ja kuivatatud puuviljade rohke söömine,D-vitamiini tarvitamine ning regulaarne kehaline tegevus ja päike.[4]

Sümptomaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme kartsinoom on sageli asümptomaatiline ega pruugi eluea jooksul kliiniliselt väljenduda. Lahanguandmetel areneb 60–80% meestest elu jooksul eesnäärme kartsinoom, kuid kõiki neid juhte ei leita elupuhuselt, kuna mehed surevad enne mingisse teise haigusesse. (portaal inimene.ee)

Eestis on esinenud sümptomitena:

Kuid sagedaseim on asümptomaatiline kulg. (Padrik ja Everaus, lk 74–75, 2013)

Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogi ja kemoterapeudi Pokkeri järgi (2005) on eesnäärmevähki põdeva vähihaige probleemideks sage urineerimine (ka öösiti), uriinijoa nõrgenemine, uriinis võib olla verd. Sageli satuvad mehed arsti juurde aga luuvalude tõttu, sageli just seljavaludega, mis kiirgavad jalgadesse. Tihtipeale on nende sümptomite taustal ravitud radikuliiti. Uuringutel aga selgub, et tegemist on luu metastaasidega ehk olukorraga, kus haigus on kaugele arenenud. Sellisesse olukorda jõudnud mehel võib vähiseisundiga kaasneda väsimus, jõuetus, söögiisu vähenemine ja aneemia.[5]

Onkoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärmevähi diagnostika

Prostataspetsiifiline antigeen[muuda | muuda lähteteksti]

Eesnäärme spetsiifilise antigeeni ehk prostataspetsiifiline antigeen (lühend PSA) on proteolüütiline ensüüm, mida sünteesib peamiselt eesnäärme epiteel vastavalt meessuguhormoonide regulatsioonile ja see on eesnäärme koespetsiifiline antigeen (mitte kasvajaspetsiifiline antigeen) ja mille sisalduse laboratoorset määramist elektrokemoluminestsents-immuunmeetodil (ECLIA) vereanalüüsis kasutatakse mitmete maade tervishouiasutustes eesnäärme karsinoomi kasvajamarkerina.

Normiväärtused puuduvad.

PSA füsioloogiline roll on spermatosoididele sobiva keskkonna loomine seminaalplasmas ja selle ensüümi kontsentratsioon on kõrge (1–5 g/L) eesnäärme sekreedis. Vähene hulk PSA-d satub meestel ka vereringesse, ja moodustab komplekse vere proteaaside inhibiitoritega.

PSA kontsentratsioon seerumis on enamikel meestel normaalselt väga madal, kuid võib tõusta koos meeste vanuse tõusuga ja eesnäärmehaiguste korral, eriti eesnäärme kasvajate puhul.

PSA referentsväärtuste osas puudub ühtne seisukoht, suurenenud PSA väärtused esinevad nii eesnäärme kasvaja kui ka eesnäärme healoomulise hüperplaasia, ägeda ja kroonilise põletiku, trauma ning kuseteede infektsioonide korral. Seega soovitatakse tulemusi alati hinnata kliinilise pildi, füüsikaliste, radioloogiliste ja histoloogiliste tulemustega kompleksis, kuna PSA taset seerumis tõstavad hiljutine seemnepurse, eesnäärme massaaž, verevõtule eelnev pikem jalgrattasõit ja testosteroon, langetavad (kuni 50% 6-kuulise ravi järgselt) 5-alfa-reduktaasi inhibiitorid finasteriid ja dutasteriid. PSA tulemuste tõlgendamist võivad segada PSA sisalduse juhuslikud kõikumised.

PSA kontsentratsiooni määramist kasutatakse ka eesnäärme vähi retsidiivide avastamiseks opereeritud või medikamentoosset ravi saanud patsientidel. Esimene analüüs on soovitav määrata 1 kuu pärast operatsiooni.[6]

Kliinilises töös on soovitatav kasutada vanusespetsiifilisi mediaanväärtusi, PSA referentsväärtused:

  • < 40 a meestel < 1,4 µg/L
  • 40 a – < 50 a < 2,0 µg/L
  • 50 a – < 60 a < 3,1 µg/L
  • 60 a – < 70 a < 4,1 µg/L
  • ≥ 70 a < 4,4 µg/L.

Eristatakse vaba ja üld prostata-spetsiifilist antigeeni seerumis ja absoluutväärtusest informatiivsemaks peetakse fPSA/PSA suhet.

Glenn J. Bubley (2005) soovitab meestel võtta teadmiseks, et eesnäärme kartsinoom võib progesseeruda ka ilma PSA väärtuste tõusuta.

Dr. Tuomas Kilpelainen ütles, et rutiinset vähiuuringut ei tohiks soovitada enne, kui selle ebasoodsast mõjust on rohkem teada – ühe üleeuroopalise uuringu Soomest pärinevad andmed näitasid, et iga kaheksa sõeluuringus osalenud mehe kohta leidus üks, kes sai valepositiivse analüüsitulemuse.[7]

Epidemioloogia Eestis – eesnäärmevähi esmasjuhud

Eesnäärme kartsinoom on kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja meestel.

Eesnäärmevähi diagnoosi on Eestis ametlikult saanud umbes 10 000 meest.[8]

Eesti Vähiregistri registreering eesnäärme kartsinoomi kohta Eesti meestel

Aasta Registreeritud juhud
1995 269
1996 338
1997 363
1998 324
1999 318
2000 367

(Onkouroloogiliste haiguste ravijuhend, 40: 2007)

Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositi 2000. aastal 367 prostatavähi esmasjuhtu, aastal 2008. 877 eesnäärmevähi esmasjuhtu (Padrik ja Everaus, lk 74 –75, 2013) ja 2009. aastal 925 uut eesnäärmevähi juhtu (Eesti Vähiregister).[9]

Epidemioloogia USA-s

USA-s diagnoositakse eesnäärme kartsinoomi ligi 180 000 (USA rahvaarv 2006. aastal 300 miljonit) ja eesnäärme kartsinoomi tõttu saabub surm ligi 32 000 ameerika mehele. (Bubley, 2005)

Eesnäärme kartsinoomi ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Meditsiinidoktori Glenn J. Bubley arvates, võib visioon raviga hallatavast eesnäärme kartsinoomist üsna peagi reaalsuseks saada. Kui üks ravimeetod ebaõnnestub, siis on arstidel võimalik katsetada muid ravimeetodeid. (Bubley, 2005)

Eesnärme kartsinoomi ravi osas kindlad kokkulepped puuduvad ja raviplaani osas võib vajalikuks osutuda koostöö raviarstiga, kuid osutatud ja vastu võetud ravi eest vastutab (Eestis) vähihaige ise.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik, 159:2004
  2. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1966". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. Web. 11. oktoober 2015. <http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1966/>, veebiversion (tarve 12.10.2015)(inglise keeles)
  3. Jason L Nelles, Wen-Yang Hu ja Gail S Prins, Estrogen action and prostate cancer, Expert Rev Endocrinol Metab. 2011 mai; 6(3): 437–451, doi: 10.1586/eem.11.20, PMCID: PMC3134227, NIHMSID: NIHMS301945, veebiversioon (tarve 12.10.2015)(inglise keeles)
  4. Test eesnäärme vähi paremaks avastamiseks, Terviseleht, veebiversioon (tarve 11.10.2015)
  5. Helis Pokker, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Pahaloomuline eesnäärmevähk võib kaua püsida vaikseisundis, 4. veebruar 2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (tarve 10.10.2015)
  6. Prostataspetsiifiline antigeen (S-PSA), veebiversioon (tarve 11.10.2015)
  7. Marina Lohk, Eesnäärmevähi test võib anda valepositiivse vastuse, 11. jaanuar 2010, veebiversioon (tarve 11.10.2015)
  8. Jete Laanemägi, Eesnäärmevähi patsiendid: Eestis puudub süsteem vähihaigete meeste toetamiseks, 17. september 2015, veebiversioon (tarve 11.10.2015)
  9. Tartu Ülikooli Kliinikum, Eesnäärmevähk, 2015, veebiversioon (tarve 10.10.2015)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Populaarteaduslik, informatiivne kirjandus ja ajakirjandus
Eesnäärme kartsinoomi mikrokeskkond
Eesnäärme kartsinoomi geneetika

Identified 2 new genes involved in the more aggressive prostate cancer, IDIBELL-BELLVITGE BIOMEDICAL RESEARCH INSTITUTE, 13. mai 2014

Onkoloogiaalane kirjandus
Laboratoorne diagnostika
Ravimid
Teaduslike uurimuste mudelid ja nendega seotud kirjandus
Kliinilised uuringud