Edward Drinker Cope
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Edward Drinker Cope (28. juuli 1840 Philadelphia, Pennsylvania – 12. aprill 1897 Philadelphia, Pennsylvania) oli ameerika paleontoloog, anatoom, herpetoloog ja ihtüoloog.[1]
Cope sündis jõukas kveekeriperes ja pidas juba noores eas lugu teadusest. Hoolimata isa soovist, et Cope'ist saaks eeskujulik farmer, leppis isa poja sooviga saada teadlaseks. Tänu sellele sai ta esimese teadusartikli avaldada juba 19-aastaselt. Pärast abiellumist oma nõoga kolis Cope perega Philadelphiast Haddonfieldi New Jersey osariigis.[1]
Tema kõige kuulsamaks saavutuseks peetakse Cope'i reeglit (Cope's rule). Ta on kuulsust kogunud ka neolamarkismi evolutsioonilise koolkonna ühe rajajana ja ta on mänginud juhtrolli ka fossiilsetes avastuses dinosauruste radadel (luusõjad).[2]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Edward Drinker Cope sündis 28. juulil 1840 Alfred ja Hanna Cope'i vanima lapsena. Ema suri, kui Edward oli kolmene, kuid teda kasvatas kasuema Rebecca Biddle, kes oli tema sõnul väga soe, siiras ja lapsepõlves polnud emalikust hoolest puudust. Tema lapsepõlvekoduks oli suur kivimaja "Fairfield", millega käis kaasas 8-aakrine ürgne aed ja maastik. Lapsena meeldis talle seal tundide viisi uitamas käia. Cope'i vanemad väärtustasid haridust ja õpetasid oma lapsed varakult lugema. Samuti käisid nad tihti Uus Inglismaal (USA kirdepoolne osa) muuseumides, loomaaedades ja parkides. Seal avastas noor Edward oma teadushuvi looduse vastu. 9-aastaselt saadeti Cope Philadelphiasse kooli ja sealt edasi 12-aastaselt kveekeri sugemetega prestiižsesse kooli Westtowni Pennsylvanias. Koolis ei olnud ta kuigi hea õpilane, ta õppis nii palju kui hädapärast vaja ja nii vähe kui võimalik.[3]
Teadlaskarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast kooli lõppu töötas ta isa farmis ja haris end edasi iseseisvalt. Aastal 1858 asus ta tööle Loodusteaduste akadeemias (Academy of Natural Sciences) katalogiseerijana. Jaanuaris 1859 hakkas ta koostama esimest suuremat uurimistööd, ära elamiseks toetas teda endiselt isa. Aastal 1961 asus ta õppima Pennsylvania Ülikooli Joseph Leidy käe alla, kes oli tolleaja nimekaim anatoom ja paleontoloog. Õpingute kõrvalt töötas ta akadeemias herbaariumi katalogiseerijana. Kaheaastase töö vältel tutvus ta ornitoloogi ja ihtüoloogi Spencer Bairdiga]]. Tema mõjutusel avaldas ta esimese teadusliku töö kahepaiksete klassifikatsioonist. Järgnevad viis aastat keskenduski ta teadustöödele seoses roomajate ja kahepaiksete uurimisega. [3]
Aastatel 1863–1864, mil Ameerikas oli käimas kodusõda, reisis Edward Euroopas ringi, külastades nimekaid muuseume ja seltse. Ta kaalus ka osa võtta sõjast, kuid sellest mõttest ta loobus. Hoolimata depressioonist, mida ta neil aastatel põdes, jätkas ta nimekate teadlastega kohtumist Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, Iirimaal, Austrias, Itaalias ja Ida-Euroopas. 1863. aasta talvel tutvus Cope 32-aastase ameerika päritolu paleontoloogiga Othniel Charles Marshiga. Saades hiljem Cope'i suurimaks rivaaliks, olid nad esialgu üksteisele vägagi sümpaatsed. Selleks ajaks oli Edward Drinker Cope avaldanud juba 37 teadustööd. [3]
1870ndaid peetakse Cope'i kuldseks ajastuks, mil avaldati hulgaliselt tema dinosaurusteteemalisi uurimusi. Neile lisaks esitas Cope ka esialgseid märkmeid, keskmiselt 25 artiklis aastas. Kiirustades ei pööranud ta aga tähelepanu pisiasjadele, mis tihti olid vasturääkivad ning viisid teadustöö eksiteele.[4]
1875. aastal suri ta isa Alfred Cope, pärandades talle veerand miljonit dollarit. See mõjutas paljuski teadlase edasist eluteed. Lõpuks sai ta palgata küllaldaselt abikäsi fossiilide otsimise ja kaardistamise tarvis. Isa surm andis talle ka viimase tõuke lõpetada oma varasemate aastate uurimused ja need põhjalikult kirja panna. 1875. aastal avaldas ta elutöö "The Vertebrata of the Cretaceous Formations of the West",[5] millel oli 303 teksti- ja 54 pildilehekülge.[6] Aasta hiljem ostis ta Philadelphiasse kaks maja, millest ühe muutis muuseumiks ja järjest suurenevaks varakoguks. Naabermajja asus ta ise elama.[7]
Hilisem elutee[muuda | muuda lähteteksti]
1889. aastal ilmus tema teine suurteos "Batrachians of North America", kus ta analüüsis põhjalikult konnade ja kahepaiksete ehitust. Samal aastal ilmus ka ulatuslik väljaanne "The Crocodilians Lizards and Snakes of North America", milles teadaolevalt on üle tuhande lehekülje.[8]
Ulatuslikud artiklite väljaanded, välitööd ja reisid kestsid Cope'il praktiliselt elu lõpuni. Aastal 1896 ta tervis halvenes ja ta põdes tsüstsiiti. Elu viimased nädalad veetis ta haigevoodis, pidades sealgi loenguid. Edward Drinker Cope suri 12. aprillil 1897, olles 57-aastane.[4]
Mõisted[muuda | muuda lähteteksti]
Neolamarkism[muuda | muuda lähteteksti]
Kaasaegne evolutsiooniteooria, mis säilitab lamarkismi põhitõed, kuid on mõningate edasiarendustega:
- evolutsioon põhineb looduslikul valikul
- evolutsioon toimub organismi ja keskkonna koostööl[9]
Cope'i reegel[muuda | muuda lähteteksti]
Cope'i reegel on seaduspära, mille kohaselt on mingis fülogeneesiharus evolutsiooniliselt tendents isendite suuruse kasvule. Näiteks on seda kirjeldatud kabjaliste ja londiliste evolutsioonis.[10]
Luusõjad[muuda | muuda lähteteksti]
Luusõjad olid periood, mil kaks evolutsiooniteoreerikut Edward Drinker Cope ja paleontoloog Othniel Charles Marsh hakkasid kaardistama dinosauruste fossiile ja määrama nende liike. Nende mõlema uuringu ajendiks oli rivaal ja vimm teineteise suhtes. Võtted oma uuringumeetodite tarvis olid tihti teineteist halvustavad ja inetud. Fossiilide otsingul oli Cope sunnitud ekspeditsioonide tarvis kasutama eelkõige isiklikku raha. Marshil olid väljavaated paremad. Ta sai toetust palgata 54 töölist enam kui kümneks aastaks teda abistama.
Luusõdade perioodiks loetakse aastaid 1877–1892. See periood oli mõlemale teadlasele vaimselt, füüsiliselt ja rahaliselt väga kurnav, kuid see-eest väga viljakas dinosauruste uurimise aspektist. Paleontoloogias kirjeldatakse seda kui kuldset dinosauruste ajastut.[11]
Raevukas rivaalitsemine oli väga viljakas ja dokumenteeriti, kirjeldati ja avastati üle 130 liiki dinosauruseid. Luusõja "võitis" Marsh, leides 80 dinosauruseliiki. Marshi "võitu" kommenteeritakse kui mitte süvitsi minevat võitu. Hilisemad allikad on leidnud, tema edu võti oli suuremates inim- ja rahalises ressurssides.[12]
Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
- On archaesthetism. – American Naturalist, 1882, 16, 454–469.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Edward Drinker Cope |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Alroy, John (02.10.1999). "Edward Drinker Cope (1840–1897)". National Center for Ecological Analysis and Synthesis. University of California, Santa Barbara. Retrieved 17.11.2008". Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2017.
- ↑ Jane Pierce Davidson. The Bone Sharp The Life of Edward Drinker Cope, Philadelphia: The Academy of Natural Sciences of Philadelphia, 1997. Vaadatud 17.11.2008
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Jane Pierce Davidson. The Bone Sharp The Life of Edward Drinker Cope, Philadelphia: The Academy of Natural Sciences of Philadelphia, 1997.Vaadatud 17.11.2008
- ↑ 4,0 4,1 Jane Pierce Davidson. The Bone Sharp The Life of Edward Drinker Cope, Philadelphia: The Academy of Natural Sciences of Philadelphia, 1997. Vaadatud 19.11.2008
- ↑ https://www.biodiversitylibrary.org/bibliography/61834#/summary
- ↑ Cope, E. D. (Edward Drinker), 1840–1897 Vaadatud 19.11.2008
- ↑ "Edward Drinker Cope AMERICAN PALEONTOLOGIST". Encyclopaedia Britannica.
- ↑ "The Crocodilians, lizards and snakes of North America / by Edward Drinker Cope, A.M., Ph.D. Vaadatud 19.11.2008".
- ↑ "https://www.merriam-webster.com/dictionary/neo-Lamarckism Vaadatud 19.11.2008".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ Oive Tinn. Segadused Cope'i reegliga − kas psühholoogiline artefakt või on suurem tõepoolest parem?
- ↑ "The Bone Wars Were A 15-Year Grudge Match Between Rival Dino Hunters Written by Reuben Westmaas September 9, 2017". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2017.
- ↑ ""Othniel Charles Marsh" Raamaturott artiklid. Vaadatud 12.12.2017".
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Trevor Pearce. "Protoplasm feels": the role of physiology in Charles Sanders Peirce's evolutionary metaphysics. – HOPOS: The Journal of the International Society for the History of Philosophy of Science, 2008, 8, lk 28–61.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- John Alroy. Edward Drinker Cope (1840–1897), National Center for Ecological Analysis and Synthesis, University of California, Santa Barbara.
- Edward Drinker Cope AMERICAN PALEONTOLOGIST, britannica.com