Eduardo Mendoza

Allikas: Vikipeedia

Eduardo Mendoza Garriga (sündinud 11. jaanuaril 1943 Barcelonas) on katalaani[viide?] romaanikirjanik, näitekirjanik, tõlkija ja advokaat[1], kes kirjutab põhiliselt hispaania keeles, mõnikord ka katalaani keeles. Tema romaane "La verdad sobre el caso Savolta" (1975) ja "La ciudad de los prodigios" (1986) peetakse Hispaania olulistemaks üleminekuaja kirjandusteosteks.[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eduardo Mendoza on lõpetanud Barcelona autonoomses ülikoolis õigusteaduskonna 1965. aastal.[3][1][1] Mendoza elas 1973-1982. aastatel New Yorgis, kus ta töötas ÜRO-s tõlkijana. Sel ajal ilmus tema kirjandusdebüüt "La verdad sobre el caso Savolta" (1975), mis on jõudnud ka kinoekraanile.[1] Teoses kujutatakse 20. sajandi Barcelonat.[3]

Hiljem avaldas ta 1982. aastal "El labriento de las aceitunas", "Campo de la verdad" kui ka "Los soldados de plomo", millest José Sacristán on teinud samanimelise filmi.[1]

Mendoza naasis Hispaaniasse 1983. aastal ja jätkas tööd tõlkijana Barcelonas, aga ka teistes Euroopa linnades nagu Viin ja Genf.[4]

1986. aastal avaldas Mendoza romaani "La ciudad de los prodigios", millest tegi Mario Camus ühtlasi filmiadaptsiooni.[1]

1986. aastal tõlkis Mendoza koostöös Miguel Narrosega William Shakespeare'i "Suveöö unenäo" ("El sueño de una noche de verano").[1]

1989. aastal avaldas kirjanik "La isla inaudita" ja järgneval aastal esilinastus tema esimene teatriteos "Restaraució".[1]

1991. aastal avaldas Mendoza romaani "Sin noticias de Gurb", mis avaldati osade kaupa ajakirjas El País.[4][1] 2017. aastal ilmus teos ka eesti keeles pealkirjaga "Gurbilt teateid ei ole" (Toledo kirjastus, tõlkinud Maarja Paesalu).[2] Teose tegevus toimub 1992. aastal Barcelona olümpiamängude eel.[2][4] Samal aastal kirjutas ta koostöös teiste kirjanikega kollektiivse detektiiviromaani "El engima Icaria".[1]

1993. aastal pälvis ta "El año del Diluvio" eest Elle kirjanduspreemia. Kolm aastat hiljem avaldas Mendoza "Una comedia ligera", mis valiti Prantsusmaal 1998. aastal parimaks välismaiseks kirjandusteoseks.

2002. aastal avaldas kirjanik "El último trayecto de Horacio Dos". Kaks aastat hiljem esilinastus näidend "Greus qüestions". 2006. aastal avaldas ta teise näidendi "Glória" ja romaani "Mauricio o las elleciones primarias".

Sellele järgnevad aastad olid viljakad. Ilmusid teosed "¿Quién se acuerda de Armando Palacio Valdés?" (2007), "El asombroso viaje de Pomponio Flato" (2008) ja "Tres vidas de santos" (2009).

2016. aastal võitis kirjanik Cervantese kirjandusauhinna. Viimaste aastate jooksul on Mendoza avaldanud "Qué está pasando en Cataluña" (2017); lisaks triloogia "El rey recibe" (2018), "Baroja y yo: por qué nos quisimos tanto" (2019) ja "El negociado del yin y el yan" (2019).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Biografía. Eduardo Mendoza". Instituto Cervantes. Vaadatud 12.10.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Gurbilt teateid ei ole". Toledo kirjastus. Vaadatud 12.10.2022.
  3. 3,0 3,1 "Eduardo Mendoza". Vaadatud 12.10.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 "Eduardo Mendoza: Biografía y mejores libros". Vaadatud 12.10.2022.