Eduard Männik

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on kirjanikust; sportlase kohta vaata artiklit Eduard Männik (sportlane)

Eduard Männik (12. jaanuar 1906 (vkj 30. detsember 1905) Tartu30. jaanuar 1966 Tallinn) oli eesti prosaist, följetonist ja lastekirjanik.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Männik sündis Tartus ehitustöölise pojana. Aastatel 19141917 õppis ta Tartu Reaalkoolis ja 19171923 Tartu Kommertsgümnaasiumis.[1] Viimast Männik majandusliku kitsikuse tõttu ei lõpetanud.[2] Koolist lahkumise järel tegi ta juhutöid mitmes Eesti paigas.[1]

Nõukogude okupatsiooni ajal asus ta peagi uue võimu teenistusse, töötades algul Tartu tööbörsil ja hiljem juba RJRK operatiivvoliniku ja uurijana. Osales II maailmasõjas Nõukogude Liidu armee koosseisus ning sai mitmes lahingus haavata.[1] Üks rängemaid vigastusi tekkis Sõrve poolsaarel üsna sõja lõpul. Männikut tabas mürsukild, mis oleks võinud ta tappa, aga elu päästis välitasku, kus kirjanik hoidis oma käsikirju.[3] Siiski sai temast II grupi invaliid.[4] 1942. aastast oli Eduard Männik NLKP liige ja 1945. aastast Kirjanike Liidu liige, ühtlasi pikka aega ka viimase juhatuse liige. 1950.–1951. aastal oli ta Kirjanike Liidu aseesimees. Vahetult enne surma pälvis ta ENSV teenelise kirjaniku aunimetuse (1965).[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus huvitas Männikut juba kooliajal. Võimalik, et huvi sai alguse töötamisest lehepoisina Tartu tänavatel.[5] 1921. aastast hakkas ta ajalehtedele ja -kirjadele (Postimees, Kratt, Laste Rõõm jt) kirjutama sõnumeid, arvustusi, följetone ja jutte. 1930. aastatel avaldas ajalehes Vaba Maa pseudonüümi Ormus (aga ka Eduard Kerna ja Erik Kivindi) alt vapsidevastaseid följetone.[1]

Enne Nõukogude okupatsiooni oli ta kõige edukam lastekirjanikuna (pseudonüüm Aadi Virges). Tema väikelastele mõeldud jutt "Jänesepoeg To-Too" on tõlgitud saksa, vene ja inglise keelde.[1]

1930. aastal ilmus tema ainus romaan, naturalistlik ja kriitiline "Hall maja", mis kujutab prostituutide elu ja Tartu aguliolustikku.[1]

Novellide kirjutamisele pühendus Eduard Männik II maailmasõja ajal.[1] Sõja ajal ilmus temalt jutukesi tagalas välja antud kogumikes ja rindeperioodikas.[6] Esimese novellikogu "Südamete proov" avaldas ta 1946. aastal.[1] Kogumik koosneb kuuest novellist ja lõppsõnast. Novellid on eraldiseisvad, aga moodustavad kokkuvõttes terviku. Esimene novell "Laeva tee" jutustab põgenemisest Nõukogude tagalasse, novellid "Kuues pealetung", "Südamete proov" ja "Neveli maantee" lahingutegevusest, "Minu palat" haavatud sõdurite haiglaolmest ning "Tagasitulek" sõjast laastatud linnast ja linna (ning riigi) ülesehitamise ideedest.[7][8] Lõppsõnas pealkirjaga "Lahingusõna" on väike mõtisklus sellest, kuidas erinevate alade meestel – ehitajal, kunstnikul ja kirjanikul – on kõigil ühine eesmärk taastada või jäädvustada olnut. Kui kõik teised selle kogu novellid on esitatud kolmandas isikus, siis novellis "Minu palat" on tegevust kirjeldatud minategelase vaatepunktist.[8] Novellides esineb palju nõukogulikku ideoloogiat. Põhiliseks teemaks on eesti sõdurite kasvamine ideelisteks Nõukogude sõduriteks.[1]

Männik jätkab sõjateemadega ka kogudes "Viisteist sammu" (1947, Nõukogude Eesti preemia 1948) ja "Võitlus kestab" (1950). Eduard Männikut peeti omal ajal üheks parimaks novellistiks, eriti sõjateemade käsitlemisel. [9][10] Novellikogu "Traataed" (1954) keskendub tööliste elule Eesti Vabariigis. "Inimesed vaekausil" (1959) käsitleb kaasaegseid Nõukogude ühiskonna teemasid.[1]

Följetonikogu "Piibujutud" (1964) sisaldab valitud följetone Eesti Vabariigi ajast ning "Tühja tünni hääl" (1965) följetone nõukogude ajast.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Romaan[muuda | muuda lähteteksti]

Novellikogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Südamete proov" (1946)
  • "Viisteist sammu" (1947)
  • "Paljassaare tipul" (1949), valikkogu
  • "Võitlus kestab" (1950)
  • "Üle mägede" (1953, 2.tr 1955), valikkogu
  • "Traataed" (1954)
  • "Inimesed vaekausil" (1959)
  • "Rindejutud" (1962), valikkogu
  • "Härraspäev" (1966)
  • "Terasvaier" (1984), valikkogu

Lastekirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Jänesepoeg To-Too" (1935, 2 tr 1978)
  • "Rajamaa talu" (1935)
  • "Tarkuse müts" (näidend, 1937)
  • "Kukeristi Kaalu tarkusesõnad" (1976)
  • "Jutte" (1979)

Följetonikogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Piibujutud" (1964)
  • "Tühja tünni hääl" (1965)

Valitud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed (1973, koost Väino Ilus; sisaldab romaani "Hall maja", tsükli "Sõjajutud" ("Paljassaare tipul", "Südamete proov", "Minu palat", "Ootajad") ning jutustused "Inimesed vaekausil" ja "Ajalehepoisid").[11]

Novell "Terasvaier", mis on esiti avaldatud kogus "Viisteist sammu", on aasta hiljem avaldatud ka eraldi raamatuna Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppetööna. Teost trükiti 50 eksemplari.[12]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Eesti Kirjanike leksikon 2000. Koost. O.Kruus ja H.Puhvel. Toim. H.Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 361–362.
  2. Remmelgas, Lembit 1959. Eduard Männik. – Kirjanduse sirvilauad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 361.
  3. Kuusberg, Paul 1967. Kui Eduard Männik sõdurisinelit kandis. – Ajast, maailmakodanikust ja muust, Tallinn: Eesti, Raamat, 146.
  4. Krusten, Reet 1987. Eduard Männik – Eesti Kirjanduse ajalugu V köide, 1. raamat. Tallinn: Eesti Raamat, 282.
  5. Sirge, Rudolf 1982. Otse ja serviti. Vaatlusi, vaagimis, arvamusi aastatelt 1927–1966. Tallinn, Eesti Raamat, 190.
  6. Krusten, Reet 1987. Eduard Männik – Eesti Kirjanduse ajalugu V köide, 1. raamat. Tallinn: Eesti Raamat, 91.
  7. Viiding, Paul 1946. Ringvaade: Eduard Männik: Südamete proov. – Looming, 10/11, 1275.
  8. 8,0 8,1 Eduard Männik (1946). Südamete proov. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.
  9. Smuul, Juhan 1963. Kui pole lennuilma. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 19–20.
  10. Viiding, Paul 1946. Eesti proosa 1945. aastal. – Looming, 2, 230–231.
  11. Anneli Kõvamees. "Eduard Männik". Vaadatud 17.03.2022.
  12. Eduard Männik (1948). Terasvaier. Tallinn: Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut.