Edmund Valtman

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valtmani karikatuur Fidel Castrot, mis sai 1962 Pulitzer preemia.
""Mees, sulle on vaja samasugust revolutsiooni nagu minul". Valtman portreteerib Fidel Castrot väikeste figuuridega, kes esindavad Kuubat ja Brasiiliat. See karikatuur sai 1962. aastal Pulitzeri preemia. Esimest korda trükiti see karikatuur The Hartford Timesis 31. augustil 1961

Edmund Sigfried Valtman (ka Edmond Sigfried Valtman, enne eestistamist Valdman; 31. mai 1914 Tallinn12. jaanuar 2005 Bloomfield, Connecticut, Ameerika Ühendriigid) oli eesti karikaturist, ainuke eesti päritolu Pulitzeri auhinna võitja.

Sündis pagari perekonnas ja kooliteed alustas ta Westholmis, kuid juba esimese klassi poole pealt pidi minema Türi kooli, sest isa pagariäri pankroti tõttu kolis perekond Tallinnast Türile. Mõne aja pärast jätkas Edmund õpinguid taas Westholmi koolis, kuid 1925. aastal oli ta jällegi Türi koolis tagasi, kuna ta isa sai tööd Türil. Mõned aastad hiljem 1927–1928. aastatel õppis Edmund Viljandi Peeter Adamsoni koolis. 1929–1930 aastatel õppis ta Viljandi Maagümnaasiumis. 1930. aastal läks tagasi Tallinna ja jätkas õpinguid Gustav Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetas 1934. aastal.

Tegi enne teist maailmasõda mitmele Eesti ajalehtele (Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Nool, Tallinna Post jm) kaastööd karikaturistina. Esimene karikatuur avaldati 1931. aasta 31. mail ajakirjas Laste Rõõm neljast pildist koosneva seeriana "Juku Väntavell ja uksekell". Kunsti õppis Roman Nymani joonistamis- ja maalimiskursustel ja lisaks käis ta veel kujur Ferdi Sannamehe juures akti joonistamas[1]. 1941. aasta lõpul avas Valtman koos teiste tuntud karikaturistide Joki (Henn Arvo) ja Eiaga (Evald Reier) Viljandis Lossi tänaval EVE hotelli vastas karikatuuripuhveti, kus iga soovija, nende hulgas ka Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta šarže teha. 1942. aastal kutsuti Valtman palgaliseks karikaturistiks Tallinnas ilmuva Eesti Sõna juurde, kuid kuna toimetuse õhkkond kujunes peatoimetaja arusaamade tõttu pinevaks, siis 1943. aastal asus ta tööle ajalehte Maa Sõna[2]. 1943. aastal abiellus Edmund Valtman Viljandist pärit Helmi Grünbergiga, kellega ta elas koos kuni Helmi surmani 2002. aastal. Nad lahkusid enne teist Nõukogude okupatsiooni Eestist Saksamaale. 1944–1949 aastad möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal, kus Valtman jätkas oma katkenud kunstiõpinguid, osales mitmel kunstinäitusel ja saatis kaastöid ajalehtedele Eesti Post, Rindeleht[3] ja Pildipost, samuti illustreeris ta lasteraamatuid. 1949. aastal õnnestus Valtmanitel emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus esimesed kaks aastat möödusid väikelinnas Little Silveris, sponsor Donald E. Lawesi juures. Seal töötas ta aednikuna ning loomatoidu- ja söelaos. Tööst vabal ajal joonistas ta karikatuure ja saatis neid nii kohalikele kui suurtele New Yorgi ajalehtedele. 1951. aasta suvel sattusid Valtmanid Hartfordi, kuhu nad otsustasid ka elama jääda, seal sai ta tööd kohaliku ajalehe The Hartford Times toimetuses karikaturistina. Peagi ilmusid tema karikatuurid ajalehtedes New York Times, Washington Post, Time ja paljudes teistes. 1961. aastal saatis Valtman Pulitzeri konkursile The Hartford Timesis ilmunud karikatuuri "Mees, sulle on vaja samasugust revolutsiooni nagu minul". Karikatuur osutus ülipopulaarseks ja tõi Valtmanile 31. augustil 1962 USA tunnustatuima – Pulitzeri preemia. Pärast Pulitzeri preemia saamist hakkasid tema karikatuurid ilmuma rohkem kui 100 riigi ajakirjanduses, sealhulgas Washington Postis, The New York Timesis jpm. The Hartford Timesi juures töötas Valtman 1975. aastani, mil ta ootamatult saadeti pensionile, edasi jätkatkas ta vabakutselisena. Tema tööde järele oli endiselt suur nõudlus ja tal oli lepinguid mitme sündikaadiga, kelle kaudu avaldati tema karikatuure paljudes maailma väljaannetes. Oma viimased karikatuurid joonistas Valtman ligi 90-aastaselt. Ajakirjanduses kutsuti Valtmani hellitavalt ka Vallotiks[4]. Lisaks karikatuuride joonistamisele tegeles Valtman ka maalimise, graafika ja skulptuuride loomise ning luuletuste kirjutamisega. Paljud Valtmani karikatuurid leidsid oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas ka Ameerika presidentide Harry Truman, Dwight Eisenhoweri, Richard Nixon ja Lyndon Johnson omadesse. 11. juunil 2005 toodi Edmund Valtmani ja tema abikaasa Helmi Valtmani urnituhk Ameerikast tagasi kodumaale ning maeti Tallinna Metsakalmistule.

2001. aastast alates korraldatakse Edmund Valtmanni nimelist karikatuurivõistlust.

Edmund Valtmani karikatuur Uganda diktaatorist Idi Aminist

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Edmund Valtmani vend oli karikaturist Helmut Valtman (HAVE), kes töötas 1927–1929 Sakalas karikaturisti ja korrespondenina.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Karikaturist Edmund Valtman". Viljandi Linnaraamatukogu, 7.12.2018. Vaadatud 01.03.2020.
  2. Heiki Raudla. "Edmund Valtman: minu linn on Viljandi". Sakala, 22. mai 2004. Vaadatud 01.03.2020.
  3. Rindeleht 1943, 14. august, nr 13 (lk 10)
  4. Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word : Estonian weekly, 11 oktoober 1956 (lk 4)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]