Edmund Valtman

Allikas: Vikipeedia
Valtmani karikatuur Fidel Castrot, mis sai 1962 Pulitzer preemia.
"Mida sul vaja mees, on revolutsioon nagu minul." Valtman portreteerib Fidel Castrot väikeste figuuridega, kes esindavad Kuubat ja Brasiiliat. See karikatuur sai 1962 Pulitzeri preemia. Esimest korda trükiti see karikatuur The Hartford Timesis 31. augustil 1961

Edmund Sigfried Valtman (ka Edmond Sigfried Valtman, enne eestistamist Valdman; 31. mai 1914 Tallinn12. jaanuar 2005 Bloomfield, Connecticut, Ameerika Ühendriigid) oli eesti karikaturist, ainuke eesti päritolu Pulitzeri auhinna võitja.

Sündis pagari perekonnas, tegutses enne Teist maailmasõda erinevate Eesti ajalehtede (Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Nool, Tallinna Post jm) juures karikaturistina. Esimene karikatuur avaldati 1931. aasta 31. mail ajakirjas Laste Rõõm neljast pildist koosneva seeriana “Juku Väntavell ja uksekell”. Tema vend Helmut Valtman (HAVE) töötas aastail 1927–1929 Sakalas karikaturisti ja korrespondenina. 1941. aasta lõpul avas Valtman koos teiste tuntud karikaturistide Joki (Henn Arvo) ja Eiaga (Evald Reier) Viljandis karikatuuripuhveti, kus iga soovija, nende hulgas ka Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta šarže teha. 1943. aastal abiellus Edmund Valtman Viljandist pärit Helmi Grünbergiga, kellega ta elas koos kuni Helmi surmani 2002. aastal. Nad lahkusid enne teist Nõukogude okupatsiooni Eestist Saksamaale, kus Valtman jätkas oma katkenud kunstiõpinguid, osales mitmel kunstinäitusel ja saatis kaastöid ajalehtedele Eesti Post, Rindeleht[1] ja Pildipost, samuti illustreeris ta lasteraamatuid. Edasi emigreerusid Valtmanid Ameerika Ühendriikidesse. Edmund jätkas tegevust karikaturistina ja võitis esimese eestlasena Pulitzeri preemia. Pärast Pulitzeri preemia saamist hakkasid tema karikatuurid ilmuma rohkem kui 100 riigi ajakirjanduses, sealhulgas Washington Postis, The New York Timesis jpm. Oma viimased karikatuurid joonistas Valtman ligi 90-aastaselt. Lisaks karikatuuride joonistamisele tegeles Valtman ka maalimise, graafika ja skulptuuride loomise ning luuletuste kirjutamisega. Paljud Valtmani karikatuurid leidsid oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas ka Ameerika presidentide Trumani, Eisenhoweri, Nixoni ja Johnsoni omadesse. 11. juunil 2005 toodi Edmund Valtmani ja tema abikaasa Helmi Valtmani urnituhk Ameerikast tagasi kodumaale ning maeti Tallinna Metsakalmistule.

Edmund Valtmani karikatuur Uganda diktaatorist Idi Aminist.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

  • 31. mail 1931 avaldas esimese Edmund Valtmani karikatuuri ajakiri Laste Rõõm.
  • Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli ajateenistuses Viljandis.
  • 1940. aasta kevadel tuli ta taas Viljandisse ning töötas joonestajana 4. diviisi staabis, Viljandi linnavalitsuses ja maavalitsuses.
  • 19421944 oli Edmund Valtman karikaturist väljaannete Eesti Sõna ja Maa Sõna juures.
  • 1944 lahkus ta koos oma abikaasa Helmiga Eestist.
  • Aastad 1944–1949 möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal.
  • 1949 emigreerusid Valtmanid Ameerika Ühendriikidesse, kus elasid algul Litlle Silveris, seejärel siirdusid Hartfordi.
  • 1951. aastal asusid nad elama Hartfordi, kus Valtmanist sai Hartford Timesi karikaturist (1951–1975).
  • 1962. aasta mais pärjati mees Pulitzeri preemiaga, mis on USA tunnustatuim ajakirjandusauhind.
  • 1983. aastal nimetati ta USA Connecticuti osariigi 20 tuntuima isiku hulka.
  • 2002. aastal annetas ta 50 000 dollarit Eesti rahvuskultuuri fondile, et sellest summast loodaks kaks uut allfondi Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste toetamiseks. Üks pidi hakkama kandma Helmi Valtmani ja teine Edmund Valtmani nime.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rindeleht 1943, 14. august, nr 13 (lk 10)