Edmond Rostand

Edmond Eugène Joseph Alexis Rostand (1. aprill 1868 Marseille – 2. detsember 1918 Pariis) oli prantsuse luuletaja ja näitekirjanik. Teda seostatakse uusromantismiga ja ta on eelkõige tuntud 1897. aastal ilmunud näidendi "Cyrano de Bergerac" järgi. Edmond Rostandi romantilised näidendid vastandusid 19. sajandi lõpus populaarsele naturalistlikule näitekirjandusele.

Edmond Rostand sündis 1. aprillil 1868 Marseilles aadressil 14 de la rue Monteaux (tänapäeval rue Edmond-Rostand) jõuka majandusteadlase ja pankuri Eugène Rostandi (1843–1915) ja rikka keemiatöösturi tütre Angèle Gayet’ peres.^[1] Tema vana-vanaisa Alexis-Joseph Rostand oli Marseille linnapea.^[1] Tema isa Eugène Rostand tõlkis ja toimetas Catulluse teoseid ja oli Marseille'i akadeemia ja Prantsuse Instituudi liige.

1880. aastal viis isa kogu pere populaarsesse Bagnères-de-Luchoni kuurortisse. Esmalt peatuti Sponti suvilas, seejärel Villa Devalzis. Lõpuks ehitas perekond kasiino lähedale Villa Julia. Edmond Rostand veetis Bagnères-de-Luchonis enam kui kakskümmend kaks suve ja Bagnères-de-Luchon inspireeris teda esimeste teoste loomisel, eriti 1888. aastal kirjutatud näidendi "Le Gant rouge" ja 1890. aasta luulekogu "Les Musardises" puhul, ent gaskooni kadette on "Cyrano de Bergeraci" neljanda vaatuse neljandas stseenis nimetatud Luchoni oru kohanimede järgi. Selles kuurortis sõbrunes Edmond Rostand kohaliku kirjamehe Henry de Gorssega, kellega neil oli ühine kirjanduslik maitse.

Isa soovis, et Edmond teeks juristikarjääri, ja tasus õpingute eest Pariisis Collège Stanislases. Edmond sai küll õigusteaduse kraadi, kuid õppis Pariisis ka kirjandust, ajalugu ja filosoofiat ning mõistis peagi, et tema kutsumus on luule.

Edmond Rostandi isa kohtus Montréjeau rongis Madame Lee ja tema tütre Rosemonde Gérardiga (1871–1953) (kes oli samuti luuletaja, kelle sponsoriks oli Leconte de Lisle ja keda juhendas Alexandre Dumas) ning kutsus nad Villa Juliasse teed jooma. Rosemonde Gérardi vanaisa oli Napoeleoni sõdade veteran, Prantsusmaa marssal ja peaminister Étienne Maurice Gérard (1773–1852). Edmond ja Rosemonde abiellusid 8. aprillil 1890 Pariisi Saint-Augustini kirikus. Nende abielu lahutati 1915. aastal, kui Edmond läks oma viimase armastuse, näitlejanna Mary Marquet' juurde.

Esimese näidendki kirjutas Edmond Rostand 1888. aastaselt, olles siis kahekümneaastane. Näidend kandis nime "Le Gant Rouge". See lavastati Théâtre de Clunys pealkirja "Punane kinnas" all, kuid ei pälvinud erilist tähelepanu. Edmond ei andnud alla. 1889. aastal tutvusid Edmond Rostand ja tema kihlatu Rosemonde Gérard Emmanuel Chabrier'ga. Helilooja viisistas kolm Rostandi (ja kaks Gérardi) luuletust. 1890. aastal andis Rostand välja luulekogu "Les Musardises", mis võeti hästi vastu. Samal aastal pakkus ta Comédie-Française'i direktorile oma järgmist näidendit – "Les Deux Pierrots" – lavastus kandis nime "Les Deux Pierrots Ou Le Souper Blanc".^[1]

Seejärel tekkis Rostandil võimalus kirjutada Comédie-Française'ile juba kolmevaatuseline värssnäidend. Valminud näidend "Les Romanesques" lavastati 21. mail 1894. Lavastusega kaasnes suur edu ja see märgib Rostandi näitekirjanikukarjääri algust. "Les Romanesques" on tänapäevani üks Edmond Rostandi kuulsamaid näidendeid, mida loetakse õppimise eesmärgil paljudes maailma ülikoolides. 1960. aastal kohandasid Tom Jones ja Harvey Schmidt "Les Romanesquesi" muusikaliks "The Fantasticks", mida mängiti Broadwayl 42 aastat (1960–2002).^[1]

Järgmise näidendi, neljavaatuselise värssdraama "La Princesse Lointaine" kirjutas Rostand Sarah Bernhardtile. See põhines 12. sajandi trubaduuri Jaufré Rudeli ja tema armastatu Jeruusalemma Hodierna (kes on printsess Lointaine'i arhetüüp) lool. Selle idealistliku näidendi esmalavastus oli 5. aprillil 1895 Théâtre de la Renaissance'is. Melisandre osa (mis põhineb Hodierna tütrel Tripoli Melisendel) mängis Sarah Bernhardt, kuid lavastus ei olnud eriti edukas. Kui Bernhardt mängis sama osa mõni kuu hiljem Londonis, kritiseeris seda George Bernard Shaw. Arvestades Shaw' realismilembust, ei olnud see üllatav. "La Princesse Lointaine'il" põhineb Nino Berrini 1922. aasta värssdraama "Rambaldo di Vaqueirase: I Monferrato".

Sarah Bernhardt ei lasknud end heidutada ja palus Edmond Rostandil kirjutada talle veel ühe näidendi. Samaaria naise evangeeliumi lool põhinev "La Samaritaine" esietendus Théâtre de la Renaissance'is 14. aprillil 1897. Sarah Bernhardt kehastas Photine'i. See näidend oli edukam ja jäi Sarah Bernhardti repertuaari. Rostand oli rahul, et oli avalikkusele tõestanud, et on midagi enamat kui komöödiate autor.

Kangelaskomöödia "Cyrano de Bergerac" (28. detsember 1897, Théâtre de la Porte Saint-Martin) lavastus Benoît-Constant Coqueliniga nimiosas oli triumf. Rostand oli vaid 29aastane. Esimest lavastust mängiti järjest üle 300 korra. Sellist huvi värssdraama vastu ei oldud nähtud pärast Victor Hugo "Hernanit". Näidend tõlgiti kiiresti inglise, saksa, vene ja teistesse Euroopa keeltesse. Lapsena oli Rostand pidanud Cyrano de Bergeraci oma kangelaseks, ta armastas tema idealismi ja julgust. Samuti oli Rostand põhjalikult uurinud Prantsusmaa 17. sajandi ajalugu.

Näidendi "L'Aiglon" kirjutas Rostand Sarah Bernhardtile, et viimane saaks esineda Pariisi maailmanäituse ajal. Näidend pidi olema patriootiline. Seetõttu valis Rostand Napoleoni ajast teema, milleni ta jõudis tõenäoliselt Henri Welschingeri "Roi de Rome'i" (1811–1832) (1897) lugedes. "Roi de Rome" sisaldas palju uut infot Napoleon I poja Reichstadti hertsogi ja Marie Louise'i õnnetu elu kohta, kui neid jälgisid Schönbrunni lossis Klemens von Metternichi agendid. Kuuevaatuselise värssdraama "L'Aigloni" lavastas Sarah Bernhardt oma teatris 15. märtsil 1900 ja kehastas ise Reichstadti hertsogit.

1901. aastal sai Edmond Rostandist kõigi aegade noorim Prantsuse Akadeemiasse valitud kirjanik. 1903. aastal kolis ta tervislikel põhjustel Baskimaa Püreneedesse Cambo-Les-Bainsi, kuhu ta ehitas endale Villa Arnaga (tänapäeval asub selles majas Rostandi muuseum) ja töötas oma järgmise näidendi, Constant Coquelinile mõeldud "Chantecleri" kallal. Esietendus toimus 7. veebruaril 1910 Pariisis Théâtre de la Porte Saint-Martinis. Kuna Constant Coquelin oli surnud 1909. aastal proovide ajal südamerabandusse, oli nimiosas Lucien Guitry. Faasani rollis oli Simone Le Bargy. "Chantecler" oli küpse Rostandi tippteos, kus väljendusid kõige paremini tema sügavamad tunded luuletaja ja idealistina. "Chantecleri" esmalavastust oodati huviga. Huvi suurendas ka lavale toomisega kaasnenud viivitus, kuid Pariisi publik ei nautinud kolmanda vaatuse salongielu karikatuure.

Edmond Rostand suri 2. detsembril 1918 Pariisis aadressil 4 avenue de la Bourdonnais Hispaania grippi, millesse ta nakatus tõenäoliselt "L'Aigloni" korduslavastuse proovide ajal. Ta oli siis viiekümneaastane ja tal oli pooleli mitu näidendit. "La Dernière Nuit de Don Juan" lavastati postuumselt 1922. aastal. Ta on maetud Marseillesse Saint-Pierre'i kalmistule. Tema haua, mis oli alates 1920. aastatest maha jäetud, taastas 2017. aastal täielikult Edmond Rostandi festivali juht Thomas Sertillanges.

Näidendid

Le Gant rouge, 1888 ("Punane kinnas")
Les Musardises, 1890
Les Deux Pierrots ehk Le Souper blanc ("Kaks Pierrot'd" ehk "Valge õhtusöök"), 1891
Les Romanesques, 1894 (1960. aasta Broadway muusikali "The Fantasticks" alus, värsid tõlkinud Thom Christoph (Genge Press, 2024)
La Princesse Lointaine ("Kauge printsess"), 1895
La Samaritaine ("Samaaria naine"), 1897
Cyrano de Bergerac, 1897
L'Aiglon: kuuevaatuseline näidend, 1900
Chantecler: neljavaatuseline näidend, 1910
La Dernière Nuit de Don Juan ("Don Juani viimane öö"), 1921
Le Cantique de L'Aile, 1922
Le Vol de la Marseillaise, 1922

Isiklikku

Edmond Rostand oli alates 8. aprillist 1890 abielus luuletaja ja näitekirjaniku Louise-Rose-Étiennette Gérardiga, kes avaldas 1890. aastal Prantsuse Akadeemia tunnustatud luulekogumiku "Les Pipeaux". Neil oli kaks poega, Jean (1891–1968) ja Maurice (1894–1977).

Edmond Rostand suri 1918. aastal Hispaania gripi pandeemia tagajärjel ja on maetud Marseillesse Cimetière Saint-Pierre'i surnuaiale.

Edmond Rostandi kodumaja, Cambo-les-Bainsis asuv Villa Arnaga on tänapäeval muinsuskaitse all ja selles on Edmond Rostandi elu ning baski arhitektuuri ja käsitöö muuseum.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 A Poetic Legend: Edmond Rostand. Theatre in Paris.com

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 A Poetic Legend: Edmond Rostand. Theatre in Paris.com

[1]