Edictum perpetuum

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Keiser Hadrianus

"Edictum perpetuum" ehk "Igavene edikt" oli Vana-Rooma õiguse allikas. "Igavesse edikti" olid kokku kogutud eelnevate preetorite välja antud ja veel õigusena kehtivad ediktid.

Koostamise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Enne "Igavese edikti" koostamist täiendasid ranget Vana-Rooma tsiviilõigust ehk ius civile't linnapreetori (praetor urbanus) ja Rooma riigis elavate mittekodanike preetori (praetor peregrinus), aga ka muude magistraatide ediktid. Preetorid valiti aastaks ja ametisse astumisel andsid nad välja edikte. Neis oli kirja pandud preetori tegevuskava tema ametisoleku ajaks, samuti see, millistel juhtudel andis preetor kohtulikku kaitset. Preetori ediktid kehtisid ainult tema ametisoleku ajal, ent kuna iga preetor kinnitas ametisse astudes teatud osa enne teda välja antud ediktidest ja andis välja uusi, oli tegemist paindliku ja pidevalt edasi areneva õigusega ning edikte oli palju. Seetõttu pidi neid süstematiseerima.

Koostamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sabiniaan Salvius Iulianusele andis keiser Hadrianus korralduse võtta kokku kõik eelnevad preetorite ediktid ning koostada edikti lõplik redaktsioon, mida nimetati edictum perpetuum. Seda koostades ühendas Iulianus mitu eri asja. Esiteks käsitles ta ius honorarium'it ehk preetorite loodud õigust koos ius civile'ga ühtse õigusena (ius). Teiseks ühendas Iulianus ediktiredaktsiooni koostades kahe õigusteadusliku koolkonna põhimõtted. Nimelt võttis ta üle hilisest vabariigist (Serviuselt) pärineva õigusmõtlemise formaalsetes instituutides ning ühendas selle sabiniaanide loomuõiguslike põhimõtetega.[1]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

"Edictum perpetuumil" oli edaspidi kohustuslik jõud. Ühtlasi hakkas kaduma varem mainitud dualism kviriitliku ja preetoriõiguse vahel, sest lõpliku kuju saanud "Igavene edikt" ei võimaldanud enam preetori õigusloovat tegevust. "Igavese edikti" koostamise ajend oli ka keisri soov koondada seadusandlik võim vaid enda kätesse. "Edictum perpetuumi" algne tekst ei ole säilinud. Aga Digestides leiduvate Vana-Rooma juristide Gaiuse, Ulpianuse ja Pauluse fragmentide alusel on teada, et edikt koosnes põhiosast ja lisaosast. Edikt oli jagatud peatükkideks: de iudiciis, de rebus creditis jne). "Igavese edikti" teksti on püütud hilisematel sajanditel rekonstrueerida, kõige tuntuma katse on teinud saksa õigusteadlane Otto Lenel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hesi Siimets-Gross, "Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse "Institutsioonide" näitel", Magistriöö, Tartu Ülikool, 2002.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Otto Lenel, "Essai de reconstitution de l'Édit perpétuel". Paris: L. Larose, 1901–1903. 2 vols.
  • Elmar Ilus, "Rooma eraõiguse alused", toimetanud Aime Kons, 2000.