Edgar Oit
Edgar Oit (30. jaanuar 1922 Nõmme – 6. august 2008 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1941 Tallinna 7. Keskkooli. Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse, oli esialgu tööpataljonis, hiljem Eesti Tagavarapolgus. Demobiliseeriti 1945. Lõpetas 1951 TPI elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide erialal, tehnikakandidaat 1967 (Leningradi Elektrotehnika Instituut), väitekiri "Исследование условий качественного автоматического регулирования процессов колосниковом холодильников". Oli 1951–59 Põllumajandusprojekti, 1959–85 Elektrotehnika TUI vanemteadur, 1985–87 TPI fotolabori teadur.[1]
Ta suri 6. augustil 2008 ja ta on maeti 16. augustil 2008 Hiiu-Rahu kalmistule[2].
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurinud pöörd- ja tunnelahjude automaatset juhtimist ja reguleerimist, elektrotehniliste seadmete rakendamist ja moderniseerimist tööstusettevõtteis. Koostanud arvukalt ametkondlikke aruandeid elektrotehniliste uuringute kohta. 15 teadustrükist.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Проблемы автоматического регулирования колосниковых холодильников. // Сб. НИСЭТИ 3 (1966)
- Об исследовании объектов регулирования нескольких величин. // НИСЭТИ 3 (1966)
- Результаты опытной эксплуатации САР колосникового холодильника. // Сб. ПТНИИ 10 (1967)
- Об автоматизации туннельных печей Таллинского керамического завода (kaasautor). // Строительные материалы X (1970)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Edgar Oit oli ärimehe poeg ja Lydia Oidi abikaasa, Henn ja Monika Oidi isa.[1]
Tema vend oli helilooja Arne Oit ja õde oli arhitekt Ines Jaagus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013