Edgar Oit

Allikas: Vikipeedia

Edgar Oit (30. jaanuar 1922 Nõmme6. august 2008 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas 1941 Tallinna 7. Keskkooli. Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse, oli esialgu tööpataljonis, hiljem Eesti Tagavarapolgus. Demobiliseeriti 1945. Lõpetas 1951 TPI elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide erialal, tehnikakandidaat 1967 (Leningradi Elektrotehnika Instituut), väitekiri "Исследование условий качественного автоматического регулирования процессов колосниковом холодильников". Oli 1951–59 Põllumajandusprojekti, 1959–85 Elektrotehnika TUI vanemteadur, 1985–87 TPI fotolabori teadur.[1]

Ta suri 6. augustil 2008 ja ta on maeti 16. augustil 2008 Hiiu-Rahu kalmistule[2].

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurinud pöörd- ja tunnelahjude automaatset juhtimist ja reguleerimist, elektrotehniliste seadmete rakendamist ja moderniseerimist tööstusettevõtteis. Koostanud arvukalt ametkondlikke aruandeid elektrotehniliste uuringute kohta. 15 teadustrükist.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Проблемы автоматического регулирования колосниковых холодильников. // Сб. НИСЭТИ 3 (1966)
  • Об исследовании объектов регулирования нескольких величин. // НИСЭТИ 3 (1966)
  • Результаты опытной эксплуатации САР колосникового холодильника. // Сб. ПТНИИ 10 (1967)
  • Об автоматизации туннельных печей Таллинского керамического завода (kaasautor). // Строительные материалы X (1970)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Oit oli ärimehe poeg ja Lydia Oidi abikaasa, Henn ja Monika Oidi isa.[1]

Tema vend oli helilooja Arne Oit ja õde oli arhitekt Ines Jaagus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.