Durrelli loomapark

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jersey Zoo 2.jpg
Jersey Zoological Park-24Sept2008.jpg

Durrelli loomapark (inglise keeles Durrell Wildlife Park, varasema nimega Jersey loomaaed (Jersey Zoo)) on La Manche'i väina Jersey saarel asuv loomaaed, mille asutas 1958. aastal looduskaitsja ja kirjanik Gerald Durrell (1925–1995). Durrelli loomapark asub Trinity vallas, 8 km pealinnast Saint Helierist põhjas, kunagise Les Augrès' mõisa maadel. Loomaaed avati külastajatele 26. märtsil 1959.

Durrelli loomapargi ekspositsioon on keskendunud haruldastele ja ohustatud liikidele, kuid suured alad on eraldatud ka kohalikele liikidele. Pargis elavad imetajad, linnud, kahepaiksed, roomajad ja selgrootud. Kokku on loomaaia kollektsioonis 114 loomaliiki ja umbes 2000 isendit. Loomaaia pindala on 11,5 hektarit.[1]

Loomaaias käib ligikaudu 175 000 külastajat aastas.[2]

Loomaaeda haldab 1963. aastal asutatud heategevuslik organisatsioon Durrell Wildlife Conservation Trust (varasema nimega Jersey Wildlife Preservation Trust), mille peakorter asub alates 1964. aastast loomaaia territooriumil. Fondi patroon on printsess Anne alates 1972. aastast.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1958. aastal asutas Durrell oma loomaaia, kus ta hakkas kasvatama ohustatud liike, et loomad hiljem loodusesse tagasi lasta. Algul ei pidanud zooloogid tema ettevõtmist vajalikuks, kuid hiljem saadi aru selle olulisusest kaitsmaks liike väljasuremisohu eest.[4] Majanduslikel põhjustel tuli loomaaial loomi esialgu lihtsalt eksponeerida, kuni asutus hakkas end ise ülal pidama, ning seejärel oli võimalik rajada haruldaste liikide paljunduskoloonia.[5]

Durrelli loomapark avati külastajatele 26. märtsil 1959.[6] Loomaaia rajamisest räägib Durrell muu hulgas raamatus "Loomaaed mõisas".

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Gerald Durrell käis Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast loomaaedadesse loomi püüdmas. Nendelt ekspeditsioonidelt tõi ta Inglismaale üle 2000 isendi. Durrell tõi kaasa 43 liiki, mida loomaaedades polnud varem peetud. 7. juulil 1957 saabus Gerald Durrell oma viiendalt ekspeditsioonilt Kamerunist Liverpooli sadamasse, kaasas 200 roomajat, 30 lindu, 18 ahvi, 47 galaagot, 9-kuune vesihirv ja 5-kuune šimpans.

Seekord ei toonud ta loomi teistele loomaaedadele, vaid uue loomaaia rajamiseks. Kasutades juhust, et sadamas viibisid ajakirjanikud, palus ta ajakirjade vahendusel Bournemouthi linnanõukogul rajada linna loomaaed, kuhu ekspeditsioonilt toodud loomad paigutada. Liverpoolist viidi loomad rongiga Bournemouthi ja jaamast veoautodega Gerald Durrelli õe koduaeda. Seal hoiti neid suures telgis ja garaažis. Järgmiste nädalate jooksul otsis Durrell Bournemouthis oma loomaaiale kohta ja palus abi ka linnalt, kuid tulutult. Linn ei andnud loomaaia jaoks maad, sest ei leitud sobivat ja piisavalt suurt territooriumi. Pealegi hakkasid linnaisad aru saama, et loomad on ohtlikud ja haisevad. Seejärel palus Durrell ajalehtede vahendusel uuesti abi. Ainsana vastas Poole'i linna nõukogu, pakkudes 54-aakrilist (umbes 22 hektarit) maatükki Alton House'is. Läbirääkimiste käigus jõudsid osapooled osalisele kokkuleppele ja Durrell asus sinna oma loomaaeda rajama. Talve saabudes ei olnud aga Durrelli loomaaia ehitus veel nii kaugele jõudnud, et loomad sinna elama viia. Tõstatus küsimus, kuhu õe aias olevad loomad paigutada, kuna nendes tingimustes ei oleks loomad talve üle elanud. Durrelli abikaasal tuli mõte anda loomad hoiule linna ainsasse kaubanduskeskusse külastajatele näitamiseks. Paljud loomad anti ka olemasolevasse loomaaeda, sest nende jaoks ei olnud mujal kohta.[7]

Lõpuks pandi Alton House'i rentimise üksikasjad paika ja kõigepealt pidi Gerald Durrell maksma 10 000 naela. Talle pakkus abi Rupert Hart-Davise kirjastus tingimusel, et loomaaed tagab kirjastusele raamatusarja väljaandmiseks vajaliku materjali, millele on neil eksklusiivne juurdepääs. Edasistel Alton House'i üürilepingu läbirääkimistel ilmnes, et üürimistingimuste üksikasjad ei olnud Durrellile siiski vastuvõetavad ja plaan jäeti katki. Seejärel ilmnes oht loomaaedadesse hoiule antud loomadest ilma jääda, sest hoiule andes oli sõlmitud kokkulepe, et kui õigel tähtajal loomi ära ei viida, saab loomaaed nad alaliselt endale. Lisaks oli Durrell oma kirjastajale veel ühe raamatu võlgu.[7]

Järgmistel kuudel käis Gerald Durrell Lõuna-Ameerikas ekspeditsioonidel ja tegeles aktiivselt raamatute kirjutamise ja telesaadete filmimisega, kuid kogu selle aja jooksul ei olnud ta maha matnud mõtet oma isiklikust loomaaiast. Durrelli abikaasa soovitas tal mõelda Kanalisaarte peale, kuna seal on parem kliima ja vahest ka mõistvam valitsus. Durrell võttis oma naise soovitust kuulda, kuid kuna ta sealt kedagi ei tundnud, ei osanud ta ka kuskilt alustada. Rupert Hart-Davisega kohtudes tuli välja, et mees tundis Kanalisaartelt üht inimest, kes võiks Durrelli aidata. See mees oli Hugh Fraser, kellele Durrell ka lähimal võimalusel Jersey saarele külla sõitis. Pärast põgusat vestlust jõudsid Fraser ja Durrell kokkuleppele, et Durrell võib Fraseri maavaldusele rajada oma loomaaia.[7]

Loomaaia peasissekäigu juures seisab mauritiuse dronti kuju, mis on Durrelli loomapargi sümbol. Loomaaia asukate nimekirjas on palju ohustatud liike, näiteks parma känguru Macropus parma, mida peeti juba aastaid väljasurnud liigiks, kuni leiti Kawau saarelt väike grupp. Samuti on nende hulgas Rodrigueze kalong Pteropus rodricensis[8], keda võib looduses leiduda veel vaid alla saja isendi. Need ja paljud teised tuntud ja tundmatud liigid võlgnevad oma elu organisatsioonile Durrell Wildlife Conservation Trust, mille eesmärk on pakkuda igakülgset tuge väljavalitud liikidele.[9]

Ekspositsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Metsajuveelid[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal avati tiheda taimestikuga linnumaja (Jewels of the Forest), kus saab näha järgmisi värvikirevaid linde:

Pilvemets[muuda | muuda lähteteksti]

1999. aastal avatud Pilvemets (Cloud Forest) on esimene ala Durrelli pargis, kus hakkasid koos elama eri liigid, sealhulgas kiskjalised.

Pilvemetsas on esindatud järgmised liigid:

Kuningliku printsessi paviljon[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningliku printsessi paviljoni (Princess Royal Pavilion) avas 1980. aastatel printsess Anne, kes on Durrell Wildlife Conservation Trusti patroon alates 1972. aastast. Paviljonis on konverentsikeskus ja seminariruumid, seal näidatakse filme Durrell Wildlife Conservation Trusti tööst ja eksponeeritakse kunsti ning väljapanekutes tutvustatakse organisatsiooni ettevõtmisi mitmel pool maailmas.

Paviljonis elutseb palju liike, keda kasutatakse looduskaitseteemalises õppetöös. Nende hulgas on:

Gaherty roomajate ja kahepaiksete keskus[muuda | muuda lähteteksti]

Gaherty roomajate ja kahepaiksete keskuse (Gaherty Reptile and Amphibian Breeding Centre) roomajatemaja on koduks paljudele roomajatele ja kahepaiksetele. Keskus on saanud nime Kanada filantroobi Geoff Gaherty järgi, kes tegi loomaaiale annetuse.

Roomajad[muuda | muuda lähteteksti]

Sisalikulised[muuda | muuda lähteteksti]

Kahepaiksed[muuda | muuda lähteteksti]

Võõrliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Durrell rõhutab võõrliikide keskkonda sissetoomise probleemi ja nende võimalikku kahjustavat mõju. Pargis elavad järgmised võõrliigid:

Avastuste kõrb[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta aprillis avatud Avastuste kõrb (Discovery Desert) rajati selleks, et surikaatidel oleks rohkem ruumi ringi liikuda ja vähem võimalust end ekspositsioonialalt välja kaevata. Avastuste kõrbes elavad koos liigid, kes on üksteisele ohutud ja kellega jagatakse elupaika ka looduses, nagu näiteks kollamangustid (Cynictis penicillata),

Gorillad[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-tasandikugorillade perekond on Durrelli loomapargis esindatud alates selle avamisest 1959. aastal.[10] Algul oli loomapargil vaid üks noor emasloom N'Pongo, kellega hiljem liitus temast noorem emane Nandi. Gorillad on siiani ühed pargi kultuslikumad asukad. Nende praegune elupaik hõlmab avarat mänguala õues ja kolme siseruumi, kus kahes suuremas on võimalik neid ka jälgida. Praeguse viieliikmelise perekonna juht on hõbedaselgne Badongo, kes sündis loomapargis La Vallée des Singes. Badongo on gorilla Ya Kwanza järglane. Perekonna teised liikmed on emased. Jambo ajastust põlvnevad gorillad Kishka ja Kahilli (Jambo ja N'Pongo järglased). Samuti elab pargis noor emane Bahasha. Kahillil on olnud kaks järglast Ya Kwanzaga – isane nimega Mapema ja emane Ya Pili, neist viimane suri 2007. aastal. Ülejäänud kolm emast ei paaritunud Ya Kwanzaga.

Üheks tulevikuplaaniks on ehitada avaram gorillade kompleks, mis võimaldaks luua suurema perekonna, ehitada välja kõrgetasemelised ruumid ja võimaluse hakata gorilladele tutvustama teisi liike, kellega nad looduses kokku puutuksid, näiteks jõesiga.

Jambo[muuda | muuda lähteteksti]

Jambo by john catterall -s -c.jpg

Gorilla Jambo sündis 1961. aastal Baseli loomaaias Šveitsis. Jambo sattus 31. augustil 1986 üleöö rahvusvahelise meedia tähelepanu alla, kui viieaastane Levan Merritt kukkus gorillade alale ja kaotas teadvuse. Jambo valvas teadvuseta poissi, asetades end poisi ja teiste gorillade vahele. See on käitumine, mida etnoloogid tõlgendavad kaitsva žestina. Hiljem paitas ta teadvusetut poissi. Kui Levan teadvusele tuli ja nutma hakkas, taganesid Jambo ja teised gorillad ning kiirabiarst ja kaks looduspargi töötajat päästsid poisi. Suurt osa juhtunust filmis koduvideona Brian Le Lion ja seda pildistasid ka paljud teised looduspargi külastajad. Sündmuse kajastamine peamistes uudistekanalites ja ajalehtedes parandas gorillade mainet.[11]

Jõesead[muuda | muuda lähteteksti]

Jõesead on loomaaias alates 2009. aasta augustist, kui sinna toodi kaks emist Whipsnade'i loomaaiast. Neil on uus vaatlusplatvormiga aedik, mille ehitasid loomaaia vabatahtlikud. Aretusprogrammiga alustati 2011. aastal, kui loomaaeda saabus kult. Durrell Wildlife Conservation Trust on seadnud eesmärgiks tõmmata tähelepanu metsloomalihaga salakaubitsemisele Aafrikas. See puudutab ka teisi liike, näiteks gorillasid.

Tamariinid ja marmosetid[muuda | muuda lähteteksti]

Tamariine hoitakse pargis kahes kohas. Mõnda liiki, näiteks kuningtamariini ja küünisahvlast Leontopithecus rosalia on parem hoida omaette puuris. Mitmed teised liigid, nagu must lakktamariin ja küünisahvlane Mico argentatus võivad seevastu metsaalal vabalt ringi liikuda.

Keskorg[muuda | muuda lähteteksti]

Keskorg (Central Valley) asub pargi keskel, moodustades loodusliku barjääri ja tagades ühtlasi veevaru kohalikele liikidele. 2002. aastal jõudis lõpule miljon naela maksnud projekt, mille käigus orgu uuendati. Projekti raames loodi sinna varjupaik jäälindudele, leethiirtele, liblikatele, kiilidele ja mitut liiki veelindudele. Oru taastamisega soodustati ka kahe kohaliku orhideeliigi kasvu, mis õitsesid seal esimest korda 2005. aastal. Nendeks liikideks on tiibjas koerakäpp ja lääne-sõrmkäpp.

Orus elutsevad järgmised liigid:

Linnumajad[muuda | muuda lähteteksti]

Orus asub mitu linnumaja, mis majutavad arvukaid linde maailma eri paikadest. Linnumajad on ehitatud lindude looduslike elupaikade sarnaseks, et nad suudaksid loodusesse naastes paremini kohaneda. Linnumajad on piisavalt suured, et linnud saaksid lühemaid distantse lennata või maapinnalt toitu otsida.

Linnumajades on esindatud järgmised liigid:

Orangutanid ja gibonid[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastatel uuendatud tarandik hõlmab suurt välist mänguala, kus orangutanid saavad turnida. Suletud alasse kuulub üks suur maja ja kaks avarat vallikraaviga ümbritsetud saart. Sumatrast pärit orangutanide pere on Durrelli loomapargis olnud alates 1968. aastast. Varem elasid Durrelli loomapargis Borneo orangutanid, kuid otsustati, et park peaks keskenduma haruldasematele liikidele. Praegu elab loomapargis seitse orangutani – valitsev isane Dagu (1985), kolm emast – Gina (1964), Dana (1988) ja Mawar (1988) – ning nende kolm järglast Jiwa (1999), Jaya (2004) ja Gempa (2005). Orangutanid jagavad mängualasid kahe giboniga, kellest üks on musta värvi George ja teine helepruun Hazel.

Makaagid[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1964. aastast on Durrelli loomapargis hoolitsetud oru ääreosas elava makaagiperekonna eest. Pargil on õnnestunud makaakide arvukust suurendada, seevastu sündmused nende kodupaigas Sulawesi saarel töötavad Durrelli pingutustele vastu.

Lakkhundid[muuda | muuda lähteteksti]

Lakkhundid toodi Durrelli loomaparki 2001. aastal, kuid nüüd neid loomapargis ei eksponeerita.

Piilpartide linnumaja[muuda | muuda lähteteksti]

Leemurid[muuda | muuda lähteteksti]

Durrelli loomapark on koduks kuuele leemuri liigile:

Viis liiki (välja arvatud pruunleemurid, kes elavad üksnes Kirindy looduspargis) on laiali paigutatud mööda loomapargi territooriumi ja mõned isendid on Kirindy looduspargi Madagaskari väljapaneku fookuseks.

Nahkhiirte tunnel[muuda | muuda lähteteksti]

Mitme käiguga tunnel, mis ehitati kasutatud rehvidest, sai valmis 2011. aasta kevadel. Tunnel asub orgaanilise farmi ja õunaaia juures. See on koduks kahele nahkhiireliigile:

Kirindy looduspark[muuda | muuda lähteteksti]

Ulatusliku renoveerimisprojekti käigus sai ühest Durrelli loomapargi alast, Walled Gardensist, uus ekspositsioon Kirindy looduspark (Kirindy Forest), mis loodi Madagaskari kuiva troopilise metsa eeskujul. Kirindy looduspark tutvustab Madagaskari liikidega tehtud tööd, seal saab näha näiteks aiesid, mungosid ja hiidrotte ning jalutada linnualal.

Kirindy looduspargis elavad järgmised liigid:

Liikide kaitse edukus[muuda | muuda lähteteksti]

Tõestus liikide kaitse edukusest on see, et mõned liigid on pärast programmi naasnud oma looduslikku elukeskkonda.

Mauritiuse tuuletallaja

1976. aastal oli alles vaid neli isendit, neist üks emane. Durrell riskis võtta oma hoole alla viimase pesatäie mune ning pärast edukat haudumist õnnestus liik väljasuremisest päästa. Mauritiuse tuuletallaja kaitse on jõudnud uude etappi ning tagasi Mauritiusele, kus on taastatud liigi elunemine sealses koosluses ja ökosüsteemis.

Prževalski hobune

Durrelli loomapark kuulus niinimetatud loomaaedade koalitsiooni, mis päästis Prževalski hobuse väljasuremisest. Nüüd on Prževalski hobune tagasi ka looduses.

Kohalike liikide kaitsmine[muuda | muuda lähteteksti]

Durrell Wildlife Conservation Trust on Jersey saare kohalike liikide eest hoolitsemise oma südameasjaks võtnud, kujundades loomapargi ulatuslikke maa-alasid kohalike liikide elupaikadeks. Rohkete viljapuude istutamine pargi territooriumile on aidanud arvukalt linde ja putukaid kohale meelitada, näiteks saare aedades üha harvemini kohatavaid linde, nagu koduvarblasi ja laulurästaid. Pargis on üle 50 pesakasti, kus teiste seas pesitsevad loorkakud, tuuletallajad ja pääsulased. Sageli võib kohata ka punaoravat, leethiirt ja aedporri.

Jersey kohalike liikide abistamisel teeb Durrell Wildlife Conservation Trust tihedat koostööd kohalike looduskaitserühmitustega, et kaitsta Jersey kivisisaliku, Jersey hariliku kärnkonna ja Jersey välekonna kahanevaid populatsioone.
Loomapargis tegeletakse ka kohalike haruldaste ja vähelevinud taimede paljundamisega. Eesmärk on säilitada kohalike haruldaste taimede geneetiline mitmekesisus. Praegu kasvatatakse paljundamisüksuses nelja taime – metsmaasikas (Fragaria vesca), gallia nelk (Dianthus gallicus), kilpjalaline Anogramma leptophylla ja harilik käokannus (Linaria vulgaris). Teisi taimeliike paljundatakse siis, kui on saada seemneid või istikuid. Mõned neist taimeliikidest on nii ohustatud, et kasvatamiseks vajalike näidiste leidmine on väga keerukas.

2010. aastal alustati linnuliikide projektiga, et taastada kunagi saare kaljudel elanud lindude populatsioon. Projekti prioriteet oli kaljuhakk, keda nüüd võib leida loomapargi keskoru aladel. Kui projekt osutub edukaks, plaanitakse järgmiseks taastada talvikese arvukus.

Durrelli loomapargi tegevus mujal[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Jersey saarel ei ole enam kääbussigu, kaitstakse neid Assami osariigis Indias ja mujalgi. Liigi kaitsmine vajab jätkuvalt rahastamist ja muud abi. 2008. aastal lasti mõned kääbussead Indias loodusesse ning esimesed aruanded näitavad nende edukat toimetulekut.

Hiljuti pälvis tähelepanu Suur-Kaimanil saavutatud edu sinise iguaani kaitsmisel. Koostöös kohalike ametivõimudega on iguaan väljasuremisest päästetud. See näitab, kui palju on võimalik ära teha. 2008. aastal tabas projekti suur tagasilöök, kui kurjategijad murdsid kompleksi sisse ja tapsid suure hulga iguaane, kelle hulgas oli ka noori isendeid ja tiineid iguaane.

Varem peeti Madagaskari varti väljasurnuks (kuid juhuslikult leiti elusaid isendid). Durrelli loomapark on hakanud tegema koostööd Madagaskariga, et saada liigi kohta rohkem teada. Kuna uurijad ei ole suutnud rohkem isendeid leida, tuleb allesjäänud linnud tõenäoliselt Jerseyle tuua ning kasutada teadmisi madagaskari piilpardi ja malagassi pardi kohta, et ka need linnuliigid päästa väljasuremisohust.

1995. aastal nimetati see maailma kõige haruldasemaks maoks. Hiljuti asustati liik ümber Antigua saartele, kus liik on kaitstud röövloomade ja kahjurite eest.

Lõpetatud projektid[muuda | muuda lähteteksti]

"Uus visioon"[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aasta jaanuaris avalikustas Durrell Wildlife Conservation Trust plaani "Uus visioon", mis pidi aitama kindlustada organisatsiooni tegutsemise pargis järgmise viiekümne aasta jooksul. Ambitsioonikates plaanides oli oluline roll keskpunktidel (top spots) – paikades, kus loomade liigiline mitmekesisus on kõige rikkalikum, nagu saared ja mägismaa. Järgmiseks viieks aastaks kavandatud ümberkorralduste maksumuseks prognoositi ligi 46 miljonit Inglise naela. Raha tuli koguda avalike ja eraannetustega. Plaanis oli üheksa peamist loomade heaoluga seotud arenguaspekti, aga suurte kulude tõttu tuli paljudest plaanidest siiski loobuda.

  • Aafrika küla – selle eesmärk oli jäljendada Aafrika elukeskkonda, millega uuesti vabadusse lastud tasandikugorilladel tuleb kohaneda. Mitu miljonit Inglise naela maksvasse kompleksi plaaniti gorilladele luua võimlemiskoht ja muud uuenduslikud rajatised. Need oleksid võimaldanud gorillaperekonnal laieneda või mõne teise perega koos elada. Aafrika külla oli plaanis tuua ka teisi selles piirkonnas elavaid liike, nagu jõesiga, Aafrika sõrmiksaarmas ja Vana Maailma ahvid.
  • Mascarenia – ühele läbikäidavale suletud alale plaaniti koondada Madagaskari imetajad, linnud ja kilpkonnad ning võimalik, et ka mõned liigid Mauritiuselt, Komooridelt ja Seišellidelt. Jalutusala oleksid ääristanud leemurite, aiede, jutikmungode ja Madagaskari hiidrottide tarandikud.
  • Uus külastuskeskus – see pidi parandama üldist külastuselamust ning hõlmama nii restorani kui ka kuulsuste saali (hall of fame).
  • Ökomajakesed – need kujutasid endast keskkonnasõbralikku ja tänapäevast võimalust Durrelli loomapargis puhata.
  • Uus roomajate ja kahepaiksete keskus – see oleks võimaldanud loomapargil muutlikele keskkonnatingimustele vastuvõtlikumate liikide eest paremini hoolt kanda.
  • Les Augrès' mõisa ümberehitus – mõis plaaniti osaliselt hotelliks ümber ehitada, et külastajad saaksid seal oma puhkust veeta.
  • Treeningurajatiste täiustamine
  • Keskuste edendamine
  • Kuningliku Paviljoni väljaarendamine konverentsikeskuseks.

2011. aasta mais avas printsess Anne ametlikult loomaaia uue külastuskeskuse ja restorani. Restorani pääseb ka loomaaeda külastamata. Hiljuti pandi Durrelli loomaparki üles veebikaamerad, mis on paigutatud surikaatide alale, Telfairi skinki (Leiolopisma telfairii) ja Livingstone’i puuviljanahkhiirte juurde ning Kirindy metsa, kus elutsevad haruldased ja värvikirevad linnuliigid. Veebikaamera võimaldab neid liike vaadata ajal, mil neile ligi ei pääse, näiteks saab puuviljanahkhiiri jälgida õhtul, kui nad on kõige aktiivsemad.

Durrelli loomapargi kämping[muuda | muuda lähteteksti]

Durrelli loomapargi kämping[12] tegutseb 2012. aasta algusest, pakkudes pargi külastajatele majutust ja muid teenuseid. Kämping asub Les Augrès' mõisa läänepoolses salus, mille territooriumile on paigaldatud umbes iga seitsme meetri järel üheksa ruutmeetri suurused puidust laudised, igaühele neist on püstitatud 12 geodeetilist kuplit-telki. Igas telgis on dušinurk ja WC. Kahele platvormile on paigaldatud ühiskasutamiseks ning ilu- ja terviseprotseduurideks mõeldud telgid. Kämpingualal levib Wi-Fi ja igas telgis on 240 V elektritoide.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]