Suur-metsaherilane

Suur-metsaherilane (Dolichovespula media) on putukaliik voltherilaste sugukonnast ühisherilaste alamsugukonnast metsaherilase perekonnast.

Isane suur-metsaherilane.

Nomenklatuur

Liiki kirjeldas esmakordselt Anders Jahan Retzius 1783.

Taksonoomia

Emaherilane.

Suur-metsaherilase punakaspruuni mustriga rindmikuga emaherilast võidakse segi ajada vapsiku töölisega, kuid ta on vapsikust tunduvalt saledam ja vapsikul ei ole rindmikul kollast värvi ega sügavmusta kehavärvi. Peamine eristav tunnus on väiksem silmade tagaservade kaugus kuklast suur-metsaherilasel.

Suur-metsaherilasele iseloomulikud kitsad triibud rindmiku eesosas ja külgedel öeldakse meenutavat Nike logo või peegelpiltidena vastamisi olevaid 7-eid.

Klassifikatsioon

Varem eristati alamliike, kuid nüüd on selgunud, et erinevused valmiku värvuses olenevad pesa temperatuurist vastsejärgus.

Levikukaart.

Levik

Levinud Palearktises Lääne-Euroopast Jaapanini.

Liik on Euroopas levinud peamiselt Kesk-Euroopas soodsa kliimaga aladel. Põhja poole põhjapolaarjoon ulatub levila ainult Norras. Lõuna-Euroopas esineb ainult mägedes, Hispaanias väga harva. Saksamaal on levinud, kuid pole kuskil eriti sage. Levinud ka Venemaal. Soomes on levinud peamiselt lõunaosas. Suurbritannia saarel võõrliik, mida kohati esmakordselt Sussexi rannikul 1980; nüüd on Lõuna-Inglismaal tavaline ja levinud, levib põhja suunas, Põhja-Inglismaal hajusalt ja Šotimaalt üksikud leiud . Laialt levinud Põhja-Aasias: Põhja-Siberi metsatundrast Mandžuuria ja Mongooliani, samuti Jakuutias, Sahhalinil, Koreas ja Jaapanis.

Eestis on levinud.

Kehaehitus

Emaherilased kasvavad 18–22 mm pikkuseks, töölised ja isamesilased 15–19 mm pikkuseks. Suur-metsaherilane on vapsiku järel Põhjamaade suurim voltherilane.

Keha värvus varieerub punakaskollasest peaaegu mustani. Ka ühes pesas võib olla erinevaid värvivariante. Mida jahedamas pesas kasvab vastne, seda suurem osa valmiku kehast on must.

Töölised ja isaherilased on enamasti mustad, kitsaste või laiemate kollaste triipudega, tagakehal on triibud sageli väga kitsad. Suur-metsaherilasele iseloomulikud triibud rindmiku eesosas ja külgedel öeldakse meenutavat Nike logo või peegelpiltidena vastamisi olevaid 7-eid. "Kulmud" on valdavalt kollased. Emaherilasel on rindmik punakam, punase mustriga.

Liitsilma alumise nurga ja lõugade vahel on tundla läbimõõdu laiune ala. Pea eesosas liitsilmani ulatuv eend on üleni kollane ning on eraldi lauba keskel paiknevast kollasest laigust. Lõugadest kõrgemal paiknev suukilp on kollane. Töölistel ja isaherilastel on suukilbil peenike kesktriip, mis ei ulatu alumise ääreni, emaherilasel üks või kaks musta täppi.

Rindmiku küljed on kortsus.

Elupaik

Suur-metsaherilane elab hõredates metsades ja põõsastikes, eelistatult ka inimeste asualal.

Eluviis

Kesk-Euroopas lendavad nad aprilli keskpaigast septembri keskpaigani, kusjuures töölisi võib näha mai lõpust, uue põlvkonna emaherilasi ja isaherilasi juuli lõpust. Pere areneb suhteliselt kiiresti, sureb aga küllaltki vara, enamasti augustis, pärast uute ema- ja isamesilaste üleskasvamist. Uued ema- ja isamesilased paarituvad; vana emamesilane, töölised ja isamesilased hukkuvad, emamesilased jäävad talvituma.

Pesad

Tööline pesamaterjali hankimas

Suur-metsaherilase vabalt rippuv pesa

Helehallidel marmoreeritud paberpesadel on kinnised õhutaskud ja nad koosnevad suuremalt jaolt paplipuidust.

Pesa on kera- kuni sidrunikujuline.

Pesa maksimaalsed mõõtmed on 31×27 cm. Pesa ei ole jalgpallist suurem.

Pesa koosneb maksimaalselt kuuest, enamasti kolmest kuni viiest kärjest, mille ääred on üles keeratud. Neis on kuni 1800 kambrikest.

Ühes pesas elab kuni 900–1700 isendit, kellest 150–500 on töölised. Enamasti ei ole peres üle 200 isendi.

Pesa ehitatakse sageli lahtiselt põõsasse, puu võrasse või hekki või ka räästa alla, müürieendi alla või aknaorva 0,5–3,5 m kõrgusele. Sageli on ta hästi nähtav ja ilma kaitseta riputatud. Koopasse, maa alla ega maa peale suur-metsaherilane pesa ei tee.

Sissepääsuava läbimõõt on 1–2 cm. Noortel pesadel võib sissepääs olla voolikukujuliselt allapoole pikendatud, kuid sissepääsutoru eemaldatakse tavaliselt mõne aja pärast. Vanadel pesadel on sissepääs sageli külje peal alumises kolmandikus.

Pesa püsib kuni uute isa- ja emamesilaste paaritumiseni hilissuvel.

Käitumine

Nad on suhteliselt rahumeelsed, ainult pesa lähedal võivad nad olla agressiivsed.

Ökoloogia

Pole teada, et suur-metsaherilase levik Suurbritannia saarel oleks kohalikele ühiselulistele herilastele halvasti mõjunud.

Vaenlased

Et nad on inimkaaslejad, siis inimesed sageli lõhuvad nende pesi teadmatuse või kartuse tõttu.

Kirjandus

• R. Ishikawa. A study on Dolichovespula media (Retzius) of Japan (Hymenoptera, Vespidae). Bull. Natl. Sci. Mus. , 1969, 12 (2), lk 179—182, pl. 1.
• Shun'ichi Makino. Solitary Life of the Foundress: Field Observations of Behavior of Dolichovespula media media and D. saxonica nipponica in the Pre-Emergence Stage (Hymenoptera, Vespidae)". – The Entomological Society of Japan, 1985, 53 (3), lk 475–485.
• Heiko Bellmann. Bienen, Wespen, Ameisen. Hautflügler Mitteleuropas, Franckh-Kosmos Verlags-GmbH & Co KG: Stuttgart 1995, ISBN 3-440-09690-4.
• Rolf Witt. Wespen. Beobachten, Bestimmen, Naturbuch-Verlag: Augsburg 1998, ISBN 3-89440-243-1.
• V. V. Dubatolov, V. V. Social wasps (Hymenoptera, Vespidae: Polistinae, Vespinae) of Siberia in the collection of Siberian Zoological Museum. — Far Eastern Entomologist 1998, 57, lk 1–11.
• Michael E. Archer. Taxonomy, distribution and nesting biology of species of the genus Dolichovespula (Hymenoptera, Vespidae). – Entomological Science, 2006, 9, lk 281–293.
• Nationalnyckeln till Sveriges Flora och Fauna. Steklar: Myror—getingar. Hymenoptera: Formicidae–Vespidae, Uppsala: ArtDatabanken, SLU: 2012, ISBN 978-91-88506-78-8, lk 296, 306–307.

Välislingid

• Suur-metsaherilane andmebaasis eElurikkus
• Sissekanne saidil vespa-crabro.de
• Stuart Roberts, Alan Phillips. Information Sheet Median Wasp (Dolichovespula media)
• BWARS
• Fauna Europaea
• Fotod: [1]