Dogma 95

Dogma 95 on Taani avangardistlik filmiliikumine, mille algatasid 1995. aastal Taani filmirežissöörid Lars von Trier, Thomas Vinterberg, Kristian Levring ja Søren Kragh-Jacobsen.
Dogma filmikontseptsiooni eesmärk on asetada esiplaanile narratiiv ja näitlejatöö, vähendades meediumi tehnilist sekkumist. Selle põhimõtte alusel töötasid Lars von Trier ja Thomas Vinterberg välja Dogma 95 manifesti, mis sisaldab kümmet niinimetatud puhtusevannet ("The Vow of Chastity").[1]
Kümme puhtusevannet
[muuda | muuda lähteteksti]- Filmimine peab toimuma kohapeal. Dekoratsioone ja rekvisiite ei tohi kunstlikult lisada ja neid ei tohi filmimise ajaks kohapeale paigutada.
- Heli ei tohi olla eraldi salvestatud. Muusika on lubatud ainult siis, kui seda esitatakse otse filmimise ajal, nt raadiost, mis filmimise ajal töötab.
- Kaamerat tuleb käes hoida. Staatilisi kaadreid ei tohi teha statiiviga; liikumine peab olema loomulik.
- Film peab olema värviline. Kunstlikku valgustust ei tohi kasutada.
- Optilised filtrid on keelatud.
- Film ei tohi sisaldada pealiskaudset tegevust, näiteks mõrv ja relvad on keelatud.
- Ajaline ja ruumiline võltsimine on keelatud. Filmi tegevus peab toimuma siin ja praegu; ajaloolised filmid või tulevikus aset leidvad lood ei ole lubatud.
- Žanrifilmid on keelatud. Ei tohi teha näiteks põnevus-, ulme-, krimi- või õudusfilme.
- Film peab olema filmitud 35 mm formaadis, mis on tänapäeval aegunud nõue, kuid oli osa algsest manifestist.
- Režissööri nime ei tohi esitada tiitrites. Dogma 95 eesmärk oli eemaldada autori "ego" ja rõhutada loo ning näitlemise ausust.
Filmid
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene Dogma žanris film oli Thomas Vinterbergi "Festen" (eesti k. "Perekonnapidu", 1998. a), millele järgnes Lars von Trieri "Idioterne" (eesti k. "Idioodid", 1998. a). Hiljem tegid Dogma filme paljud teised režissöörid, sealhulgas Ameerika režissöör Harmony Korine, kes tegi esimese mitte-Euroopa Dogma filmi "Julien Donkey-Boy" (1999. a).
Dogma sekretariaat suleti 2002. aastal. Veebileht Dogma 95 loetles 212 Dogma filmi.[2]
Taani Dogma-filmid
[muuda | muuda lähteteksti]- Dogma nr 1: "Festen" (rež Thomas Vinterberg, 1998) (IMDb);
- Dogma nr 2: "Idioterne" (rež Lars von Trier, 1998) (IMDb);
- Dogma nr 3: "Mifunes sidste sang" (rež Søren Kragh-Jacobsen, 1999) (IMDb);
- Dogma nr 4: "The King Is Alive" (rež Kristian Levring, 2000) (IMDb);
- Dogma nr 12: "Italiensk for begyndere" (rež Lone Scherfig, 2000) (IMDb);
- Dogma nr 18: "Et rigtigt menneske" (rež Åke Sandgren, 2001) (IMDb);
- Dogma nr 21: "En kærlighedshistorie" (rež Ole Christian Madsen, 2001 (IMDb);
- Dogma nr 28: "Elsker dig for evigt" (rež Susanne Bier, 2002) (IMDb) ;
- Dogma nr 32: "Se til venstre, der er en svensker" (rež Natasha Arthy, 2003) (IMDb);
- Dogma nr 34: "Forbrydelser" (rež Annette K. Olesen, 2004) (IMDb).
Teised Dogma-filmid
[muuda | muuda lähteteksti]- Dogma nr 9: "Babylon" (rež Vladan Zdravkovic, Rootsi, 2001) (IMDb);
- Dogma nr 23: "Resin" (rež Vladimir Gyorski, USA, 2001) (IMDb);
- Dogma nr 26: "The Sparkle Room" (rež Alex McAulay, USA, 2001) (IMDb);
- Dogma nr 29: "The Bread Basket" (rež Matthew Biancniello, USA, 2002) (IMDb).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "DOGME '95 MANIFESTO AND VOW OF CHASTITY (Denmark, 1995)", Film Manifestos and Global Cinema Cultures, University of California Press, lk 201–203, 31. detsember 2019, vaadatud 4. detsembril 2025
- ↑ Lauridsen, Palle Schantz (17. mai 2010). "Genhør med dogme 95 [Dogme 95 reheard]". MedieKultur: Journal of media and communication research. 26 (48). DOI:10.7146/mediekultur.v26i48.2116. ISSN 1901-9726.