Dmitri Šepilov

Allikas: Vikipeedia
Dmitri Šepilov (1955)

Dmitri Trofimovitš Šepilov (vene Дмитрий Трофимович Шепилов) (5. november (vana kalendri järgi 23. oktoober) 1905 Aşgabat8. august 1995 Moskva) oli vene päritolu Nõukogude Liidu poliitik ja majandusteadlane.

Dmitri Šepilov oli 1. juunist 1956 kuni 15. veebruarini 1957 NSV Liidu välisminister.

Dmitri Šepilov oli üks neist, kes 1957. aastal pooldas kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus nn parteivastase grupi liikmena Nikita Hruštšovi vabastamist NLKP KK I sekretäri ametikohalt.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Dmitri Šepilov sündis Aşgabatis suures töölisperekonnas. Tema vanaisa oli pärisorine talupoeg Mihhaila Šepilov, tema isa oli treial Trofim Šepilov. Hiljem koliti Taškenti. Isa töötas raudteelukksepana, Tašendi raudteetöökodades treialina ning õppis ka õhtukoolis.

Isa laulis kodus, kuus venda musitseerisid eri pillidel kuulmise järgi. 11-aastaselt sai Dmitri sõbraks Juri Nikolajevitš Ostroumoviga, kellel oli kodus klaver. Koos laulsid nad Tšaikovski, Rahmaninovi, Arenski, Glinka, Dargomõžski, Varlamovi, Guriljovi ja teiste vene heliloojate romansse ja ooperiaariaid. Juril kujunes tenor, Dmitril bariton ning nendega liitunud Ženja Polenskil bass, nii et koos saadi laulda duette ja triosid.

12-aastasena läks ta tööle tubakatöökotta hülsside valmistajaks ning õppis pärastlõunal. Lõuna ajal käis ta natsionaliseeritud elamuid valitseva kvartalikomitee koosolekutel. Hoolimata väsimusest käis ta õhtuti ooperiteatris.

Aastal 1918 loodi koos mõnede kooliõdedega Tašendis muusikateater. Esineti koolides, kasarmutes, kišlakkides, ooperiteatris, Rahvamajas ning suvekinodes Modern ja Hiva. Etendati gümnaasiuminäidendit "Ivanov Pavel" ning lasteoopereid "Saabastega kass", "Кот, козел и баран", "Люли-музыканты" jt. Lavastati üksikuid stseene klassikalistest ooperitest (näiteks "Jevgeni Onegin") ning korraldati romansside ja kammerlaulude kontserte. Tüdrukutest kujunes balletirühm.

Isa ei vaadanud poja muusikaharrastusele kuigi hea pilguga. Samal ajal loobus Dmitri tegevusest tubakatöökojas kvartalikomitees ning hakkas leiba teenima ooperiteatris grimeerija abilisena, kuigi tal täielikult puudus joonistamisanne. Ta pani näitlejatele pähe parukaid ning kleepis habemeid ja vuntse. Ta püüdis statiste retušeerida võimalikult eredalt, hoolimata nende rollist konkreetses etenduses. Kõik õhtud veetis ta teatris.

Karjäär nõukogude riigiaparaadis[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1926 astus ta ÜK(b)P-sse.

Aastal 1926 lõpetas ta 1. Moskva Riikliku Ülikooli nõukogude õiguse teaduskonna kohtuosakonna. Ta suunati omal valikul tööle Jakutskisse, kus ta töötas Jakuutia Peakohtu prokurörina ning Jakuutia prokuröri asetäitjana ja prokuröri kohusetäitjana. Aastatel 1928–1929 töötas ta samuti omal valikul Smolenskis Lääneoblasti prokuröri abina. Seal püüdis ta aru saada, miks hoolimata viljakast maast on riigis nälg. Alates 1929. aastast oli ta teaduslikul tööl.

Aastatel 1931–1933 õppis ta Moskvas Punase Professuuri Agraarinstituudis, töötades samal ajal ajakirja Na Agrarnom Fronte toimetuse vastutava sekretärina.

Pärast instituudi lõpetamist 1933 määrati ta omal valikul ühe suure Lääne-Siberi loomakasvatussovhoosi poliitosakonna ülemaks. Seal valiti ta partei kraikomiteesse. Kui maal muudeti poliitosakonnad tavalisteks parteiorganisatsioonideks, määrati Šepilov 1935. aastal ÜK(b)P Keskkomitee põllumajandusosakonna põllumajandusteaduse sektori juhataja asetäitjaks osakonnajuhataja Jakov Jakovlevi alluvuses. Varsti viidi sektor üle teadusosakonda, mida hakkas juhatama Karl Bauman (sektorijuhataja oli Ivan Dorošev). Samal ajal töötas ta Punase Professuuri Agraarinstituudi poliitilise ökonoomia õppejõuna ning Suure nõukogude entsüklopeedia teadusliku toimetajana. Mälestustes kirjeldab ta, kuidas teda saadeti Ježovi käsul ühele looduskaitsealale Astrahani lähedal "prahti koristama", tema aga päästis töötajad, kelle vastu oli salakaebus esitatud.

Aastal 1937 sai Šepilov ajaloodoktori kraadi ning ta määrati seoses puhastustega ÜK(b)P Keskkomitees NSVL TA Majanduse Instituudi teadussekretäriks (sellel ametikohal eelnes talle Andrei Gromõko). Aastatel 1937–1941 oli ta ka Moskva kõrgkoolides (sealhulgas Kõrgem Parteikool ja Nõukogude Kaubanduse Instituut) õppejõud. Tema mälestuste järgi tehti talle 1. septembril 1938 ettepanek hakata NKVD salajaseks kaastööliseks, millest ta keeldus põhimõttelistel kaalutlustel, teades, et ustavaid bolševikke kuulutatakse rahvavaenlasteks.

1941. aasta alguses tegi ÜK(b)P KK sekretär Nikolai Voznessenski Šepilovile ja mõnele teisele Majanduse Instituudi vanemteadurile ettepaneku hakata tööle NSV Liidu Plaanikomitees, millest Šepilov keeldus.

Juulis 1941, pärast Teise maailmasõja algust astus Šepilov vabatahtlikuna maakaitseväkke. Moskva lahingu ajal 1941–1942 oli ta Moskva maakaitseväe komissar (173. laskurdiviisi (endise Moskva Kiievi rajooni maakaitseväe 21. diviisi) poliitosakonna juhataja). Aastatel 19421943 oli ta 23. Kaardiväearmee ja 1944–1946 4. Kaardiväearmee poliitiline juhendaja. Ta osales lahingutes Kurski kaare all, Stalingradi all ja Jugoslaavias. Sõja lõpuks ülendati ta 1945. aastaks auastme kaardiväekindralmajor. Maist 1945 veebruarini 1946 oli Šepilov üks tähtsamaid Nõukogude ametiisikuid okupeeritud Viinis. Austrias valmistati 4. Kaardiväearmeest ja Šepilovist film. Detsembris 1945. aastal kutsuti ta Moskvasse ning Keskkomitees pakuti talle TASS-i direktori kohta, millest ta keeldus. Mõne päeva pärast pakkus Aleksei Kossõgin talle Vene NFSV tehniliste kultuuride rahvakomissari ametikohta, millest ta samuti keeldus. Selle asemel palus ta Keskkomiteelt võimalust pöörduda tagasi teadusliku töötaja kohale.

Karjäär Stalini ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruaris 1946 määrati Šepilov NSV Liidu Relvajõudude Poliitilise Peavalitsuse propaganda- ja agitatsiooniosakonna ülema asetäitjaks.

2. augustil 1946 sai ta ajalehe Pravda propagandaosakonna toimetajaks ning seejärel propagandaosakonna juhatajaks. Ajalehe juures tuli töötada puhkepäevadeta ja unevaeguses. Ta kirjutas mitmed ulatuslikud poliitilised artiklid, sealhulgas "Uus ajastu inimkonna ajaloos", "Suur nõukogude rahvas" (Великий советский народ; see avaldati kolmes trükis brošüürina), "Salajane sõda Nõukogude Venemaa vastu", "Nõukogude patriotism" ning "Põllumajandussaaduste külluse loomine – nõukogude riigi ülitähtis ülesanne". Samal ajal oli ta õppejõud Poliitilises Sõjaväeakadeemias.

Aastal 1946 tegi Nikolai Voznessenski Šepilovile ettepaneku hakata tema kui NSV Liidu Plaanikomitee esimehe asetäitjaks ja Keskstatistikavalitsuse ülemaks. Ta keeldus, otsides tuge Keskkomiteest.

1947. aasta keskel kritiseeriti ÜK(b)P Keskkomitee propaganda- ja agitatsioonivalitsuse juhatajat Georgi Aleksandrovit ja tema asetäitjaid avalikult ebapiisava valvsuse eest ning nad kõrvaldati oma ametikohtadelt. Šepilov, kelle Andrei Ždanov oli septembris enda juurde kutsunud, määrati 18. detsembril (?) 1947 selle valitsuse ülema esimeseks asetäitjaks. Kuna valitsuse juhatajal Mihhail Suslovil olid teised kohustused, kontrollis Šepilov osakonna igapäevast tegevust peaaegu täielikult.

Moskvas sai Šepilovist, kes oli tuntud oma peaaegu eideetilise mälu, eruditsiooni ja lihvitud maneeride poolest, kommunistliku ideoloogia asjatundja ning Stalini ideoloogiajuhi Andrei Ždanovi protežee. 1. detsembril 1947 määrati Ždanovi poeg Juri Ždanov valitsuse koosseisus oleva teadussektori juhatajaks ja Šepilovist sai oma protežeerija poja ülemus. Juri Ždanov abiellus varsti Stalini tütre Svetlana Allilujevaga.

Aprillis 1948 kiitis Šepilov heaks üleliidulisele lektorite seminarile kavandatud Juri Ždanovi ettekande, mis kritiseeris Stalini soosikut Trofim Lõssenkot. Seminari programmist kandis ta eelnevalt ette ka osakonna juhatajale Suslovile. Šepilovi mälestuste järgi helistas järgmisel päeval pärast seminari talle Malenkov ning küsis ettekande stenogrammi. Šepilov vastas, et stenogramm valmib mõne päeva pärast ning seejärel peab autor seda redigeerima. Malenkov aga nõudis stenogrammi kohe, öeldes, et ta ei räägi ainult enda nimel. Andrei Ždanov heitis Šepilovile ette, et too on ilma temaga nõu pidamata lubanud sellise ettekande pidada. Järgmisel õhtul kutsuti Andrei Ždanov, Suslov, Šepilov ja Juri Ždanov Stalini kabinetti Poliitbüroo istungile. Šepilovi mälestuste järgi võttis Šepilov vastutuse enda peale ning kritiseeris Lõssenkot ka Stalini ees. Suslov vabandas end sellega, et ta polnud asjaga kursis. Stalin moodustas Lõssenko kaitseks Keskkomitee komisjoni eesotsas Malenkoviga. Sellest sai alguse poliitiline võitlus Andrei Ždanovi ning tema rivaalide vahel, kes püüdsid seda seika ära kasutada Ždanovi diskrediteerimiseks. 1. juulil 1948 võttis Ždanovi peamine rivaal Georgi Malenkov üle partei sekretariaadi; Ždanov saadeti kahekuulise puhkusele, mille ajal ta (31. augustil) suri. 10. juulil 1948 reorganiseeriti propaganda- ja agitatsioonivalitsus propaganda- ja agitatsiooniosakonnaks ning Šepilov sai selle juhatajaks. 10. juulil saatis Juri Ždanov Stalinile kirja, milles ta ütles, et on teinud terve rea tõsiseid vigu, kuid kordas, et pole nõus mõningate Lõssenko teoreetiliste teesidega. Kuu aja pärast avaldati see kiri Pravdas. Stalin mõistis oma vastuses talle mendelismi-morganismi tingimusteta hukka.

Ülekoormuse tõttu osakonnajuhataja ametikohal varises Šepilov töö juures kokku ja kaotas teadvuse. Kremli haiglas diagnoositi tal peaaju vereringe dünaamiline häire närvisüsteemi kurnatuse pinnal.

Kui võimult kõrvaldati Poliitbüroo liige Nikolai Voznessenski (kes hiljem hukati), kujutasid Voznessenski vaenlased Šepilovit Voznessenski pooldaja ning järgijana. Šepilov läks Malenkovi jutule, et too lubaks tal naasta teaduslikule tööle. Šepilovi mälestuste järgi vastas Malenkov rahulikult ja peaaegu heasüdamlikul toonil: "Мы давно добираемся до вас. Но всё не удавалось. А теперь не сорветесь," ning tegi rusikaga liigutuse, mis kujutas kala rabelemist õnge otsas. 13. juulil 1949 tegi Poliitbüroo otsuse "Ajakirjast Bolševik". Selles oli kaks süüdistust Šepilovi aadressil: "Märkida, et sm Šepilov kui ÜK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja osutus ajakirja Bolševik kontrollimisel mitte oma ülesannete kõrgusel olevat" (jutt oli Voznessenski raamatu avaldamisest ajakirjas) ning "Juhtida sm Šepilovi tähelepanu sellele, et ta tegi jämeda vea, lubades ÜK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonnal soovitada N. Voznessenski raamatut õpikuna tööks partei rajoonikomiteede sekretäridega ja propagandistide kaadritega. Tühistada need juhtnöörid kui ekslikud." Varsti vabastati Šepilov oma ametikohalt.

Olles tööta ja kartes arreteerimist, kogus ja töötles Šepilov materjale NSVL põllumajanduse kollektiviseerimise ajaloo kohta, harjutas inglise keelt ning luges üle Hegeli "Loogikateadust", Tšehhovit, Bloki ja Jesseninit. Samuti luges ta rõõmuga Vjatšeslav Šiškovi raamatuid "Sünge jõgi" ja "Jemeljan Pugatšov".

Talumata tööta olekut, palus ta Keskkomiteel anda endale mingisugustki, kas või ajutist tööd. Talle öeldi, et ta võib esialgu aidata toimetada ajakirja Bolševik materjale. Ta hakkas materjale redigeerima ning kirjutas artikli "Ameerika imperialismi kannupoisid".

Jaanuaris 1950 kutsuti Šepilov Keskkomitee Orgbüroo istungile ning talle määrati Keskkomitee inspektori ametikoht. Selle sündmuse taust oli Šepilovi mälestuste järgi järgmine. Poliitbüroo istungil ütles kord Stalin: "Aga kus on meil Šepilov? Mida ta teeb? Millega tegeleb?" Malenkov ütles: "Tahtsimegi teiega nõu pidada, teilt küsida, seltsimees Stalin, mida teha Šepiloviga." Stalin: "Me kritiseerisime Šepilovit. Aga ta on marksistlikult haritud inimene. Niisuguseid inimesi ei tohi raisata." Järgmisel päeval määratigi ta Keskkomitee inspektoriks. Mõne päeva pärast kutsus Stalin ta pikale neljasilmavestlusele ning tegi talle ülesandeks kirjutada uus poliitilise ökonoomia õpik, mis põhineks Stalini äsja avaldatud traktaadil "Sotsialismi majandusprobleemid NSVL-s". Mais 1950 vabastati Šepilov, Konstantin Ostrovitjanov, Pavel Judin, L. A. Leontjev ning mõne aja pärast ka I. D. Laptev ja A. I. Paškov Moskva lähedale Gorkisse Savva Morozovi ehitatud majja, kus oli elanud Maksim Gorki, õpikut kirjutama. Seal elati terve aasta. Aeg-ajalt peeti Staliniga nõu. Stalin vastas küsimustele ning redigeeris teksti. Novembris 1951 toimus Keskkomitee klubis üleliiduline diskussioon õpiku projekti üle. Tehti palju täiendus- ja parandusettepanekuid. Selle alusel esitati Stalinile õiend. 1. veebruaril 1952 vastas Stalin tööga "1951. aasta novembridiskussiooniga seotud märkused majandusküsimustes." 15. veebruaril 1952 toimus nõupidamine Poliitbüroo liikmete, õpiku autorite ja majandusteadlaste osavõtul. Stalin vastas küsimustele. Poliitbüroo otsustas anda autoritele tööks veel ühe aasta aega. Seekord oli töökohaks Keskkomitee puhkekodu "Nagornoje" Kurkino küla lähedal, hiljem Keskkomitee sanatoorium "Puškino".

Aastatel 19501958 oli Šepilov NSVL Ülemnõukogu (3. ja 4. koosseisu) saadik (Sverdlovski oblastist valitud Liidunõukogu liige).

NLKP XIX kongressil 1952 valiti Šepilov NLKP Keskkomitee liikmeks. Ta jäi selleks 1957. aastani.

20. oktoobril toimus ideoloogiaalane nõupidamine. Moodustati NLKP KK alaline ideoloogiaküsimuste komisjon, mille esimeheks määrati Šepilov. Ta sai endale endise Stalini kabineti Keskkomitee viiendal korrusel. Ta töötas seal paralleelselt tööga õpiku koostamisel.

18. novembril 1952 määrati Šepilov Pravda peatoimetajaks, sest Stalin ei olnud rahul Leonid Iljitšoviga. Ka seda tööd pidi ta algul tegema paralleelselt õpiku koostamisega. Ta jäi sellele ametikohale 1956. aastani.

Hruštšovi-aegne karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Stalini surma märtsis 1953 otsustati, et Šepilov peab katkestama töö poliitilise ökonoomia õpiku kallal ning keskenduma Pravdale.

Temast sai uue parteijuhi Nikita Hruštšovi liitlane ja protežee, kes toetas teda ideoloogiliselt võitluses NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Georgi Malenkoviga. Šepilovist sai 1953 NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliige. Malenkov pooldas tarbekaupade tootmise suurendamist, Šepilov aga rõhutas raske- ja kaitsetööstuse rolli ning iseloomustas Malenkovi positsiooni järgmiselt: "Üldarusaadavas keeles tähendab see: me loovutame rasketööstuse, masinaehituse, energeetika, keemiatööstuse, elektroonika, raketitehnoloogia, juhtimissüsteemide jne forsseerimise eelise imperialistlikule maailmale (...) Raske on ette kujutada teadusevastasemat, roiskunumat teooriat, mis võiks meie rahvast rohkem relvituks teha."

Veebruaris 1955 vabastati Malenkov Ministrite Nõukogu esimehe ametikohalt. Šepilov valiti 12. juulil 1955 Keskkomitee sekretäriks, kusjuures ta jäi edasi Pravda peatoimetajaks. Ta aitas ette valmistada Hruštšovi ettekannet, milles ta NLKP XX kongressil veebruaris 1956 paljastas Stalinit.

Välispoliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Šepilovi valdkond oli ideoloogia, hakkas ta varsti tegelema ka välispoliitikaga. Ka tegevus Pravdas oli välispoliitikaga seotud, sest Pravdas avaldati diplomaatilise tähtsusega artikleid.

Mai lõpus 1955 saatis ta uut Ministrite Nõukogu esimeest Nikolai Bulganinit visiidil Jugoslaaviasse. Visiidi eesmärk oli teha lõpp kahe riigi vahelisele konfrontatsioonile, mis oli alanud 1947–1948. Tollal Jugoslaavia juhtkonda kuulunud Dragoljub Mićunović on meenutanud, kuidas einel Titoga 1955 palus Hruštšov mitu korda Šepilovil kinnitada juhtumit, millest Hruštšov oli äsja jutustanud. "Šepilov võttis salvrätiku ära, tõusis lauast ning vastas otsekui ametlikult raporteerides: "Just nii, Nikita Sergejevitš!" ning istus uuesti laua taha. Mulle tundus Šepilovi niisugune käitumine ülimalt ebaharilik, samuti see, et Hruštšov seda sallis."

Juulis 1955 sõitis Šepilov Ülemnõukogu rahvusvaheliste asjade komisjoni esimehena (selleks ta sai suvel 1955) Egiptusse läbirääkimistele Jamāl ‘Abd an-Nāşiriga ning tagas relvatehingu, mis tähendas Egiptuse sõjaväelise režiimi de facto tunnustamist Nõukogude Liidu poolt ja sillutas teed tulevasele Nõukogude-Egiptuse liidule. See andis ka signaali, et Nõukogude Liit on suhetes mittesotsialistlike kolmanda maailma riikidega Stalini ajaga võrreldes paindlikumaks muutunud. Tema poliitika Egiptuses erines Nõukogude suursaadiku omast.

NLKP XX kongressil kutsus Šepilov üles sotsialismi vägivaldselt eksportima: maades, "kus on kujunenud kodanliku diktatuuri reaktsioonilis-bürokraatlik aparaat, kus on arenenud militarism ja ekspluataatorlikud klassid, hakatakse avaldama meeleheitlikku vastupanu töörahvale selle võitluses ühiskonna ümberkujundamise eest uutel sotsialistlikel alustel, on proletaarne diktatuur sunnitud murdma selle vastupanu vägivaldsete meetmetega". Ta osales ka Hruštšovi ettekande "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" koostamises, kuid Hruštšov kasutas tema kirjutatust vaid üksikuid lõike.

27. veebruaril 1956 valiti Šepilov NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadiks.

1. juunil 1956 sai Šepilov Vjatšeslav Molotovi asemel Nõukogude Liidu välisministriks. Ajendiks oli vajadus Moskvas vastu võtta Jugoslaavia delegatsiooni. Ta lahkus Pravda peatoimetaja kohalt, kuid jäi kuni Keskkomitee pleenumini 24. detsembril NLKP Keskkomitee sekretäriks.

Juuni alguses 1956 läks Šepilov jälle Egiptusse ja pakkus Nõukogude Liidu abi Aswāni tammi ehitamisel. Kui USA ja Maailmapanga võistlev ettepanek Lääne ja Egiptuse halvenevate suhete taustal juulis 1956 tagasi võeti, võttiski Egiptus vastu Nõukogude Liidu abipakkumise.

27. juulil 1956, järgmisel päeval pärast Suessi Kanali Kompanii natsionaliseerimise väljakuulutamist Jamāl ‘Abd an-Nāşiri poolt kohtus Šepilov Egiptuse suursaadikuga Nõukogude Liidus ja pakkus Egiptuse positsioonile üldist toetust, mille Hruštšov tegi oma 31. juuli kõnes ametlikuks. Kuigi Nõukogude Liit oli 1888. aasta Konstantinoopoli konventsioonile allakirjutajana kutsutud Londonis augusti keskel peetud rahvusvahelisele konverentsile Suessi küsimuses, kõhkles Šepilov algul, kas võtta see pakkumine vastu. Kui aga tehti otsus osaleda, juhtis Šepilov sellel konverentsil Nõukogude delegatsiooni. Kuigi konverents võttis 18 poolt- ja 4 vastuhäälega vastu USA resolutsiooniprojekti Suessi kanali internatsionaliseerimise kohta, õnnestus Šepilovil sõlmida liit India, Indoneesia ja Tseiloniga, nagu Nõukogude juhtkond oli ette näinud. Hruštšov helistas talle ja käskis konverentsi viimasel päeval "imperialistidele vastu lõugu anda". Ta keeldus seda tegemast, et saavutatut mitte ära rikkuda.

Šepilov esindas Nõukogude Liitu ÜRO Julgeolekunõukogus Budapesti ülestõusu ja Suessi kriisi ajal oktoobris ja novembris 1956, kuigi kõik tähtsad poliitilised otsused tegid Hruštšov ja teised.

Šepilovist oli saanud Hruštšovi usaldusisik. Kui nad kord viibisid koos Pariisis, olevat välismaa väljaanded korduvalt nimetanud Šepilovit džentelmeniks. Hruštšov olevat teda nende väljaannetega vastu nägu löönud. See olevat nende lähedasele vahekorrale lõpu teinud.

Uuesti ideoloogiasekretär[muuda | muuda lähteteksti]

14. veebruaril 1957 sai Šepilov uuesti NLKP Keskkomitee sekretäriks ideoloogia alal. 15. veebruaril sai tema asemel välisministriks Andrei Gromõko. Šepilov eemaldati välisministri ametikohalt liigse iseseisvuse tõttu.

Ideoloogiasekretärina kureeris Šepilov teist heliloojate kongressi märtsis 1957. Seal, nagu ka esimesel kongressil jaanuaris 1947, häbimärgistati Dmitri Šostakovitšit ja teisi modernistlikke heliloojaid. Kui Šostakovitš hiljem samal aastal eraviisiliselt komponeeris satiirilise kantaadi "Rajok" (avaldati 1989), siis oli üks bassipartiidest Šepilovi karikatuur. Šepilov häbimärgistas kongressil ka džässi ja rokki, hoiatades "metsikute koopainimese orgiate" ning "ürginstinktide ja seksuaaltungide plahvatuse" eest.

Langus[muuda | muuda lähteteksti]

Šepilov oli ainus Keskkomitee sekretär, kes vastustas Hruštsovi, kui nn parteivastase grupi afääri ajal juunis 1957 püüdis enamik Keskkomitee Presiidiumi liikmeid Hruštsovi kukutada. Ta olevat vandenõuga liitunud viimasel hetkel, kui Lazar Kaganovitš talle kinnitas, et vandenõulased on Presiidiumis enamuses. Kui Hruštšov saavutas Keskkomitee pleenumil ülekaalu, oli ta vihane Šepilovi reetmise üle. 29. juunil 1957 vabastati Šepilov Keskkomitee sekretäri ametikohalt ning arvati välja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaatide ja NLKP Keskkomitee liikmete seast "partei leninlike printsiipidega ühitamatu fraktsioonilise tegevuse eest". Teda halvustati ajakirjanduses koos Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitšiga (teisi ei mainitud). Laialt läks käibele väljend "ja nendega liitunud Šepilov" (и примкнувший к ним Шепилов). Šepilov oli Georgi Žukovi sõber ning võib-olla sellepärast vabastati mõne kuu pärast ametist ka Žukov.

Šepilov saadeti Kirgiisi NSV TA Majanduse Instituudi direktoriks. Varsti alandati ta asedirektoriks. Aastal 1960 kutsuti ta tagasi Moskvasse, heideti Teaduste Akadeemiast välja ja saadeti NSVL Ministrite Nõukogu juures asuvasse Arhiivide peavalitsuse teadus-kirjandusosakonda arhivaariks, kus ta anonüümsena koostas dokumentide kogumikke. Seal töötas ta pensionile minekuni 1982.

Pärast teist parteivastase grupi halvustamise lainet NLKP XXII kongressil novembris 1961 heitis NLKP Moskva Linnakomitee ta 21. veebruaril 1962 "parteivastase fraktsioonilise lõhestava tegevuse eest" NLKP-st välja. 18. veebruaril 1976 võeti ta parteisse tagasi, kuid jäi tahaplaanile.

Šepilov suri 1995 Moskvas. Ta maeti Novodevitšje kalmistule.

Memuaarid[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Hruštšov oktoobris 1964 kukutati, hakkas Šepilov kirjutama mälestusi, mille algpealkiri oli "Hruštšovštšina". Ta töötas nende kallal vaheaegadega umbes 1970. aastani. Pärast tema surma oli käsikiri algul kadunud, kuid see leiti ja avaldati 2001 pealkirja "Mitteliitunu" (Непримкнувший).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Šepilov armastas väga klassikalist muusikat, eriti muusikateatrit. Ta teadis peast kõiki partiisid ooperites "Näkineid", "Deemon", "Jevgeni Onegin", "Faust", "Carmen", "Padaemand", "Traviata", "Rigoletto", "Corneville'i kellad", "Aida", "Boriss Godunov", "Pajatsid" ja "Vürst Igor". Samuti armastas ta kammermuusikat, eriti Tšaikovski ja Rahmaninovi oma.

Anekdoodid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Armeenia raadiolt küsiti: "Milline on kõige pikem perekonnanimi?" Armeenia raadio vastab: "Janendegaliitunudšepilov" (Ипримкнувшийкнимшепилов).
  • Viina ostmiseks "klappisid" tavaliselt kolm meest. Kui nendega liitus neljas, siis teda nimetati Šepiloviks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Vjatšeslav Molotov
Nõukogude Liidu välisminister
19561957
Järgnev:
Andrei Gromõko