Dissonantsi emantsipatsioon
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) |
Dissonantsi emantsipatsioon on muusikas Arnold Schönbergi kasutatud mõiste, mille kohaselt hinnang muusika konsoneerivusele või dissoneerivusele ei ole absoluutne, vaid ajalooline. Dissonantsi emantsipatsiooni teooria järgi on dissonantsid vaid ülemhelirea põhihelist kaugemateks konsonantsideks.
"Minu koolkond /…/ ei taotle tonaalsuse taastamist, aga ei välista seda ka täielikult. Eelduseks on minu ‘dissonantsi emantsipatsiooni’ teooria. Selle teooria järgi on dissonantsid vaid ülemhelirea kaugemateks konsonantsideks. Olgugi et kaugemate ülemhelide puhul sarnasus põhiheliga järk-järgult väheneb, sarnaneb neist "arusaamine" arusaamisega konsonantsidest. Nende emantsipeerumine on niisama õigustatud, nagu see oli õigustatud varasematel aegadel väikese tertsi puhul." (Arnold Schönberg 1957: Die formbildenden Tendenzen der Harmonie. Schott, Mainz)