Diiselvedur

Allikas: Vikipeedia
Diiselvedur C36-7i-1554
Edelaraudtee rong (diiselrong) Raasiku jaamas
Diiselvedur Ukrainas
C36-7i-1521

Diiselvedur on vedur, mille jõuallikaks on diiselmootor.

Diiselvedureid on mitu liiki. Põhiliselt erinevad nad üksteisest veoülekende poolest st. kuidas diiselmootori võimsust rongi ratastele üle kantakse.

Esimesed sisepõlemismootori jõul töötavad vedurid kasutasid kütusena bensiini. Kuid varsti pärast seda, kui Rudolf Diesel patenteeris 1892 surugaasi põlemisel vabaneva energia jõul töötava mootori, mida hakati tema järgi nimetama diiselmootoriks, hakati kaaluma selle rakendamist raudteetranspordis. Ent esialgu oli areng aeglane, sest varastel diiselmootoritel oli väike erivõimsus. Samuti oli keeruline välja mõelda, kuidas mootori võimsust mehaaniliselt rakendada kandevankri paljudele vedavatele ratastele.

Diiselmootorit täiustati järjekindlalt ja paljud nendest täiustustest töötas välja Dieseliga seotud Šveitsi ettevõte Sulzer, mis ka 1898 esimese diiselmootori valmistas. Vähehaaval suurendasid need mootori erivõimsust ja vähendasid mõõtmeid, kuni lõpuks oli mootor muutunud nii väikeseks, et seda sai vedurile paigaldada.

Pärast seda, kui elektrilise veoülekendega (elektriliste veomootoritega) diiselvedurid hinnalt vastuvõetavaks muutusid, kiirenes areng veelgi, ja näiteks 1925. aastal kasutati USA-s mitut 600-hobujõulist diiselmootorit. 1930 valmistas Suurbritannia ettevõte Armstrong Whitworth Sulzeri projekti põhjal 2 1200-hobujõulist diiselmootorit. Neid hakati kasutama Argentiinas Buenos Airese Suurel Lõuna Raudteel, mis tollal oli Suurbritannia kapitalil põhinev eraettevõte.

1950. aastatel algas paljudes riikides diiselmootorite seeriatootmine. Diiselvedurid tõrjusid auruvedusid pikapeale välja, sest nende tööjõudlus oli suurem ning neil olid väiksemad käigushoidmis- ja hoolduskulud. Tänapäeval kasutatakse nii mehaanilise kui ka elektrilise veoülekendega diiselvedureid. 1950ndatest 1970. aastateni olid ka hüdraulilised diiselvedurid laialt levinud. Elektriline veoülekanne võimaldab arendada suuremat veojõudu ja seda ühtlasemalt paljudele ratastele jaotada. Seetõttu on diisel-elektrilised vedurid parema kiirendusega kui mehaanilise veoülekendega diiselvedurid.

Diiselvedureid kasutatakse nii kaubarongide kui ka reisirongide ees.

Eestis on lisaks kaubarongide ees kasutatavatele diiselveduritele ka diiselrongid. Diiselrong on reisirongikoosseis, kus rongi ühes otsas on ainult juhikabiin koos mootorvaguniga ning teises otsas diiselvedur (koos juhikabiini ja mootorvaguniga). Nende vahel asuvad tavaliselt tavalised vagunid.

Diiselvedureid kasutatakse kaevandustes. Nad suudavad vedada õige suurtel kallakutel veeremeid, mille mass on 80–100 t ja rohkemgi. Lisaks tavalistele diiselveduritele toodetakse ka plahvatusohutuid diiselvedureid, mida kasutatakse gaasiohtlikes kaevandustes. Diiselveduri kasutamise korral on vaja kaevandusse täiendavalt puhast õhku anda: kuni 50 l/s veduri võimsuse iga kilovati kohta.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]