Digitaalne ühtne turg

Digitaalne ühtne turg (inglise keeles Digital Single Market) on Euroopa ühtse turu poliitika, mis hõlmab digitaalset turundust, e-kaubandust ja telekommunikatsiooni.^[1]

Digitaalse ühtse turu mõtte sõnastas 2015. aasta mais Junckeri komisjon.^[2] Esialgu vastutas digitaalse ühtse turu eest Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip, kuid pärast tema valimist Euroopa Parlamenti vastutas selle eest Junckeri komisjoni liige Maroš Šefčovič.^[3]

Digitaalse ühtse turu üks eesmärke oli parandada ettevõtete võimalusi rahvusvahelise kaubanduse rakendamisel Euroopa Liidus. Enne seda müüs ainult 7% väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest riikidevahelisi kaupu või teenuseid.

Junckeri komisjoni eesmärk oli luua selline turg, kus oleks tagatud kaupade, isikute, teenuste, kapitali ja andmete vaba liikumine ning kus Euroopa Liidu kodanikud ja ettevõtjad saaksid sõltumata rahvusest või asukohariigist sujuvalt ja õiglastel tingimustel osta või müüa kaupu ja teenuseid internetist. Samuti sooviti pakkuda uusi võimalusi idufirmadele ja tagada, et pärast digitaalse ühtse turu projekti lõpuleviimist oleks Euroopa maailmas e-majanduse valdkonnas juhtkohal.^[3]

Strateegia[muuda | muuda lähteteksti]

Digitaalne ühtne turg on osa ELi programmist "Digital Agenda for Europe 2020", mis on omakorda üks Euroopa Komisjoni algatusel 2010. aastal pakutud strateegia "Euroopa 2020". ELi digitaalse ühtse turu strateegia on määratud Euroopa Komisjoni strateegias.^[4]

Euroopa Komisjoni strateegia hõlmab kolme peamist valdkonda ehk sammast:^[5]^[3]

tarbijate ja ettevõtjate jaoks parem ligipääs internetipõhistele toodetele ja teenustele;
keskkond, mis soodustab digitaalvõrkude ja -teenuste kasvu ehk arengut;
ELi digitaalne turg kui kasvumootor.

Need valdkonnad keskenduvad sellistele aspektidele nagu ELi autoriõiguse seaduse ümberkujundus, audiovisuaalse meedia eeskirjade ülevaatus, geoblokeerimine, välismaise kauba müük, ELi telekommunikatsioonieeskirjade uuendus, digitaalsete teenuste isikuandmete töötlemine ja andmepõhise majanduse rada. See strateegia kutsuti ellu ELi autoriõiguse direktiivi heakskiitmise ja kasutuselevõtuga.^[5]

Rändlusteenuse tasud ELis[muuda | muuda lähteteksti]

Rändlusteenused olid enamikule Euroopa elanikest aastaid probleemiks, eriti reisil olles, kus andmesidet sooviti kasutada suuremas mahus. Alates 2017. aasta 15. juunist saavad ELi liikmesriikide kodanikud reisida ilma rändlusteenuse tasudeta.^[6]

Reisil olles makstakse kõnede, SMSide ja andmesidemahu eest täpselt nii, nagu koduriigis. Piiramatu mahuga lepingus kehtivad need tingimused ka välismaal viibides ja rändlusteenust kasutades. Teenusepakkuja saab lisatasu küsida kahel viisil:^[7]

mobiilandmeside maht võib olla seatud õiglase kasutamise piiranguga, mille ületamisel tuleb tasuda lisatasu kuni 7,7 €/GB + käibemaks; see summa on 6,5 korda väiksem kui summa enne 2017. aasta 15. juunit ning 25 korda väiksem kui summa enne 2016. aasta aprilli;
kui inimene kasutab nelja kuu jooksul teenuseid välismaal rohkem kui kodumaal.

Väärtus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa digitaalsest ühtsest turust saaks internetipõhiste ettevõtete jaoks üks suurima väärtusega turgudest. Aastal 2016 ostsid ELi tarbijad internetis kaupu peaaegu 500 miljandi euro eest, sh Suurbritannia ostlejate osa oli sellest hinnanguliselt 153 miljardit eurot. Samal aastal kulutasid Ameerika Ühendriikide kodanikud internetiostudele aga 363 miljardit eurot. Eeldati, et digitaalse ühtse turu eduka toimimise tõttu võiks see summa Euroopas 2020. aastaks kahekordistuda.^[8]

Junckeri komisjoni andmetel toob hästitoimiv digitaalne ühtne turg Euroopa Liidu majandusse aastas 415 miljardit eurot ja aitab luua sadu tuhandeid uusi töökohti.^[6]^[3]