Diamanda Galás

Allikas: Vikipeedia
Diamanda Galás
Sündinud 29. august 1955 (68-aastane)
Päritolu USA
Stiilid eksperimentaalne, bluus, avangard
Elukutse helilooja, laulja, klahvpillimängija, etendaja, performance'i- ja maalikunstnik
Tegev 1979–tänaseni
Veebileht www.DiamandaGalas.com

Diamanda Galás (sündinud 29. augustil 1955) on kreeka juurtega ameerika avant-garde helilooja, laulja, pianist, etendaja, performansi- ja maalikunstnik ning interpreet.

Kasvas San Diegos USA California osariigis, õppis nii klassikalist kui ka džässmuusikat, samuti visuaalseid ja tegevuskunste. Tuntud virtuoosse pianisti ja lauljana, kelle hääleulatus küünib kolme ja poole oktavini. Galás't on kirjeldatud kui lauljat, kes on võimeline looma "kõhedust tekitavat vokaalset terrorit", kuna tema laulumaneer sisaldab muuhulgas sosinaid, ulgumisi, oigeid, karjeid, kriiskeid ja glossolaalia imiteerimist. Tema tööd käsitlevad peamiselt kannatuse, meeleheite, hukkamõistu, süüdimõistmise, needmise, au ja väärikuse kaotuse, ebaõigluse, hukatuse, genotsiidi jne teemasid. Laiema tuntuse saavutas vaidlusi tekitanud 1991. aasta "Plague Mass (1984 – End of the Epidemic)" kontsertsalvestisega, mis kritiseeris roomakatoliku kiriku ja ühiskonna ükskõikset suhtumist AIDS-i. Teinud koostööd avant-garde heliloojatega nagu näiteks Iannis Xenakis, Vinko Globokar ja John Zorn ning popmuusikutega (John Paul Jones, Erasure, Recoil, Rotting Christ). Galás on kirjutanud raamatu, loonud filmidele muusikat, tema häält on kasutatud filmides (Francis Ford Coppola "Draculas" naisvampiiride hääled, John Miliuse "Conan the Barbariansi" nõia hääl), interpreteerinud Charles Baudelaire'i ("The Litanies of Satan"), Paul Celani, Pier Paolo Pasolini, Henri Michaux'i, Gérard de Nerval'i, César Vallejo, Siamanto ja Adonise luulet.

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]