Diakooniatöö

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Diakooniatöö (ingl diaconal work) on vaestehoolekanne ehk vanade, puuetega ja vähem kindlustatud inimeste toetamine ja hooldamine, mille alguseks on peetud diakonite ehk apostlite abiliste ametisse seadmist.

Diakooniatöö seisneb nii oma koguduse liikmetele kui ka teistele toe ja abi pakkumises, et leevendada ühiskonnast tulenevaid probleeme. Need probleemid võivad olla näiteks üksindus, alkoholism, abieluprobleemid.[1] Sõna "diakoonia" tähistab kristlikku hoolekandetööd, mida tehakse abivajajate toetamiseks. Diakooniat võib nimetada igapäevaeluks, kus leitakse üles varjatud viletsus, mida püüavad koguduse liikmed leevendada.[1]

Diakooniatalituse olemus ja tulevikuplaan[muuda | muuda lähteteksti]

Diakooniatalituse olemus on olla toeks kiriklikele asutustele, organisatsioonidele ja kogudustele. Aitab kavandada ja ellu viia mitmesuguseid tegevusi ning luua koostöövõrgustiku ja sotsiaalpartnerlust ühiskonnas.[2]

Diakooniatalituse tulevikuplaan on, et areneks terve, turvaline ja eetiline ühiskond, kus eristub selgelt kiriku ja koguduse sotsiaalne olek.[2]

Diakooniatöö korraldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on väga vähe selliseid kogudusi, kus diakooniatööd teevad üksnes vaimulikud. Enamikus kogudustes tegelevad sellega kogudusetöö tegija ja vabatahtlikud, keda on jäänud väga vähe, kuna inimestel, eriti noortel, puudub motivatsioon ja tahe teha vabatahtlikku tööd. Selle tagajärjel tekib olukord kus diakooniatöötajatele langeb väga suur koormus ja stress ning nad võivad sellest tööst väsida.[3] Kuna kirikutel puuduvad ühtsed väärtushinnangud, kannatab teenuste kvaliteet. Samuti oleneb diakooniatöö vaimuliku hoiakutest. Selleks, et parandada diakooniatööd, on kaks võimalust: kirikud lepivad kokku ühtsetes väärtushinnangutes või diakooniakeskused rajatakse Eesti suurematesse keskustesse ehk Tallinna, Tartu, Pärnu ja Rakverre.[4]

Diakooniatöö eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Diakooniatöö eesmärk on kiriklike asutuste, organisatsioonide ja koguduste võimekuse parandamine teenuste väljakujundamisel ning osutamisel. Koostööd tehakse nii teiste kogudustega kui ka mittetulundusühingutega, avaliku ja ärisektoriga. Vaja on välja töötada ja osutada sotsiaalteenuseid ja nendega seotud tugiteenuseid ning luua selleks vajalikud eeldused koguduste juures ja koguduste kaudu.[5]

Koostöö riigiga[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi ja koguduste vahel oodatakse koostööd mõlemalt poolelt. Väga palju suudetaks teha Eesti ja Euroopa Liidu finantsmehhanisme kasutades.[5]

Koostöö kohaliku omavalitsusega[muuda | muuda lähteteksti]

Koostöö kohaliku omavalitsusega hõlmab infovahetust ja erinevate teenuste pakkumist, näiteks laste varjupaik, supiköök, hooldekoduteenus, vältimatu sotsiaalabi pakkumine, avahooldus. Vajaduse korral tuleb vahendada humanitaarabi, riided ja mööbel, omavalitsuste sotsiaalosakondadele.[1]

Kogudused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Regulaarne diakooniatöö toimub Eesti umbes 70 koguduses. Koguduste juurde on üle Eesti rajatud viis asutust: Saaremaal lastevarjupaik Laurits, Kärdlas Hiiumaa diakooniakeskus, Räpinas koguduse hoolekodu, Tallinnas Peeteli kiriku sotsiaalkeskus ja Viljandis Pauluse koguduse diakooniamajas töötav lastevarjupaik.[3] Koguduste diakooniatöö käigus tehakse kodu- ja hooldekodukülastusi, õnnitletakse eakete sünnipäevalapsi, jagatakse hingehoidu ja humanitaarabi. Osades on olemas ka supiköök, transpordi võimalus haigele või erivajadusega inimesele ning abivahendite laenutamine. Paljudes kohtades esineb loomulikku diakooniat ehk koguduse liikmete ja naabrite vahel toimub üksteise abistamine.[3]

Diakooniahaigla[muuda | muuda lähteteksti]

SA EELK Tallinna Diakooniahaigla asutati 1999. aastal ühisprojektina, kuhu oli kaasatud EELK välispartnerid. See diakoonihaigla töötab tänapäeval täielikult renoveeritud ruumides aadressil Hiiu 42, Tallinn. Haigla kuulub Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule ja on ainus Baltikumi haigla, mis kuulub täielikult kirikule. Alates suvest 2002 on haigla iseseisev sihtasutus, mis on loodud EELK Konsistooriumi ja EELK Diakooniakeskuse koostöös.[6]

Diakooniahaigla pakub hooldusravi, hospiitsteenust, koduõendust ja pansionaaditeenust. Haigekassaga on sõlmitud ravi rahastamise leping.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. (s.a.). Diakoonia. Loetud aadressil http://www.eelk.ee/et/kiriku-korraldus/toovaldkonnad/diakoonia/
  2. 2,0 2,1 Üprus, Ü. (2011). Diakooniatalitus loob võimalusi. Eesti Kirik. Loetud aadressil http://www.eestikirik.ee/diakoonia-kirik-uhiskonnas/
  3. 3,0 3,1 3,2 Eesti Evangeelse Luterliku Kirik. Diakooniatöö kogudustes. (s.a.). Loetud aadressil http://www.eelk.ee/diakoonia/y_diakooniatoo_kogudustes.php
  4. Piho, M., & Kilemit. L. (2016, 3. november). Diakooniatöö – kiriku probleem või võimalus? Loetud aadressil http://kjt.ee/2016/10/diakooniatoo-kiriku-probleem-voi-voimalus/
  5. 5,0 5,1 Üprus, Ü. (2011). Riik ootab meilt koostööd. Eesti Kirik. Loetud aadressil http://www.eestikirik.ee/diakoonia-kirik-uhiskonnas/
  6. 6,0 6,1 SA EELK Tallinna Diakooniahaigla. (2018). Loetud aadressil http://www.diakooniahaigla.ee/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EELK (2012). Kirik keset küla: Koguduse ja kohaliku omavalitsuse koostöö. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
  • Saard, R. (2007). Diakoonia käsiraamat. Tallinn: EELK usuteaduse instituut.
  • Ema Teresa (1998). Halastuse aeg. Logos.