Devotio moderna
Devotio moderna (ladina keeles 'uus pühendumine') oli usuline liikumine katoliku kirikus 14. sajandi lõpust 16. sajandini, mis rõhutas vaga mõtiskluse ja sisemise pühendumise tähtsust, pidas avalikku kombetäitmist ja kiriklikke tseremooniaid vähem oluliseks ning suhtus skeptiliselt 13. ja 14. sajandi spirituaalsete liikumiste pärandisse.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Devotio moderna pärines Madalmaadest, selle alusepanija oli Geert Groote, kes lõi Ühise elu vennaskonna (Broeders des gemeenen levens). Pärast tema surma 1384. aastal asutasid tema õpilased Augustiini kanoonikute kongregatsiooni Windesheimis (Zwolle lähedal Hollandis). Need kaks kogukonda, mis esialgu olid ilmikute, hiljem monastilised kogukonnad, olid põhilised, kes elasid devotio moderna põhimõtete järgi ning propageerisid pühaduse otsingut igapäevaelu keskel. Liikumine levis Madalmaadest Saksamaale, Šveitsi, Põhja-Prantsusmaale, Hispaaniasse ja võib-olla ka Itaaliasse. Thomas à Kempisele omistatud teos "Imitatio Christi" on selle liikumise selgeim väljendus.[1]