Detroit Pistons

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Detroit Pistons
Pistons logo17.svg
Konverents Idakonverents
Divisjon Keskdivisjon
Asutatud 1941
Ajalugu Fort Wayne Zollner Pistons
(1941–1948)
Fort Wayne Pistons
(1948–1957)
Detroit Pistons
(1957. aastast)
Kodusaal Little Caesars Arena
Asukoht Detroit, Michigan
Tunnusvärvid sinine, punane, hall, tumesinine ja valge
                        
President Ed Stefanski
Peatreener Dwane Casey
Omanik Tom Gores
Meistritiitleid (NBA) 3 (1989, 1990, 2004)

Detroit Pistons on Põhja-Ameerika korvpalliliiga NBA klubi. Meeskond mängib idakonverentsi keskdivisjonis.

1941. aastal asutatud klubi liitus NBA eelkäija BAA-ga 1948. aastal. NBA meistriks on klubi tulnud kolm korda: 1989., 1990. ja 2004. aastal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Klubi algaastatel mängis Fort Wayne'is tegutsev meeskond NBL-i liigas nimega Fort Wayne Zollner Pistons, tulles 1944. ja 1945. aastal ka liiga võitjaks. 1948. aastal muudeti klubi nimi Fort Wayne Pistonsiks ja hakati võistlema liigas BAA, mis muutis aasta pärast nimeks NBA. Aastatel 1955 ja 1956 jõudis Pistons NBA finaali, kus mõlemal korral kaotati.

1950.–1970. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1957. aastal kolis klubi suurlinna Detroiti ja hakkas kandma nime Detroit Pistons.

1960. ja 1970. aastatel ei suudetud võita ühtegi divisjoni ega konverentsi. Tolle aja parimad mängijad olid Dave DeBusschere, Dave Bing ja Bob Lanier. 1968. aastal vahetati DeBusschere Howard Komivesi ja Walt Bellamy vastu, kuid mõlemad sportlased olid juba oma karjääri lõpusirgel.

1980. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1979/80. hooaja lõpus kaotati 14 mängu järjest ja ka järgmist, 1980/81. hooaega alustati kaotustega, millega püstitati toonane NBA rekord: kaotati 21 mängu järjest.

Pistonsit hakkas edu saatma 1981. aastal, kui draft'ist valiti Isiah Thomas ning meeskonda hangiti lisaks veel keskmängija Bill Laimbeer Cleveland Cavaliersist ja viskav tagamängija Vinnie Johnson Seattle SuperSonicsist.

1984. aasta väljalangemismängudes kaotati tasavägise viiemängulise seeria järel New York Knicksile. Järgmisel aastal jäädi konverentsi poolfinaalis kuue mänguga alla Boston Celticsile. Pistons täiendas oma ridu Joe Dumarsiga, kuid 1986. aasta väljalangemismängudes kaotati Atlanta Hawksile.

Seejärel muudeti mängutaktikat agressiivsemaks ja kaitsekesksemaks ning see tõi ka edu. Detroit lisas kolm uut mängijat: 11. valikuna John Salley ja 27. valikuna Dennis Rodmani ning Utah Jazzist vahetati endale Adrian Dantley. 1987. aastal jõuti idakonverentsi finaali, kus kaotati 3 : 4 Boston Celticsile.

1988. aasta oli Detroitile suurepärane – võideti keskdivisjon ja konverentsi võidu nimel pärast tuli taas kokku minna Boston Celticsiga, keda nad seekord 4 : 2 võitsid. Finaalis mindi vastamisi Los Angeles Lakersiga, kelle rivistuses olid Magic Johnson, James Worthy ja Kareem Abdul-Jabbar. Detroitil õnnestus mängudega 3 : 2 juhtima minna, kuid kokkuvõttes kaotati finaalseeria 3 : 4.

Hooajal 1988/89 võideti 63 mängu ja NBA finaalis mindi taas vastamisi Lakersiga. Seekord võitis Detroit ülekaalukalt 4 : 0 ja tuli esimest korda NBA meistriks. Joe Dumars valiti finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks.

1990. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Detroitil õnnestus 1990. aastal oma tiitlit kaitsta. Põhihooajal 59 võitu kogunud Pistons läks idakonverentsi finaalis vastamisi Michael Jordani ja Scottie Pippeni juhitud Chicago Bullsiga. Detroit võitis tasavägise seeria 4 : 3 ja kohtus NBA finaalis Portland Trail Blazersiga. Kui kodusaalis saadi üks võit ja üks kaotus, siis võõrsil võideti kõik kolm mängu ja kogu seeria. Portland juhtis kaks minutit enne viienda mängu lõppu veel 90 : 83, kuid võimsa lõpuspurdi teinud Detroit võitis tänu Vinnie Johnsoni viimase sekundi viskele 92 : 90. Detroit tuli teist korda järjest NBA meistriks, finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti Isiah Thomas.

1991. aastal jäi meeskonna laeks idakonverentsi teine koht, kui konverentsi finaalis kaotati kuivalt 0 : 4 Chicago Bullsile. Üheks põhjuseks olid meeskonna liidermängijate vigastused. Pärast peatreener Chuck Daly ja põhimängijate lahkumist järgnes mõõnaperiood, mille põhi saabus hooajal 1993/94, kui võideti vaid 20 ja kaotati koguni 62 mängu.

2000. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kaotust 2000. aasta väljalangemismängudes palgati tegevjuhiks kunagine klubi täht Joe Dumars, tänu kellele toodi Grant Hilli vahetustehingu käigus meeskonda Ben Wallace ja Chucky Atkins. Mõlemast said kiiresti põhiviisiku mängijad ja Wallace'ist meeskonna tugitala kaitses.

2000/01. hooaja järel vallandati peatreener George Irvine ja asemele toodi Rick Carlisle, kes juhtis meeskonna kohe 50 võiduni. 2002. aasta suvel palkas Dumars vabaagendi Chauncey Billupsi, vahetas Richard Hamiltoni Washington Wizardsist ja valis draft'ist Tayshaun Prince'i. Detroit jõudis idakonverentsi finaali, kus kaotas New Jersey Netsile 0 : 4, misjärel peatreener Rick Carlisle vallandati. Uueks peatreeneriks toodi kogenud Larry Brown.

Detroit Pistons
Detroit Pistons Valges Majas

2004. aasta veebruaris hankis Pistons Portland Trail Blazersist Rasheed Wallace'i ja põhihooajal võideti 54 mängu. 2004. aasta väljalangemismängudes alistati 3 : 2 Milwaukee Bucks ja 4 : 3 New Jersey Nets. Endise peatreeneri Rick Carlisle'i uus koduklubi Indiana Pacers mängiti üle kuue mänguga ja pääseti finaali, kus kohtuti Los Angeles Lakersiga. Lakersi algviisikusse kuulusid tollal Shaquille O'Neal, Kobe Bryant, Gary Payton ja Karl Malone. Detroiti algviisikus olid Ben Wallace, Rasheed Wallace, Chauncey Billups, Tayshaun Prince ja Richard Hamilton. Detroit Pistons võitis finaalseeria 4 : 1 ja tuli kolmandat korda NBA meistriks. Finaali kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti Chauncey Billups.

Järgmisel hooajal lahkusid meeskonnast mõned tähtsad mängijad, teiste hulgas Corliss Williamson. Detroit tegi hea hooaja, võites taas 54 mängu. 2005. aasta väljalangemismängudes alistati Philadelphia 76ers ja seejärel Indiana Pacers 4 : 2. Idakonverentsi finaalis kohtuti Miami Heatiga, keda võideti 4 : 3. NBA finaalis mindi vastamisi San Antonio Spursiga, kellele aga kaotati 3 : 4. Pärast NBA finaali lahkus terviseprobleemide tõttu Larry Brown ja meeskonna uueks juhendajaks palgati Flip Saunders.

Hooajal 2005/06 püstitas Detroit Pistons uue klubi rekordi, kui võideti 64 ja kaotati vaid 18 mängu. Neli klubi mängijat, Chauncey Billups, Richard Hamilton, Rasheed Wallace ja Ben Wallace nimetati NBA tähtede meeskonda ja Flip Saunders idakonverentsi peatreeneriks. 2006. aasta väljalangemismängudes lülitati konkurentsist välja Milwaukee Bucks. Teises ringis jäädi Cleveland Cavaliersi vastu 2 : 3 kaotusseisu, kuid lõpuks seeria võideti. Idakonverentsi finaalis kaotati Miami Heatile, kes tuli samal aastal ka NBA meistriks.

2006. aasta suvel liitus Ben Wallace Chicago Bullsiga. Tema asemele toodi Nazr Mohammed ja 2007. aasta jaanuaris Chris Webber. Detroit alistas 2007. aasta väljalangemismängudes 4 : 0 Orlando Magicu ja 4 : 2 Chicago Bullsi. Idakonverentsi finaalis kohtuti Cleveland Cavaliersiga, kellele kaotati mängudega 2 : 4.

Järgmine, 2007/08. hooaeg oli samuti edukas – võideti 59 ja kaotati 23 mängu. NBA väljalangemismängude avaringis alistati Philadelphia 76ers 4 : 2 ja seejärel Orlando Magic 4 : 1 ning pääseti Boston Celticsi vastu idakonverentsi finaali, mis kaotati 2 : 4. Hooaja järel vallandati peatreener Flip Saunders, kelle käe all oli Detroit kolm aastat järjest jõudnud idakonverentsi finaali.

10. juunil 2008 kinnitati uueks peatreeneriks Michael Curry. 3. novembril liitus Pistonsiga NBA üks parimaid tagamängijaid Allen Iverson, kes veetis aga klubis vaid ühe hooaja. 2008/09. hooaeg ei kujunenud meeskonnal edukaks, kuna võideti vaid 39 mängu. Napilt väljalangemismängudele jõudnud Pistons kaotas avaringis 0 : 4 põhihooaja võitnud Cleveland Cavaliersile.

2009. aasta suvel liitus meeskonnaga taas kunagine täht Ben Wallace ja uueks peatreeneriks palgati John Kuester. Pistonsi hooaeg kulges vaevaliselt ning 27 võidu ja 55 kaotusega jäädi kindlalt väljalangemismängudelt eemale. Viimati võideti põhihooajal nii vähe mänge 1994. aastal.

Kodusaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade korvpalliväljakule

Detroit Pistonsi koduareen on Little Caesars Arena, mida jagatakse NHLi klubiga Detroit Red Wings. Saal avati 2017. aastal ja see mahutab 20 332 pealtvaatajat.

Mängijad hooajal 2020/2021[muuda | muuda lähteteksti]

Klubi rekordid[muuda | muuda lähteteksti]

Mängijate autasud[muuda | muuda lähteteksti]

NBA finaalide kõige väärtuslikum mängija[muuda | muuda lähteteksti]

NBA aasta parim kaitsemängija[muuda | muuda lähteteksti]

NBA aasta uustulnuk[muuda | muuda lähteteksti]

NBA parim vahetusmängija[muuda | muuda lähteteksti]

NBA aasta treener[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]