Deradikaliseerumine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Deradikaliseerimine on protsess, mille jooksul püütakse vähendada radikaliseerunud inimese pühendumust äärmuslusele ja tema osalemist vägivaldses äärmusluses niisugusel määral, et tal kaob vajadus vägivallaaktidest osa võtta.[1] Sageli kasutatakse deradikaliseerimisprogrammidest rääkides ka selliseid termineid nagu deprogrammeerimine, rehabiliteerimine, integreerimine ja vastuideoloogia.[2] Deradikaliseerimine viitab ennetavatele terrorismivastastele meetmetele, mille eesmärk on, et äärmusliku ja vägivaldse usulise või poliitilise ideoloogiaga inimesed võtaksid vastu mõõdukamad ja vägivallatud vaated.

Olulised mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Deradikaliseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Deradikaliseerimise jooksul püütakse vähendada radikaliseerunud inimese pühendumust ja vägivaldse äärmusliku maailmapildiga seotust sellisel määral, et ta ei soovi enam vägivallaaktidest osa võtta.[2] Deradikaliseerimine on tihedalt seotud radikaliseerumise ja taasühiskonnastamisega.

Radikaliseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Radikaliseerumine on protsess, mille käigus suureneb isiku soov muuta ühiskondlikku ja poliitilist korda. Protsessi "käigus muutub kardinaalselt isiku hoiak ja maailmapilt, millele võib lisanduda, kuigi mitte alati, suhtumise teisenemine meetmetesse, millega tahetakse ühiskondlikku pööret ellu viia".[3]

Taasühiskonnastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Taasühiskonnastamine on protsess, mis aitab luua sidet uue, varasemast erineva ideoloogilise süsteemiga, mis johtub varasematest keerulisematest lähtepunktidest. Need on seotud ühiskonna eri identiteetide ja rollidega, mis aitavad luua uue arusaama moraalse käitumise ja hinnangute kohta.[4]

Üksikisiku või kollektiivi deradikaliseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Deradikaliseerimine võib olla suunatud ühele isikule või rühmale. Üksikisiku deradikaliseerimise puhul püütakse muuta ühe inimese vaateid, kollektiivi deradikaliseerimise puhul aga soovitakse muuta rühma või organisatsiooni seisukohti ja veendumusi.[5]

Füüsiline või psühholoogiline eemaldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Eemaldumine võib olla füüsiline või psühholoogiline. Füüsilise eemaldumise põhjustavad näiteks inimese vahistamine, pealesunnitud rollivahetus, senise rolli tähtsuse vähenemine ja liikumisest väljaheitmine.[6] Psühholoogilise eemaldumise põhjustab sageli liikmeks olemisega seotud negatiivne kogemus või tundmus, prioriteetide muutumine või organisatsiooniga seotud kujutelmade osaline või täielik purunemine.[7]

Deradikaliseerumise ja eemaldumise põhjused, soodustavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Nii deradikaliseerumine kui ka eemaldumine on keerulised, inimesiti individuaalsete põhjustega protsessid. Sageli jõuab inimene eemaldumiseni viiva pöördepunktini siis, kui lahkumine muutub jäämisest kasulikumaks.

Tõuketegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsioonist lahkumist soodustavad järgmised asjaolud: ebakõla ootuste ja tegelikkuse vahel – värvatu tunneb, et enne liitumist tekkinud kujutluspilt ja tegelik elu ei sobi kokku[8], organisatsiooni strateegia ja tegevusega seotud illusioonid purunevad[9], juhtimine on halb või juhti ei saa usaldada[10], varjatud elustiiliga on raske toime tulla[11], ei suudeta kohaneda organisatsioonis kasutatava vägivallaga[12], kaob usk organisatsiooni ideoloogiasse[13], väsimus[14].

Tõmbetegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimest innustavad liikuma rohkem pakkuva alternatiivi poole sellised asjaolud: muutus lojaalsuses[15], uute väljavaadete tekkimine töö, hariduse või huvitegevuse kaudu[16], soov abielluda ja luua pere[17], positiivne kokkupuude mõõdukatega[18], majanduslikud stiimulid – eraldumine on tõenäolisem, kui liige ei ole organisatsioonist majanduslikult sõltuv[11], amnestia[11].

Enne kui hakata inimest deradikaliseerima ja/või tema eemaldumist toetama, tuleb välja selgitada need asjaolud, mis esialgu inimese mõttemaailma muutsid ja ajendasid teda organisatsiooniga liituma. Neid teades on lihtsam inimesele sobilikku toetust pakkuda.

Deradikaliseerimisprogrammid[muuda | muuda lähteteksti]

Deradikaliseerimisprogramme korraldavad riiklikud ja/või kolmanda sektori organisatsioonid. Nende tegevuste eesmärk on toetada inimese mõttemaailma muutumist ja tema taasühiskonnastamist. Programmide või toetavate tegevuste õnnestumiseks on vaja nii indiviidi kui ka kogu ühiskonna head tahet. Kui ühiskond ei ole selleks valmis, ei saa programm olla lõpuni edukas.

Deradikaliseerumist ning äärmuslikust ideoloogiast ja rühmitusest eemaldumist soodustatakse mitmesuguste meetoditega. Neid võib jaotatada tegevusteks ja aruteluteemadeks, millest tegevuste käigus räägitakse.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad tegevused on järgmised: isikule määratakse mentor või tugiisik, pakutakse psühholoogilist ja/või religioosset nõustamist, majanduslikku ja sotsiaalabi, et toetada töö leidmist, hariduse jätkamist ja uue sotsiaalvõrgustiku tekitamist.[19]

Aruteluteemad[muuda | muuda lähteteksti]

Inimest püütakse deradikaliseerida ja tema eemaldumist toetada sobivate aruteluteemade abil. Mõned neist teemadest on näiteks niisugused: identiteet – arutatakse, millel põhineb inimese identiteet; gruppi kuulumine ja uute tegevuste leidmine – vestluste käigus proovitakse aru saada, miks inimene soovib kuuluda organisatsiooni ning püütakse leida talle vägivallatuid tegevusi, kuhu energia suunata; religioon ja ideoloogia – vaimulik ja/või mentor arutleb radikaliseerunuga religioossete ja ideoloogiliste vaadete üle.[19]

Deradikaliseerimisprogrammide liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsusväliste organisatsioonide programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmanda sektori organisatsioonid korraldavad tegevusi riigi toel. Tegevused on osalejale tasuta, nendega saab liituda vabatahtlikkuse alusel.[20]

Passiivsed ideoloogiata programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsusväliseid passiivseid ideoloogiata programme korraldavad vabaühendused riigi või annetajate toetusel. Ideoloogiata tähendab, et religioosseid ja poliitilisi vaateid peetakse iga inimese eraasjaks, mistõttu neid ei käsitleta. Küll aga toetatakse inimese käitumismustrite muutumist, kasutades selleks teraapiaid, nõustamist ja sotsiaal-majandusliku elujärje parandamist, näiteks aidatakse leida uus töö- ja elukoht.[21]

Aktiivsed ideoloogiaga või ideoloogiata programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivsed valitsusvälised ideoloogiaga või ideoloogiata programmid hõlmavad vabaühenduse tehtavat tööd. Taolisi programme on väga vähe, sest vabaühendustel puudub ligipääs inimeste infole, mis on tööks vajalik.[22]

Valitsuspõhised programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivsed ideoloogiaga programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevuste käigus toimuvad ideoloogilised arutelud ja debatid, mis lähtuvad antud riigi enamlevinud islamivoolust. Valitsuspõhiseid aktiivseid ideoloogiaga programme kasutatakse Lähis-Ida ja Kagu-Aasia riikide vanglates. Kuna programmi juhib riik, siis osalejad suhtuvad programmi korraldajatesse kui vaenlastesse. Organisatsioonist lahkumise või oma mõttemustrite muutmise vastasuse tõttu on palju vastuhakku, mida võidakse karistada peksmise, piinamise või selliste hüvede keelamisega nagu perega kohtumine, võimalus teha trenni.[23]

Aktiivsed ilma ideoloogiata programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsuspõhised aktiivsed ilma ideoloogiata programmid on peamiselt levinud lääneriikides ja Indoneesias. Need on vanglapõhised integratsiooni- ja rehabilitatsiooniprogrammid. Kuigi otseselt ei räägita ideoloogiast ja selle muutmisest, võetakse läbi mõni muu teema, mis hõlmab ka inimese mõttemustreid ja teoloogiat. Peamine fookus on suunata inimesi elama vägivallavaba elu. Metodoloogiliselt keskendutakse hariduse ja kutseõppe andmisele, mentorlusele, psühholoogilisele ja sotsiaal-majanduslikule nõustamisele. Siiski on märgatud, et mingit laadi spirituaalne-religioosne nõustamine peab olema programmis sees.[24]

Passiivsed ideoloogiaga või ideoloogiata programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsuspõhised passiivsed ideoloogiaga või ideoloogiata programmid on näiteks üleriigilised valvetelefonid või nõustamisprogrammid, mis on mõeldud tuge vajavatele inimestele. German Federal Office Hotline on suunatud ühelt poolt inimestele, kes soovivad organisatsioonist eemalduda, aga vajavad selleks tuge. Teiselt poolt toetatakse ka organisatsiooniga juba liitunute lähedasi. Prantsusmaal pakub viimati mainitud teenust Green line. Suurbritannia infoliin Channel on koht, kuhu saab teatada isikust, kelle puhul on oht, et ta võib peatselt liituda mõne äärmusorganisatsiooniga või et teda võidakse värvata. Riik uurib inimese profiili ja tegutseb vastavalt.[25]

Avaliku ja erasektori koostööl põhinevad passiivsed ideoloogiaga programmid[muuda | muuda lähteteksti]

Avaliku ja erasektori koostööl põhinevate passiivsete ideoloogiaga programmide puhul on tegemist valitsuse loodud programmidega, mille osas tehakse koostööd avaliku sektori väliste organisatsioonidega, kes korraldavad ise mõnd osa, nt religioonialast või psühholoogilist nõustamist. Erinevatest sektoritest pärit organisatsioonid töötavad efektiivsemalt ja tekitavad osalejas vähem viha ja vastasseisu.[26]

Meetmed ja projektid[muuda | muuda lähteteksti]

Deradikaliseerimist toetavad ka mitmed ettevõtted. Londonis paiknev Moonshot CVE püüab tõkestada äärmuslaste tegevust sotsiaalmeedias. Näiteks võtavad spetsiaalse väljaõppe saanud sotsiaaltöötajad äärmuslikkusele viitavate märkide puhul profiiliomanikuga ühendust ja soovivad kohtuda, et arutada tema maailmavaate üle. Samuti nõustab ettevõte vabaühendusi, valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone selles, kuidas toetada inimeste deradikaliseerimist virtuaalkeskkondades ja kuidas korraldada vägivalda tõkestavaid kampaaniaid.[27]

Google'i mõttekoda Jigsaw on välja töötanud uue programmi, mida nimetatakse ümberkorraldamismeetodiks. See programm kasutab Google'i otsingu reklaamialgoritme ja YouTube'i videoplatvormi ISISe värbajate märkamiseks ja leidmiseks, et takistada neid grupiga ühinemast.

Masinõpet ja andmeanalüüsi saab kasutada deradikaliseerimise jaoks kõige tõhusama sisu (nt videod) leidmiseks, et teada saada, miks inimesed terroristlikest liikumistest lahkuvad ja mis on vägivaldsete radikaalide püüded.

Islami deradikaliseerimise rühma Muflehu tegevdirektor Humera Khan väidab, et deradikaliseerimine vajab ka inimeste omavahelist suhtlust ja kogukonda, mis toetab inimese otsust ekstremismist loobuda.

Renee Garfinkel märgib samuti, et isiklikud suhted mängivad olulist rolli vägivalla üleminekul vägivallatuks tegevuseks, öeldes, et "muutus sõltub sageli suhtest mentori või sõbraga, kes toetab ja kinnitab rahumeelset käitumist". Lisaks võiks koolides asendada usuõpetuse ilmaliku eetikakoolitusega, kus arutletaks asjakohaste küsimuste üle, et vähendada usulist äärmuslust ja hoida noori radikalismi pöördumast.

Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtted, organisatsioonid ja riigid võivad kasutada deradikalisatsiooni ettekäändena, et levitada oma propagandat või manipuleerida rahulike vaadetega inimestega. Asjakohane järelevalve, nõuetekohased koolitusandmed masinõppe lähenemisviiside kohta ja teised sarnased meetmed võivad selliseid riske leevendada.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloog Gérald Bronner peab terminit deradikaliseerimine vigaseks, sest ''See jätab mulje, et inimest on väga lihtne panna oma ideest või veendumusest loobuma, aga mina arvan, et see on võimatu". Ta arvab, et "manipuleerimise asemel toob kasu hoopis vastupidine – intellektuaalset immuunsüsteemi aitab tugevdada vaimse paindlikkuse ja mõistmisvõime arendamine".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kurt Braddock, John Horgan, Rehabilitating the Terrorists?: Challenges in Assessing the Effectiveness of De-radicalization Programs, (Terrorism and Political Violence, 2010, Vol 22), 280.
  2. 2,0 2,1 Mohammed Elshimi, De-radicalisation in the UK Prevent . Strategy: Security, Identity, and Religion, (London, New York: Critical Terrorism Studies, Routledge, 2017), 58
  3. Maris Riisenberg, Lääne-Euroopa muslimid ja üleilmne džihaad, (Tartu Ülikool, Magistritöö, 2013), 48.
  4. Sarah, Marsden, Reintegrating extremists: deradicalization and desistance, (London: Palgrave Macmillian, 2017), 80.
  5. Hamer El-Said, New Approaches to Countering Terrorism, (Palgrave Macmillan, 2015), 10-11.
  6. John Horgan, Deradicalization or Disengagement? A Process in Need of Clarity and a Counterterrorism Initiative in Need of Evaluation, (Perspectives on Terrorism. Vol 2, No 4, 2008), 5.
  7. John Horgan, Deradicalization or Disengagement? A Process in Need of Clarity and a Counterterrorism Initiative in Need of Evaluation, (Perspectives on Terrorism. Vol 2, No 4, 2008), 5
  8. ohn Horgan, Walking Away from Terrorism: Accounts of Disengagement from Radical and Extremist Movements, (New York: Routledge, 2009), 32
  9. Fernando Reinares, Exit from terrorism: A qualitative empirical study on disengagement and deradicalization among members of ETA, (Terrorism and Political Violence. No 5, Vol 23, 2011), 789; Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John, G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology, (Journal of Peace Research. Vol 51, No 5), 647–661.; Anja Dalgaard-Nielsen, Promoting Exit from Violent Extremism: Themes and Approaches, (Studies in Conflict&Terroism, 2013), 104.
  10. Omar Ashour, The De-Radicalization of Jihadists: transfoming armed islamist movements, (Routledge, 2009), 95-97; Anja Dalgaard-Nielsen, Promoting Exit from Violent Extremism: Themes and Approaches, (Studies in Conflict&Terroism, 2013), 104; Fernando Reinares, Exit from terrorism: A qualitative empirical study on disengagement and deradicalization among members of ETA, (Terrorism and Political Violence. No 5, Vol 23, 2011), 790.
  11. 11,0 11,1 11,2 Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John, G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology, (Journal of Peace Research. Vol 51, No 5), 647–661.
  12. Ibid; Daniel Koehler, Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism, (New York, London: Routledge, 2016), 16; Anja Dalgaard-Nielsen, Promoting Exit from Violent Extremism: Themes and Approaches, (Studies in Conflict&Terroism, 2013), 102-103.
  13. Daniel Koehler, Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism, (New York, London: Routledge, 2016), 16; Anja Dalgaard-Nielsen, Promoting Exit from Violent Extremism: Themes and Approaches, (Studies in Conflict&Terroism, 2013), 102
  14. Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John, G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology, (Journal of Peace Research. Vol 51, No 5), 647–661; Anja Dalgaard-Nielsen, Promoting Exit from Violent Extremism: Themes and Approaches, (Studies in Conflict&Terroism, 2013), 104-105.
  15. Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John, G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology, (Journal of Peace Research. Vol 51, No 5), 647–661; Fernando Reinares, Exit from terrorism: A qualitative empirical study on disengagement and deradicalization among members of ETA, (Terrorism and Political Violence. No 5, Vol 23, 2011), 796.
  16. Mary Beth Altier, Christian N. Thorougood, John, G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology, (Journal of Peace Research. Vol 51, No 5), 647–661.
  17. Fernando, Reinares, Exit from terrorism: A qualitative empirical study on disengagement and deradicalization among members of ETA, (Terrorism and Political Violence. No 5, Vol 23, 2011), 795-797
  18. Anja Dalgaard-Nielsen, Promoting Exit from Violent Extremism: Themes and Approaches, (Studies in Conflict&Terroism, 2013), 105-106; Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John, G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology, (Journal of Peace Research. Vol 51, No 5), 647–661
  19. 19,0 19,1 Heidi Maiberg. Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel. (Tartu Ülikool, Magistritöö 2018)
  20. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016:118-122
  21. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016:122-124
  22. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016:124-125
  23. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016, 125-127; al-Hadlaq, Abdulrahman. Saudi Efforts in Counter-Radicalisation and Extremist Rehabilitation. Terrorist Rehabilitation, 2015, 21-39.
  24. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016:127-129
  25. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016:129-132
  26. Koehler, Daniel Understanding deradicalization: methods, tools and programs for countering violent extremism. Routledge, London, New York, 2016:132-135
  27. http://moonshotcve.com/