Depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire

Derealisatsioon on dissotsiatiivne häire, tihti grupeeritud Depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häirena, see väljendub ümbritsevate inimeste, objektide või maailma kogemisel ebareaalse, kauge, elutu, uduse või moonutatuna, või eraldatusena isiku ümbrusest. Depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häirega kaasnevad tihti muud meeleoluhäired, ärevus, hirmuga seotud häired, või isiksushäired. Depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire noortes võib negatiivselt mõjutada õpitulemusi. Derealisatsiooni kogemise keskmine vanus on 16 eluaastat. Derealisatsiooni häire tekkimine varieerub ning võib olla äge või järkjärguline.

Sümptomid

Kehalised ehk somaatilised sümptomid

Derealisatsioonil puuduvad otsesed somaatilised sümptomid, kuid mõned isikud on märkinud et füüsiline stimulatsioon või lohutav inimestevaheline interaktsioon võib leevendada sümptomite intensiivsust. ^[1]

Psüühilised sümptomid

Derealisatsiooni psüühhilised sümptomid võivad olla pidevad või episoodilised mis muutuvad pidevaks aja jooksul. Sümptomiteks on kirjeldatud isiku ümbruse ebareaalsustunne kus inimesed, objektid või maailm tunduvad ebareaalsena (kaugena, udusena, justkui unenäos või värvituna) või ka inimese eraldatusena maailmast, derealisatsiooni kogev isik võib ka kogeda visuaalseid moonutusi mida on kirjeldatud hägususena, kõrgendatud visuaalse teravusena, laienenud või vähenenud vaateväljana, maailma kogemise kahedimensioonilisena või rõhutatud kolmedimensioonilisusega või ka moonutatud esemete kaugus või suurus ehk makropsia või mikropsia. Isikud võivad kogeda ka auditoorseid moonutusi, kus helid või hääled on kas vaigistatud või valjendatud. Derealisatsioon ei esine alati üksi vaid sellega võivad kaasneda ka muud häired, näiteks depersonalisatsioon, kus inimene ei tunne ennast kui isikut reaalsena. Derealisatsiooni on tihti kirjeldatud justkui “filmi vaatamisena” või nagu isiku ja maailma vahel oleks klaasist sein, eraldamas isikut ümbritsevast maailmast. Keskmine vanus derealisatsiooni kogemiseks on 16 eluaastat ning derealisatsioon võib seega negatiivselt mõjutada õpitulemusi. Depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire sümptomid on murettekitavad ning on seotud isiku morbiidsusega, samuti selle häirega kaasneb “robotlik” või tuim/emotsioonitu käitumine, mis võib tihti tunduda kohatu, isikul raske emotsionaalse valu või teiste meeleoluhäirete tõttu. Muutusi käitumises on tunda isiklikus ning tööelus vähenenud emotsioonide tõttu. Osadel inimestel väljendub depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire ka keskendumisraskuste ning info talletamise muredena, ning ka eemaldatusena elust. ^[2] ^[3] ^[1]

Põhjused

Derealisatsiooni põhilisteks põhjusteks on emotsionaalne stress, ekstreemsed emotsionaalsed seisundid, ärevus, ülestimulatsioon, trauma, läbipõlemissündroom, post-traumaatiline stressihäire (PTSH) ning ka muud ärevushäired. ^[2] ^[4]

Kuigi lapsepõlvetrauma on seotud depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire tekkega, on lapsepõlve trauma seotud rohkem teiste dissotsiatiivsete häirete tekkega . Depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire võib ka tekkida ilma tuvastatavate põhjusteta.

Psühhoaktiivsed ained

Sümptomeid võivad esile tuua narkootiliste ja psühhotroopsete ainete, näiteks tetrahüdrokannabinooli (THC), hallutsinogeenide, ketamiini, 3,4 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) ning luulusalvei tarvitamine, kuid depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire diagnoos on võimalik vaid pärast narkootiliste või psühhotroopsete ainete mõju ja võõrutusnähtude lõppu. Kanepi tarvitamine võib esile tuua paanikahooge ja depersonalisatsiooni-derealisatsiooni sümptomeid samaaegselt, kuid ei võimalda diagnoosimist aine mõju toimimise ajal.^[3]^[1]

Diagnoosimine ja ravi

Diagnoosiks vajalikud sümptomid on:

Püsivad või korduvad depersonalisatsiooni-derealisatsiooni häire sümptomid.
Sümptomite kogemisel on võimalik kontrollida reaalsust ning ei ole seotud isikliku uskumuse või välisteguritega mis mõjutavad arvamusi või uskumust.

Sümptomid ei ole ravimite või muude ainete kaasaarvatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tõttu, kaasaarvatud võõrutusnähtuste või muude seotud tervisehäirete tõttu.

Sümptomid häirivad märkimisväärselt funktsioneerimist isiklikus, perekondlikus, hariduslikus, tööalases elus. ^[3]

Diagnoosi raskendab hirm, kartus et isik on “hull”, “hulluks minemas” või kartus tagasipöördumatu ajukahjustuse ees, ning ka raskus seletada sümptomeid. ^[1]

Derealisatsiooni esinemist ei mõjuta sugu ning esineb nii meestel kui ka naistel võrdselt, ning pole ka märkimisväärseid soolisi erinevusi sümptomites. ^[3]

Derealisatsioonil puudub spetsiifiline ravi või kindel lahendus, kuid ravi põhineb suuresti olemasolevate, häiret põhjustavate tegurite haldamisel enamasti ravimite või teraapiaga.

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 Diagnostic and statistical manual of mental disorders : DSM-5 (inglise) (viies trükk). Ameerika ühendriigid: American pyschiatric publishing. Juuni 2013. Lk 291. ISBN 978-0-89042-554-1.
1 2 Gleitman, Henry; Gross, James; Reisberg, Daniel (2014). Psühholoogia (kaheksas trükk). Eesti: Hermes. ISBN 978-0393977677.
1 2 3 4 "ICD-11 for Mortality and Morbidity Statistics". icd.who.int (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2026. Vaadatud 7. aprillil 2026.
↑ van der Kolk, Bessel (2022). Keha peab arvet. Eesti: TÄNAPÄEV. ISBN 978-9949-859-20-7.

[:0-1] 1 2 3 4 Diagnostic and statistical manual of mental disorders : DSM-5 (inglise) (viies trükk). Ameerika ühendriigid: American pyschiatric publishing. Juuni 2013. Lk 291. ISBN 978-0-89042-554-1.

[:1-2] 1 2 Gleitman, Henry; Gross, James; Reisberg, Daniel (2014). Psühholoogia (kaheksas trükk). Eesti: Hermes. ISBN 978-0393977677.

[:2-3] 1 2 3 4 "ICD-11 for Mortality and Morbidity Statistics". icd.who.int (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2026. Vaadatud 7. aprillil 2026.

[:3-4] van der Kolk, Bessel (2022). Keha peab arvet. Eesti: TÄNAPÄEV. ISBN 978-9949-859-20-7.

[1]

[2]

[3]

[4]